JAANUS PIIRSALU KRIMMI PÄEVIK: 3 aastat hiljem

Krimmi ühe kuulsama kuurorti Jalta kaldapealne, kus lõpuks ka kohalikud jalutamas käivad. Hooajal pole neil selleks aega. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

2014. aasta novembris veetsin nädal aega Krimmis. Siis oli möödas ligi pool aastat sellest, kui Krimm läks Venemaa alla. Nüüd,  kolm aastat hiljem, olen jälle Krimmis, et vaadata, mis on tollasest tohutust optimismist alles jäänud. Selge muidugi, et peale eufooriat saabub raske argipäev. Meil toimus sama ju 1991. aastal ja varem, kui lubati ka igasuguseid asju süüa ning teha Eestist kiirelt rikas Põhjamaa. Eufooria eest ei ole keegi kaitstud.

Kuidas pääseb Krimmi?

Juba tulemine Krimmi erines väga eelmisest korrast. Krimmi minekuks on kaks põhilst viisi:

1) Kõige kergem ja kiirem - Venemaa kaudu ehk lennukiga Moskvast. Sel juhul aga rikud sa Ukraina seadust okupeeritud territoorumile sisenemise kohta;

2) Raskem ja aeglasem viis, aga kooskõlas Ukraina seadustega - hankides Krimmi minekuks vajaliku loa ja seejärel jala üle Tšongari piiripunkti Krimmi Ukrainaga ühendaval maakitsusel. (Keda huvitab, siis tingimused selleks leiab siit: http://mip.gov.ua/en/content/vizd-na-timchasovo-okupovanu-teritoriyu-ar-krim-dlya-inozemnih-zhurnalistiv.html)

Valisime fotograaf Liis Treimanniga selle õige variandi. 

Esimese sammuna tuli selleks hankida luba Ukraina infoministeeriumist. Dokumendid saab esitada meili teel ning ka vastus tuli kolme päeva pärast meili teel. Postiivne.

Edasi tuli lennata Kiievisse, võtta infoministeeriumist meie mõistes nende kantsleri allkirjaga paber ning minna edasi Ukraina migratsiooniametisse, et saada füüsiliselt paber, mille alusel saab ületada seda joont, mida ukrainlased nimetavad ajutiseks kontrolljooneks ja venelased uueks piiriks. 

Peab tunnistama, et Ukraina bürokraatia teeb edusamme. Kuigi olin vaimselt juba valmis lubakirja ootama mitu päeva, õnnestus see ühe päevaga kätte saada. Kuigi selgus, et meie Tallinnas vandetõlgi poolt ukraina keelde tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud passi koopiad ei kõlba - kehtivad ainult Ukraina notari kinnitatud passitõlked.

Selle saime paari tunni jooksul õnneks joonde ja maksis see ka ainult 7 eurot ühe passi kohta. Edasi läks juba päris libedalt - kahe tunni pärast oli vastutuleliku ametniku käest load käes. Ja seda kõigest ühe tööpäeva jooksul.

«Joonel» või «piiril», kuidas keegi soovib, kulus meil kokku neli tundi: kaks tundi Ukraina poolel ja kaks tundi Vene poolel. Ukraina poolel olid kõik ehitised ajutised, Vene poolel käis piiripunktis tohutu ehitamine ja elektriliinide vedamine - kõigest oli näha, et ehitatakse selleks, et jääda.

Muide, kahe piirivalve vahe oli kaks kilomeetrit, õnneks käis nende vahel väikebuss, mis võttis tasu nii grivnades (10) kui ka rublades (20). 

Ukraina piiril käis lihtsalt arusaamatu jokutamine ja siis järjekorras seismine - ületajaid oli ikka pidev vool. 

Vene piiril aga kuulati meid Liisiga ikka päris põhjalikult üle. Ülekuulaja oli noor erariietes mees. Väga viisakas ja rõhutas, et selline on tema töö ja ärgu me võtke isiklikult. Me ei võtnud, sest polnud ka midagi varjata. Ega nad midagi erilist ei uurinudki. Põnevamad küsimused olid, et kes meile ikkagi andis sellise ülesande tulla Krimmi, miks me üle Kiievi tulime, kellega enne Kiievis kohtusime ja muu selline triviaalia.

Pluss muidugi uuriti põhjalikult, mis teemal kavatseme kirjutada ja kellega kohtuda. Ainuke põnevam koht oli see, kui «ülekuulaja» küsis, kas ma kavatsen jälle kohtuda krimmi-tatarlaste kunagise siinse Medzhlise ühe juhtiva liikmega. Vastasin ausalt, et kui võimalik, siis kohtun muidugi. 

Kõik oli rõhutatult väga viisaks. Meie kottide sisu ei huvitanud kedagi.

Lõpuks oli aga tee Krimmi meile ikkagi vaba. Arvestades ka Kiievist sõitu rongiga Tšongari (rongipeatus, kus tuleb maha minna, on Novoaleksndrovka), siis kulub seaduslikult Tallinnast Krimmi jõudmiseks vähemalt kaks päeva.