POMMIÄHVARDUSTELAINE VENEMAAL: Kui see on uus relv, siis kes seda hoiab?

Politsei vestleb möödujaga pärast Moskva Suurele Teatrile pommiähvarduse tegemist 5. novembril. Foto: MAXIM ZMEYEV/AFP/Scanpix

Mis juhtub, kui suurlinnas saavad korraga pommiähvarduse kolm suurt vaksalit, mitu hiiglaslikku kaubanduskeskust ning parasjagu etendust andvad suuremad teatrid? Politseile ja demineerijatele on see paras peavalu, aga ressursid on suured ja nad saavad hakkama. Mis aga juhtub, kui näiteks Tallinna-suuruses linnas tehakse pommiähvardus korraga lennujaamale, reisisadamale, suurematele kaubanduskeskustele ja suurele kontserdile – kas see jooksutab umbe kogu Eesti politsei ning kellelgi tekivad vaba käed millegi palju hullema korraldamiseks?

Venemaa suurlinnades on juba kaks kuud kestnud pommiähvarduste laine. Seni pole aga usaldusväärset vastust peamisele küsimusele – kes seda korraldab ja mis eesmärgil. Kas see, mille Vene meedia on ristinud «telefoniterrorismiks», võib olla märk uutest suundadest rahvusvahelises terrorismis, kus eesmärk on mitte niivõrd tappa kui külvata paanikat ja tekitada abituse tunnet, või võib see tulevikus olla üks hübriidsõja taktikavariante, et tähelepanu kõrvale juhtida ja sisekaitsejõude siduda?

Tavapärasele terrorismile pole toimuv iseloomulik, sest helistajad pole teadaolevalt esitanud mingeid nõudmisi. Samuti pole keegi seni tõestatult kogu pommiähvarduste-rallit enda peale võtnud. See paistab täiesti arusaamatuna.