Mõned eksperdid on jõudnud järeldusele, et juhusliku tuumasõja vältimiseks oleks kõige targem hakata mõtlema mandritevaheliste rakettide kaotamise peale.
Eksperdid: mandritevahelised raketid võivad viia tahtmatu tuumasõjani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujutage ette, et USAs on kell 3 öösel ja president magab Valge Maja suures magamistoas. Kõrvalasuvas kontoris töötav sõjaväeametnik haarab tuumakohvri ja kiirustab presidenti äratama – hoiatussüsteemid näitavad, et Venemaa on just tulistanud välja sada mandritevahelist raketti.
Tuumalõhkepead jõuavad Ühendriikide sihtmärkideni poole tunni jooksul ja presidendil on nüüd 10 minutit, et otsustada edasiste käikude üle.
Vajalik on kohe tegutseda, USA rakettide asukohad on hästi teada ja tõenäoliselt üritaks Venemaa esimese löögiga just need baasid hävitada.
Relvakontrolli ekspertide sõnul on kõigist relvadest just mandritevahelised raketid kõige tõenäolisemalt tahtmatu tuumasõja põhjustajateks. Seetõttu on mõned endised kaitseametnikud, militaarstrateegid ja Kongressi liikmed asunud tõsiselt arutama selliste relvade kaotamist.
Üks hea põhjus mandritevaheliste rakettide kaotamiseks on see, et vasturünnak peaks toimuma nii kiiresti, et tegeliku ohu kinnitamiseks lihtsalt ei jätkuks aega. Valehäired võivad aga tekkida inimliku eksimuse, vigaste satelliitide või pahatahtlike häkkerite tegevuse tõttu. Seda on varemgi juhtunud.
Kord juba välja tulistatud Minuteman III tüüpi rakette ei saa enam tagasi kutsuda. Neile pole lisatud tagasisidevahendeid, et sest USA kardab, et see muudaks nad vaenlase elektroonilisele sekkumisele haavatavaks.
Selle asemel soovitavad kriitikud tugineda hoopis allveelaeva ballistilistele rakettidele ning tuumalõhkepeadega varustatud pommitajatele. Mõlemal juhul oleks presidendil rohkem aega otsustada edasiste sammude üle.
Pommitajaid on võimalik valehäire korral tagasi kutsuda, allveelaevade asukoht oleks aga vaenlase eest peidetud.
Bill Clintoni administratsiooni kaitseminister William Perry märgib, et valehäired on liiga kerged tekkima ning ükski inimene ei peaks potentsiaalselt apokalüptilisi otsuseid seitsme või kaheksa minuti jooksul langetama.
«Pole kahtlustki, et kolmest tuumarelvasüsteemist on Minutemanid kõige iganenumad,» sekundeerib ka Barack Obama administratsiooni kaitseminister Leon Panetta, kes kunagi oli süsteemi kaitsja, kuid on nüüd oma meelt muutnud.
Kuid ekspertide sõnul on valehäire oht Venemaal veelgi suurem. Pärast Külma sõda ei asendanud Venemaa oma varase seire satelliite ning 2014. aastaks olid need tõsiselt aegunud. Moskva hakkab alles nüüd nende uuendamisega tegelema. See tähendab, et 30 minuti asemel on Kremlil vaid 15 minutit rakettide märkamisest võimaliku tuumalöögini.
Mandritevaheliste rakettide keelustamise arutelu on eriti teravalt esile kerkinud Donald Trumpi ja Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni omavaheliste ähvarduste valguses. Samas idanevad lisaks USA-le ka Moskvas plaanid tuumaarsenali moderniseerimiseks, mis ekspertide sõnul destabiliseerib olukorda veelgi.
Lisaks on toodud ohutegurina välja ka Trumpi impulsiivset käitumist. «Donald Trump saab sisestada tuumakoodid sama lihtsalt nagu oma Twitteri kontot kasutada,» märkis senaator Ed Markey.
Kuigi Valge Maja julgeolekukabineti sõnul on presidendile antud ettevalmistus taoliste olukordadega tegelemiseks, ei kahanda see ekspertide sõnul tõsisaja, et mandritevahelised raketid ei ole heidutusmeetmetena näiteks Põhja-Korea vastu kuigi kasulikud.
Nimelt peavad USA raketid näiteks Põhja-Korea, Hiina või Iraanini jõudmiseks lendama üle Venemaa, mis võib tuua kaasa eksliku vastulöögi Moskvalt.
Hoolimata hoiatustest ei ole näha, et mandritevaheliste rakettide vähendamine võiks lähiajal tõeluseks saada. Neid on toetanud nii Obama kui Trump.
Mandritevaheliste rakettide osas on skeptiline olnud aga praegune kaitseminister James Mattis, kes tõstatas küsimuse 2015. aastal Senati relvastuskomitees.