Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Neeme Raud Weinsteini ahistamisskandaalist: aeg hüüda «Ohoo!»

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Läks aastakümneid, enne kui seksuaalset ahistamist tõsise teemana võtma hakati.
  • Reagan keeldus riigipeana aidsi üldse nimetamast, kuigi inimesed surid sellesse.
  • Mida sirgemaks läheb naiste selg, seda vähem on meil vaja ahistamisest rääkida.
Ahistamisskandaali keskpunkt Harvey Weinstein ja tema (varsti endine) abikaasa Georgina Chapman. | FOTO: Scanpix

Mõiste «seksuaalne ahistamine» tuli kõnepruuki 1975. aastal New Yorgis, kui tollal Cornelli ülikoolis õpetanud Lin Farley seda esimest korda linna inimõiguste komisjonis kasutas.

Istungit kajastanud New York Times viis uue termini massideni. Nüüd oli naistel, kes pälvisid ülemuste soovimatut tähelepanu, otsekui tempel, mis toimunule lüüa. Enam polnud vaja ebamääraseid seletusi, et «meesülemus lähenes mulle, ei-d vastuseks ei pidanud ja mul oli valida, kas töö või nõustumine».

Selleks et ühiskond, kus naised olid siiski teise klassi vaguni reisijad, hakkaks teemat tõsisemalt võtma, kulus Ühendriikides veel aastakümneid.

Nagu Eestiski, kus naiste õigustest ja ahistamisest hakati valjemalt rääkima oma riigi taastamise järel. Esialgu olid siinsed arutelud üsna kohmakad. Meenub, kuidas tarmukad väliseesti naised Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest avasid Tallinnas naiste õigustega tegeleva keskuse, rääkisid feminismist ja kuulsid siis, et see on Põhja-Ameerika murede eksport. Uues Eestis olevat see arusaamatu, sest Nõukogude Liidust tulnuna on meie naistel õigused olemas, aastakümneid on nad koduste kohustuste ja laste (loe: naistetöö) kõrvalt igal hommikul kraanasid või tippametkondades masse juhtima siirdunud.

Ma ise tegin 90ndate lõpus New Yorgis saate, kus püüdsime feminismile, Eestis tollal halvamaigulisele sõnale, inimlikumat mõõdet anda. Selle käigus tegime naisõiguslaste ajakirja Ms toimetuses intervjuu, kus jutt läks seksuaalsele ahistamisele. 90ndate kuulsaim ahistamisjuhtum Ühendriikides oli kahtlemata Bill Clintoni ja Monica Lewinski «suhe».

Pärast minu saate Eestis ekraanile jõudmist ütles üks siinne naiskolleeg, et tema ei saa aru, mida Ameerika naised virisevad. Mis jutt see on, et ülemuse kerge flirt on alandav, hoopis vastupidi!

Paljud ameeriklannad leidsid siis, et presidenti armunud praktikant, kes Ovaalkabineti kõrvalruumis presidenti rahuldas ja hiljem (ema soovitusel) riigipea spermaga kleidi pangaseifi lukustas, oli ise Clintoni ärakasutaja. Samamoodi väitjaid on ahistamisskandaalidega seoses tegelikult ju siiani – need on enamjaolt naised, kelle arvates püüavad suguõed oma ebameeldivatest kogemustest rääkides lihtsalt tähelepanu. Pärast minu saate Eestis ekraanile jõudmist ütles üks siinne naiskolleeg, et tema ei saa aru, mida Ameerika naised virisevad. Mis jutt see on, et ülemuse kerge flirt on alandav, hoopis vastupidi! Pole ju midagi kuritegelikku selles, kui meesülemus ei näe naisalluvas mitte ainult töötajat, vaid ka naist.

Ent tagasi Ühendriikidesse. II maailmasõja järgse babyboom’i, äärelinnade valgete piirdeaedadega majade ja õnnelike koduperenaiste ajastu põhitõed hakkasid seal vankuma 60–70ndatel. Ühiskondlikule arvamusplatsile ilmusid naisõigulased, kes naeruvääristasid tollal ajakirjas Houskeeping avaldatud soovitusi, et töölt saabuvat Meest – teda tähistati alati suure algustähega, ikkagi leivatooja! – ootav naine peab lisaks maitsva õhtueine valmistamisele end ka saabuvaks taaskohtumiseks korralikult ette valmistama: «Võtke 15 minutit, et puhata, et oleksite värske, kui Ta tuleb. Kohendage oma make-up’i, pange pael juustesse. Tema on ju pidanud olema koos paljude tööst kurnatud inimestega ja vajab vaheldust ning puhkust.»

