Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Süüria psühhiaater: Daeshi püha sõda ei usu keegi

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Süüria psühhiaater Wael Al-Raas aitab põgenikel üle saada minevikus kogetud koledustest. | FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Süüria kodusõda jätab hukkunute kõrval maha ka inimesed, kelle vaimsele tervisele vajutavad läbielatud sündmused karmi pitseri. Süüria psühhiaater Wael Al-Raas abistab just konfliktikoldest pääsenud põgenikke. Postimehele rääkis Al-Raas oma tööst, olukorrast Süürias ja sundseisust, mis pani rahva valima diktaatori ja terrorirühmituse Islamiriik (ISIS) vahel.

-Kes on teie peamised patsiendid? On tegu tsiviilisikutega või ka konfliktikoldest naasnud sõduritega?

Tegelen tsiviilisikutega. Mõni neist on minevikus olnud seotud sõjaliste konfliktidega, aga peamiselt on tegu tsiviilisikutega. Mõnikord satuvad meie juurde teismelised, kes olid varem võitlejad. Samuti täiskasvanud, kes teenisid enne relvajõududes.

Selliseid juhtumeid on ka Süürias, kus meie juurde tuleb mõni endine võitleja, kes on otsustanud tsiviilellu tagasi pöörduda.

-Millised on nende inimeste jaoks levinuimad probleemid?

Täiskasvanute jaoks on kõige levinum probleem depressioon. Sisuliselt kõik meie poole pöörduvad inimesed kannatavad depressiooni all. Tuleb ette ka üldiseid ärevushäireid ja posttraumaatilist stressihäiret (PTSD).

Laste seas on levinud hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega ja käitumishäired, esineb ka õpiraskusi. Kõige keerulisem on pakkuda jätkusuutlikku rehabilitatsiooniprogrammi. Kui meil on vaimse tervise probleemiga inimene, siis tuleb ravimite väljakirjutamise kõrvalt teda ka nõustada ja edusamme jälgida.

-Kuidas erinevad teie meetodid lapsi ja täiskasvanuid ravides?

Laste jaoks on meil erinev programm. Kasutame võimaluse korral perekondlikku lähenemist ja tegutseme oma keskusest väljaspool. Mõnikord viime koos perekondadega läbi grupiviisilisi tegevusi. Tegeleme ka vanematega, olenevalt lapse seisundist.

Alati pole siiski vaja kõiki psühhiaatriakliinikusse suunata, sest kergemate juhtumite puhul piisab vanemate instrueerimisest ja järelvalvest. Süürias kasutame niinimetatud lapsesõbraliku ruumi loomist, mille käigus jätame sinna sotsiaaltöötaja või koolitame õpetajaid, et nad suudaksid koos perekondadega lastele abiks olla.

Raskematel juhtudel suunatakse lapsed keskusesse, siis on vaja pikaajalist süsteemi ja jätkusuutlikku programmi. Näitena võib tuua depressiooni, pikaajalised hüperaktiivsuse ja tähelepanu puudulikkuse juhtumid või käitumishäired. Samuti mõned keerulised kõneprobleemid või õpiraskused, mille puhul on vaja individuaalset järelvalvet.

Täiskasvanute puhul on samuti raskusi. Süüria rahva hulgas ei tunnustata psühhiaatri külastamist, nii oli see juba enne sõda ja sellest on saanud stigma. Seetõttu alustasime ise psühhiaatria populariseerimist. Tekitasime võimekuse, läheme ise inimeste juurde, harime neid sellel teemal ja teeme grupitegevusi väljaspool keskusi.

Üritame seda promoda, tekitame võrgustikke koos teiste organisatsioonidega ja loome inimeste jaoks võimalusi, kasutame ÜRO töögruppide abi. Üritame suhelda ka tervise ja hariduse eest vastutavate ametkondadega.

Paljud pole nõus meie käest abi saama või leiavad lahenduse mõne algelisema teenusepakkuja juurest. Näiteks sotsiaaltöötajate või nõustajate käest. Samuti loodetakse oma perede peale.

-Ütlesite, et inimesed pole valmis vaimse tervise nimel teie poole pöörduma. Seda võib nimetada ka terves maailmas eksisteerivaks probleemiks?

Jah, see on nii terves maailmas. Lähis-Idas isegi rohkem, sest see polnud tavaline, et enne sõda üldse oleks vaimsele tervisele keskendutud. Kui ma õigesti mäletan, siis Süüria psühhiaatrite arv enne sõda oli umbes 150.

