/nginx/o/2008/09/30/78416t1hc6b0.jpg)
Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liikme Katrin Saksa sõnul tulid tänasel Euroopa Parlamendi täiskogul arutelul selgelt välja erinevad arusaamad tööjõu vabast liikumisest uute ja vanade Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.
Saks: «vana» Euroopa kardab tööjõu vaba liikumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saks ütles, et Euroopa Liidus on sisuliselt puhkenud uus vastasseis oma riigi tööturgu kaitsvate protektsionistide ja nende vahel, kes toetavad Euroopa Liidu vabaduste, sealhulgas tööjõu ja teenuste vaba liikumise elluviimist.
«Sarnane debatt tekkis teenuste direktiivi vastuvõtmisel kaks aastat tagasi. Selgus, et «vana» Euroopa hirmud tööjõu vaba liikumise osas pole kuhugi kadunud ning vanad liikmesriigid pole suutnud täielikult kohaneda vaba turu reeglitega. Siit tuleb samuti välja vastuolu ühelt poolt Lissaboni leppese kirjutatud põhivabadustega ja teisalt Euroopa riikides välja kujunenud sotsiaalkaitsega, eelkõige kollektiivlepingute süsteemiga,» selgitas Euroopa Parlamendi liige.
Katrin Saks, kes tegi koos Ungari ja Poola sotsiaaldemokraatidest kolleegidega hääletusnimekirja muudatusettepanekutele, kinnitas, et uued liikmesriigid tegid antud küsimuses esmakordselt nii tihedat koostööd ja nende arvamust võeti ka kuulda. Raporti hääletusele järgnenud sõnavõtus rõhutas Saks, et uute liikmesriikide töötajate võimalust leida ajutist tööd ja paremat palka väljaspool kodumaad ei tohiks takistada.
Rootslase Anderssoni raporti «Kollektiivlepingute väljakutsetest Euroopa Liidus» ajendiks olid nn Rüfferti ja Lavali juhtumite osas hiljutised otsused Euroopa Kohtus, kus vastavalt Poola ja Läti firmad maksid Saksamaal ja Rootsis ehitustel madalamat palka, kui tavaliselt sealsete riikide ehitussektoris tavaks, samas saades mitu korda kõrgemat palka, kui oma riikides, sõlmides vastavad kollektiivlepingud oma riikide ametiühingutega.
Euroopa Liidu lähetatud töötajate direktiiv käsib võõrtöölistele maksta vähemalt riiklikku miinimumpalka või riiklikult siduvaks kuulutatud kollektiivlepingu järgset palka. Nende kohtulahendite puhul on Saksa sõnul aga probleem selles, et Rootsis ega Saksamaal pole riiklikult kehtestatud miinimumpalka, vaid ainult vastavas tööstusharus või liidumaal kokku lepitud kollektiivpalk, mis aga ei ole riiklikult siduv. Seega kohtu otsuste kohaselt käitusid Poola ja Läti ettevõtted õigesti.
«Selle otsusega pole aga rahul Lääne-Euroopa ametiühingud ega ka poliitikud, nii parem- kui ka vasakpoolsed. Tänased Lääne-Euroopa poliitikute sõnavõtud keskendusid peamiselt ida-eurooplastele süüdistamisele sotsiaalses dumpingus ja samuti ka hirmul, et antud lahendid puudutavad kõiki riike, kaasa arvatud neid, kus on olemas üle riigi kehtivad miinimumpalgad. Samas neid riike see kohtuotsus ei puuduta, tegelik probleem on nende mõne riigiga, kes pole Euroopa Liidu seadusandlust viinud kooskõlla oma siseriikliku õigusega,» selgitas Saks.
Saksa arvates ei võidelda siin enam Läti ega Poola lähetatud tööliste huvide eest, vaid tegemist on teatud riikide meeleheitliku katsega kaitsta oma tööturgu ja selle reegleid.
«Nüüd, kus majanduskriisi tingimustes suureneb tööpuudus, suureneb ka surve protektsionismile, andes tagasilöögi just sellele põhivabadusele, mis oli eriti oluline uutele liitujatele,» sõnas Saks.