USA viimase suure seksuaalse ahistamise skandaali pea(anti)kangelane Harvey Weinstein püüab nüüdki end välja vabandada tollaseid standardeid meenutades. «Ma sain täisealiseks 60. ja 70. aastatel, kui käitumisreeglid töökohal olid praegusest erinevad,» meenutab ta.

Värske kodune ladvaõun pidi niisiis olema vastukaaluks «räsitud» suguõdedele büroodes, kes telefonidele vastamise ja kirjade tippimise kõrval pidid tollaste arusaamade järgi sageli ka meesülemustele silmarõõmu pakkuma. Mehe tagala oli seega mõlemal rindel kaitstud: kodus ootas truualamlik abikaasa, tööl sai rihma vahel lõdvaks lasta naiskolleege kiigates.

USA viimase suure seksuaalse ahistamise skandaali pea(anti)kangelane Harvey Weinstein püüab nüüdki end välja vabandada tollaseid standardeid meenutades. «Ma sain täisealiseks 60. ja 70. aastatel, kui käitumisreeglid töökohal olid praegusest erinevad. See (naiste nägemine lõbustusobjekidena – toim) oli tollane kultuur,» meenutab ta. Eriti pidas see paika Hollywoodis, sest juba 30ndate Ameerika lemmiklaps Shirley Temple sattus olukorda, kus stuudio juht paljastas ta ees oma peenise. Kui 11-aastane staar, nagu ta ise on oma elulooraamatus meenutanud, närviliselt naerma puhkes, sest polnud meheau varem näinud, karjus filmimees, et kasigu tüdruk välja.

New York Timesi kolumnist Ross Douthat märkis Weinsteini skandaali puhkemise järel, et mehel on õigus, kui ta kaitseb end kunagiste tavadega, mis talle ja – nagu nüüd selgub – paljudele Hollywoodi rahatuusadele seni külge on jäänud. See oligi tollal norm, et näitlejannasid testiti peale proovivõtete ka muul moel. Ent sellest kõnelemine oli tabu ja karjäärile hukutav.

Liberaalidest vastasleer meenutab asju selgelt teisiti. Tol «kuldajastul» vohasid riigis ka uimastid ja suguhaigused, kulmineerudes 80ndate laastava aidsiepideemiaga. Ent kõigi nende teemade ees rippus suure osa Ameerika jaoks toona tabalukk.

Douthati sõnul on huvitav vaadata, kuidas neid endisi aegu meenutavad nüüd konservatiivid, kelle arvates on liberaalid «kuldaastate» ideaalide (tegelikult vaikimismüüri) purustamisega selgelt liiale läinud. Neile, kes ihkavad tagasi kunagisi valgete lippidega aedu («white picket fences» on USAs selge termin selle ajastu kohta), on praeguse aja ohver ennekõike valge mees, keda feministid püüavad näidata patustaja ja ahistajana ning kelle positsioone õõnestatakse kõiksuguste võrdsustamiskvootide rakendamisega.

Liberaalidest vastasleer meenutab asju selgelt teisiti. 70ndatel oli küll lahutusi Ühendriikides oluliselt vähem, kuid see ei tähendanud pereõnne, sest lahutus ei olnud siis lihtsalt peretülide lahendamiseks aktsepteeritud viis. Vähem oli ka aborte, mille tegemise õiguse said miljonid ameeriklannad paljudes osariikides alles 1973. aastal USA ülemkohtu otsusega – ja paljud parempoolsed usuringkonnad võitlevad selle otsuse vastu seniajani. Tol «kuldajastul» vohasid riigis ka uimastid ja suguhaigused, kulmineerudes 80ndate laastava aidsiepideemiaga.

Ent veel kord: kõigi nende teemade ees rippus suure osa Ameerika jaoks toona tabalukk. Aidsikatastroof kestis aastaid, enne kui riigi juhtkond tunnistas selle olemasolu. Meie, eestlaste jaoks, läks president Ronald Reagan ajalukku kui Moskvale vastu astunud julge külmasõjalane. Ameeriklastele oli ta aga ka riigipea, kes keeldus aidsi-sõna üldse suhu võtmast, kuigi tuhanded tema kaasmaalased surid sellesse haigusse. Parempoolsetelt usuringkondadelt pälvis seesugune vaikus kiitust, sest surmatõbi oligi nende arvates karistus moraalitutele (geidele) pattude eest. Kuid aeg rebis lina ka moraalijüngrite enda saladustelt.

Ta lõi meie jutu ajal risti ette ja teatas, et keeldub uskumast, et tema pastor on «rumalal kombel» koguduse altaripoistele lähenenud. Too mees tunnistas hiljem, nagu sajad ta ametikaaslased, end süüdi kümnete poiste ahistamises.