Kolmandik neist tegutsesid majanduslike raskuste tõttu Pärsia lahe piirkonnas. Umbes 20 Euroopas, USA-s ja Kanadas. See jätab alles veel 70-80 psühhiaatrit, kes tegutsesid Süürias.

Neist 60-70 protsenti pealinn Damaskuses ja Aleppos. Alles jäi umbes 10 psühhiaatrit, kes tegutsesid teistes Süüria piirkondades. See näitab, et sisuliselt ligipääs teenusele puudus.

Kui sõda algas, polnud inimressurssi piisavalt, aga nõudlus selliste teenuste järgi kasvas. Siis hakkasimegi professionaale välja koolitama ja üritasime seda populariseerida.

Näiteks Põhja-Süüria selles osas, mida režiim ei kontrolli, on umbes 3,5 miljonit inimest ja üks psühhiaater. Psühhoterapeute pole seal ühtegi. See on väga keeruline.

Üritasime olukorraga kohaneda ja pakkuda koolitusprogramme. Koostöös Maailma terviseorganisatsiooniga (WHO) õpetame me välja perearste, et nad oskaks mentaalse tervise probleemidega aidata. Koolitame ka õdesid, õpetajaid ja ämmaemandaid. See ei õnnestu sajaprotsendiliselt, aga peame kuskilt alustama.

-PTSD on läänemaailmas saanud viimasel ajal järjest rohkem tähelepanu just seoses sõduritega, kes välismissioonidelt naastes selle küüsi satuvad. Kuivõrd võib öelda, et Süürias on sõdurid selle murega üksi jäetud?

Ma ei usu, et neil on ligipääs sellisele abile, sest nende juhtumite kohta teave puudub. Neid, kes võimu juures on, see ei huvita. Seda ei saa diagnoosida, kui sõduriga pärast konflikti ei töötata ja tema arengut ei jälgita.

Puudub igasugune statistika ja ka abi. Riik ei hooli sellest. Sõdurid saadetakse kas surema või mingisugust rolli täitma ja pärast ei huvita nende saatus kedagi.

-ISIS on Süürias ja Iraagis toime pannud koletuid tegusid. Samuti on koalitsioonivägede ja režiimi sõdurid teatud juhtudel väga brutaalsete meetoditega ISISe võitlejaid kättemaksuks tapnud. Selgitage palun, miks on soov kätte maksta sedavõrd suur?

Vägivald muutub selles piirkonnas järjest süstemaatilisemaks. Kui see kõik 2011. aastal algas, oli ka vägivalda vähem. See sai alguse siis, kui režiim hakkas protesteerijaid ründama, vahistama, vangi heitma ja tapma.

2012. ja 2013. aastal oli vägivald alati suunatud režiimi poolt tsiviilisikute vastu. Järgmiste aastate jooksul oli näha, et radikaalsema mõtteviisiga inimesed hakkasid relvastuma al-Nusra ja Daeshi kaudu. Seejärel sai vägivald süstemaatilisemaks.

Ma mäletan 2012. aastal päevi, mil 30-40 inimese tapmisele viidati kui veresaunale. Nüüd on aga hukkunute arvu lugemine lõpetatud. Kindlasti on ohvreid aga vähemalt pool miljonit, mõne spekulatsiooni kohaselt isegi üle miljoni.

ÜRO paistab abitu, nad ei tee midagi. Kui tahta realistlikku kirjeldust sellest, mis toimub, siis usun, et süstemaatiline vägivald selles piirkonnas oli plaanitud. Seda, kes vägivalda planeeris, me ei tea. Tegu pole vandenõuteooriaga, sest kui jälgida uudiseid 2011. aastast tänaseni, on süstemaatilisust näha.

-Meedias räägitakse pidevalt suurtest võitudest ISISe üle ja teatatakse nende tugipunktide langemisest. Samas teatakse, et ISISe maavägede hävitamine ei tähenda nende lõppu. Mida näete teie rühmituste järgmiste sammudena?

ISIS-e järgijate kogunumber pole väga suur, vaid mõnikümmend tuhat inimest. Siiski ei suudeta neid kontrollida.

ISIS-e puhul on ju tegelikult vasturünnakuga. Režiim diskrimineeris inimesi ja pani nad surve alla, seega nähti rühmitust lahendusena, eriti noorte hulgas. Kui vaadata nende järgijaid, siis on tegu noorte inimestega. Küpseid täiskasvanuid nende ridadest ei leia, põhiliselt teismelised ja lapsed.

Eriti sõja ajal kasvanud lapsed. Paljud neist olid 2011. aastal 10-12 aasta vanused, nad kasvasid suureks ja hakkasid ISIS-t nägema kõige konkreetsema jõuna. Nad tahtsid luua riigi, väitsid, et neil on võim ja nad võitlevad kurjusega. Noored otsisid seda ja seetõttu hakkasid radikaale toetama.

Teisest küljest ei ole võimalik leida konkreetset programmi, mis sellele vastanduks. Kui ma räägin konkreetsest programmist, siis pean silmas haridussüsteemi, kaitse pakkumist ja riigi ning piirkondade taastamist. See puudub.

On õhurünnakud tsiviilisikute vastu ja puudub plaan koleda sõja lõpetamiseks, sest keegi ei soovi ka režiimi jätkumist. See annabki inimestele valiku režiimi ja radikaalide vahel. Meil on pikk ajalugu režiimiga ja loomulikult ei taha me seda. Kuid samas ei taha me ka radikaale.

-Retsept rahu saavutamiseks puudub?

Täpselt! Sellepärast tahabki enamik rahvast üle mere Euroopasse jõuda. Nad ei näe Süürias tulevikku.

Mõned inimesed järgivad Daeshi, ISIS-t või Islamiriiki nagu nad ise end nimetavad. Loomulikult ei esinda nad absoluutselt islamit. Nad reklaamivad end, lubavad tulevikku ja ütlevad, et nad võitlevad kurjusega.

Ajaloos tagasi minnes võib näha, et sellised liikumised on olnud Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas ning kogukonnad aktsepteerisid seda, sest sooviti lahendust. Nii lihtne see ongi.

Kas see levib üle maailma? Ma ei usu. See püsib veel mõned aastad ja siis kaob, sest võideldes ei leidnud nad seda tõde, mida otsisid. Neil ei olnud ka konkreetseid plaane tulevikuks ja seetõttu ei usu ma, et nad pikalt suudavad ellu jääda.

Jah, terrorirünnakud toimuvad ka edaspidi, sest see on saanud nii tavaliseks. Sellega võitlemiseks tuleb luua võimalus hariduseks, tervishoiuks, inimeste kaitseks – seda tehes tuleb ka rahu ja otsitakse muud lahendust sõja kõrval.

-Seega, teie ei näe mingit tagamõtet ISISe väidetel, et tegu on niinimetatud püha sõjaga?

Ei-ei, keegi ei usu seda. Isegi Süürias ei usu keegi Daeshi. Neid nähti lihtsalt lahendusena, sest kuna neil oli kontroll naftavarude üle, siis oli neil raha ja võimu.

Mida iganes öeldakse, siis sisimas otsivad kõik inimesed midagi jätkusuutlikku - normaalset sissetulekut, elukohta ja võimalust tegeleda kaubandusega. Ei hoolitud, kas seda pakub režiim või Daesh, sest sisimas taheti lihtsalt oma peredele toit lauale tuua.

Püha sõda - ei, ei. Selles vormis püha sõda ei eksisteeri, sest tapetakse moslemeid. Enamik ohvreid on moslemid, mitte kristlased ega juudid - moslemid. Selle taga pole mingit loogikat, kuidas moslem tapab moslemit ja seda nimetatakse pühaks sõjaks? See pole aktsepteeritav, isegi mitte meie jaoks.

See oleks sama, kui kristlane läheks ja tapaks teise kristlase, nimetades seda pühaks sõjaks. Kuidas see küll toimiks?

Kui jällegi ajalukku vaadata, siis pühaks sõjaks on kutsutud seda, kui moslemid võitlevad kristlastega, kristlased moslemitega, juudid kristlastega, kristlased juutidega - mis iganes. Nüüd tapab oma naabri aga keegi, kes on sama usku, samast riigist, mõnikord isegi samast linnaosast, ja nimetab seda pühaks sõjaks. See pole aktsepteeritav ja see pole mingi püha sõda.

-Mainisite varem Bashar al-Assadi režiimi kui kurjuse kehastust. ÜRO andmete järgi on ta süüdi sariinirünnakutes oma inimeste vastu. Rahvas vihkab teda, aga kuidas ta endiselt võimul püsib ja miks teda seni kõrvaldatud pole?