Mulle meenub üks intervjuu 2000. aastate algusest, mille tegin Kentucky osariigis ühe pururikka daamiga, kes toetas heldelt (liberaalset) teatrifestivali, millest olin tulnud lugu tegema. Heategevus käis selle daami staatuse juurde, samamoodi nagu ka sügav usklikkus. Ta lõi meie jutu ajal risti ette ja teatas, et keeldub uskumast, et tema pastor on «rumalal kombel» koguduse altaripoistele lähenenud. Too mees tunnistas hiljem, nagu sajad ta ametikaaslased, end süüdi kümnete poiste ahistamises. Kiriku vagaduse varjus toimunu ilmsikstulek ja võltsmoraal ongi ilmselt 2000. aastate Ameerika ahistamisskandaalide sümbol. See kinnitab, et jutt ei käi mitte mees-naine, vaid tugevam-nõrgem dünaamikast, kus sugu ei mängigi vahel rolli, seda teeb hoopis võim.

Uue sajandi teise aastakümne tõenäoliselt suurima ahistamisskandaali keskel elame aga just praegu. Iga uus päev toob uusi uudiseid filmimogul Harvey Weinsteini – ja nagu selgub, ka tema äripartnerist venna – seksinäljast, mis pani teda (neid) meelitama kümneid noorukesi näitlejatare oma hotellitubadesse. Weinstein on tagandatud omaloodud stuudio juhi kohalt, kustutatud Filmiakadeemia liikmete nimekirjast, ta peab tagasi andma Prantsuse ordeni jne... nimekiri tema troonilt kukkumisele järgnenust on pikk.

Kuigi Hollywoodis sosistati aastaid Weinsteini näljastest sööstudest, oli mehe indulgentsiks see, et ta toetas heldelt liberaalsete vaadetega ja naiste õigusi kehtestavate filmide tootmist ning annetas USA suurpoliitika liberaalsele tiivale, Demokraatlikule Parteile. Mulluse valimiskampaania ajal oli Weinstein kindlalt 90ndate ahistamistormides petetud abikaasaks saanud Hillary Clintoni selja taga. Poleks sugugi üllatav teada saada, et temagi kritiseeris – nagu kõik liberaalid seda tegid – kampaania ajal avalikkuseni jõudnud Donald Trumpi videot, kus too Bushide dünastia võsust reporterile seletab, et kui oled kuulus, mõjukas mees, piisab naise kättesaamiseks vaid sellest, kui käsi ta jalge vahele ajada.

Toosama Lin Farley, kes termini «ahistamine» kasutusele võttis, kirjutab New York Timesis, et kahjuks oleme olukorras, kus selline tegevus on küll rangelt hukka mõistetud, ent samas on termin ise muutunud laialdase kasutuse tõttu ka omamoodi sõnakõlksuks.

Weinsteini skandaal juhatab küsimuse juurde, kuhu oleme «seksuaalse ahistamise» reaalset toimumist teadvustades ühiskonnana tegelikult jõudnud – nii Ameerikas kui ka Eestis.

Toosama Lin Farley, kes termini «ahistamine» kasutusele võttis, kirjutab New York Timesis, et kahjuks oleme olukorras, kus selline tegevus on küll rangelt hukka mõistetud – pole vist firmat, kus see ei oleks taunitav ja keelatud –, ent samas on termin ise muutunud laialdase kasutuse tõttu ka omamoodi sõnakõlksuks, käibefraasiks ja selle tegelik sisu seetõttu ähmastunud. Seepärast ongi Farley sõnul suuremad ahistamisskandaalid lausa vajalikud, et sõnaluudele uuesti liha ümber panna ning endale veel kord teadvustada, et ei ole OK, kui sigarit tõmbav meesülemus, püksid maas, naisalluva suulist tegevust naudib, või mõni kõrgel kohal mees mõnd naist tantsule kutsudes talle kõrva sosistab, et ohoo, sul ei olegi rinnahoidjat!

Neil ahistamishetkedel on muidugi naiste enda otsustada, kas nad vaikivad toimunust ja alluvad või tormavad minema, leiavad meeste õiguste kaitsjad. Nende arvates oleks lausa loodusseaduste vastane oodata, et mehed oma libiido lahvatusi igal hetkel kontrolliks. Kuid aruteluga edasi minnes: kui naisel on kaalul näiteks 15 miljonit dollarit võimaliku filmirolli eest või isegi Oscar (mille võitis Weinsteini hotellitoast põgenenud Gwyneth Paltrow rolli eest tema toodetud filmis «Armunud Shakespeare»), siis kuidas ta ikkagi käituks? Või väiksemal skaalal: kui ligitikkumise talumise eest särab töökoht mõnes firmas, reisid, kingitused, väliselt luksuslik elu? Kumb on kaalukausil olulisem, kas ebameeldivuse allasurumine või pea püsti ajamine ja toimunu ka avalikkuse ette tirimine? Ja mida arvab ühiskond: kas on nii, et inimkonnal ongi kaks poolt, kellest ühele on loodus andnud suurema jõu ja «karja juhina» suuremad õigused, ning teise, õrnema poole «probleemiks» on sageli (kontrollimatu) füüsiline ahvatlus, mis ta vastassugupooles tekitab?

USA esimeseks naispresidendiks pürginud Hillary Clinton tegi suure vea just sellega, et astus tulle, kandes 60.–70.–80ndate naisõiguslaste loosungeid, mis praeguse aja noori naisi enam ei kõneta.

Kui aastakümnete eest olnuks vastused neile küsimustele ehk mustvalgemad, sest naiste valikud olid ahtamad, siis nüüd on ühiskonnad sedavõrd muutunud, et salatsemist-vaikimist kohtab vähem. Juba tänu sotsiaalmeediale on kanaleid, kus taunitavat käitumist avalikkuse ette tirida, varasemast plahvatuslikult rohkem. Ning noorte naiste endi suhtumine on muutunud: nagu meile, «tollal ja selles riigis» kasvanutele näib vahel üllatav, et uue aja tegijatele on NSVL termin ajalooraamatust, tundub ilmselt ka osa eakamate feministide nõudmisi tänastele noortele naistele arusaamatuna, sest paljud neist õigustest, mille eest võideldi, on juba argireaalsus.

USA esimeseks naispresidendiks pürginud Hillary Clinton tegi suure vea just sellega, et astus tulle, kandes 60.–70.–80ndate naisõiguslaste loosungeid, mis praeguse aja noori naisi enam ei kõneta. Ilmselt ei mõtle ka näitsikud enam, et elul ongi pakkuda vaid üks variant, mille saamiseks tuleb vahel meesülemuse ees alandlikku-alluvat tibi mängida. Ja mida sirgemaks selg läheb, seda vähem on meil loodetavasti vaja ka nurka surutud ahistatutest rääkida.

Siinkohal meenub lugu ühest Tallinna liputajast, kes olevat kunagi šoki saanud, kui naine, kellele ta end paljastas, hüüatas seepeale: «Ohoo – ja mis see veel on?» Niisugune «Ohoo!» mõjuks küllap sama ebaerutava külma dušina ka ihaldusväärset vilja haarata püüdvale ahistajale.

Weinsteini skandaal

1952. aastal New Yorgis sündinud mõjukas filmitööstur Harvey Weinstein on paljude menukate ja oluliste linateoste taga, nagu näiteks «New Yorgi jõugud», «Pulp Ficton», «Vihane kaheksa», «Armunud Shakespeare», «Inglise patsient» ja paljud teised. Ta on üks filmikompanii Miramax asutajatest ning The Weinstein Company asutaja ja juht.

5. oktoobril kirjutas The New York Times, et Weinstein on aastate jooksul ahistanud ja vägistanud kümneid noori, Hollywoodis alles oma teed alustavaid näitlejannasid. Ruumi kokkuhoiu mõttes toome ära ainult mõned, meilegi väga tuttavad nimed: Kate Beckinsale, Heather Graham, Angelina Jolie, Ashley Judd, Gwyneth Paltrow, Rosanna Arquette. Vähemalt kaheksale naisele on ta maksnud vaikimisraha. Naisi, kes Weinsteini süüdistavad, on nüüdseks kogunenud üle 30, nii Ühendriikidest kui ka Prantsusmaalt ja Suurbritanniast. Samuti on paljud filmitööstuses olijad tunnistanud, et Weinsteini kombed naistega olid aastakümneid teada, kuid mehe mõjuvõim sundis kõik vaikima.

The Weinstein Company vabastas Weinsteini juhi kohalt, USA Filmiakadeemia heitis ta oma ridadest välja ja Weinsteini moekunstnikust naine Georgina Chapman nõuab lahutust. Prantsuse president Emmanuel Macron on aga teatanud, et kavatseb tagasi võtta Auleegioni ordeni, mille tema eelkäija Nicolas Sarkozy Weinsteinile 2012. aastal andis.

Ka Weinsteini nooremat venda Bobi süüdistatakse ahistamises, kuid seni on süüdistajaid ainult üks.

Tagasi üles