Jah, tema on peamine kurjuse jõud, sest ta algatas selle kõik. Kui meeleavaldajad läksid Damaskuse, Hama, Dara'a ja Aleppo tänavatele, hakati neid vahistama ja tapma. Pärast seda jäeti laibad tänavatele vedelema. Al-Assad tahtis, et see kurjus leviks ja tal oli tõenäoliselt plaan sõda algatada.

Ma ei tea miks, sest ta oleks saanud esimeste kuude jooksul probleemi lahendada, aga seda ta ei soovinud. Võimalik, et olid teised jõud, kes tahtsid olukorra eskaleerumist. Teda ei taheta kõrvaldada. Võib meenutada Obama ametiaega, mil taheti teda võimult kukutada pärast keemiarünnakut Damaskuse lähedal Ghoutas, kus tapeti üle tuhande inimese.

Tema võimult kadumist ei soovita, sest ta kindlustab teiste võimu. Tema tõttu on Süürias USA, Venemaa ja Iraani sõjaväebaasid. Samuti on Süürias Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia baasid.

Ta teenib Süüria asemel teiste huvisid, aga inimestel pole piisavalt jõudu, et seda välja öelda.

Teiselt küljelt pole poliitilist opositsiooni. Kellelgi pole korralikku strateegilist programmi, et al-Assadiga võidelda. Pole seda häält, mis läheks ÜRO ette ja esitleks mingisugust plaani Süüria parema tuleviku jaoks.

Seetõttu ei nõrgesta võimu nimel inimeste tapmine tema positsiooni ja ta ei peatu. Teised riigid otsivad nüüd lahendust, kuidas al-Assadi teatud ajani hoida ja siis luua Süüria jaoks mingisugune uus struktuur.

Seda peab jälgima, aga ma ütlen, et paremat tulevikku selle piirkonna jaoks on raske oodata. Pean silmas Süüriat, Jordaaniat, Iraaki, nüüd viimasel ajal on tähelepanu saanud Pärsia lahe piirkond ja ka Liibanon. Kõikjal on niinimetatud kuum tsoon. Jumal teab, millal see kõik lõpeb.

-Sellest hoolimata paistab Venemaa arvavat, et al-Assadiga saab koos töötada. Nende jaoks on Süüria näol tegu lihtsalt polügooniga?

Venelasi see lihtsalt ei huvita, isegi kui miljonid surevad. Süüria on nende riigist kaugel. Kui miljonid surevad, aga lõpuks saavad nad oma sõjaväebaase ja gaasitorusid kaitsta, siis pole neil sellega mingit probleemi. Olgu seal al-Assad või keegi teine.

-Tulles lõpetuseks tagasi põgenike juurde. Kuivõrd usute, et nad saavad Euroopas piisavalt abi ja toetust, et minevikus nähtust üle saada?

Ausalt öeldes, ma ei tea, sest mul pole ligipääsu andmetele Euroopas. Samas ütlevad põgenikud meile, et Euroopas on palju jätkusuutlikumad abiprogrammid kui Türgis.

Rahalised toetused erinevad riigiti. Muidugi pole kõik rahul nende paikadega, kuhu nad sattusid, aga üldjoontes on tegu turvalisema kohaga, kus on võimalik tagada parem tulevik oma lastele. See on põhjus, miks sõjatsoonist lahkuti ja usun, et nad jäävad siia.

Muidugi on vaja nad ühiskonda integreerida ja see võib olla raske, selleks on vaja programme. See on raske nii põgenikele kui ka neid vastuvõtvatele riikidele. Usun, et see on kahe või kolme aasta küsimus ja seejärel ollakse ära harjunud.

Põgenikud annavad kindlasti neid vastu võtnud riikidele midagi juurde, sest suurem osa neist on hea tausta ja kõrge kvalifikatsiooniga inimesed. Nad pakuvad lisandväärtust siinsele tööturule.

Wael Al-Raas

  • Süüria psühhiaater, sündinud 1974. aastal Hama linnas.
  • Õppis psühhiaatriks läbi Süüria tervishoiuministeerium. Meditsiinilise kraadi omandas Aleppo Ülikoolist.
  • Esindab organisatsiooni Union of Medical Care and Relief Organizations (UOSSM), mis tegutseb Süürias, Türgis ja Liibanonis.
  • Varasemalt omas mentaalse tervisega tegelevat kliinikut Aleppos.
  • Osales Tallinnas toimunud seminaril, kus koostöös MTÜ-ga Eesti Pagulasabi, arutati psühhosotsiaalse toe pakkumist Süüria pagulastest lastele.
Tagasi üles