Kolme päevaga on oldud Simferopolis, Jaltas (ja seal lähedal Artekis) ning Sevastopolis. Võib teha väikse kokkuvõtte elust Krimmis. Suhelnud oleme oma kümne inimesega (mis muidugi ei pretendeeri mingile sotsioloogiale), kellest vaid üks oli, ütleme nii, kergelt rahulolematu tänase eluga Krimmis võrreldes eluga enne 2014. aastat ehk siis enne Vene võimu.
JAANUS PIIRSALU KRIMMI PÄEVIK: elu on muutunud lõbusamaks (20)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ainuke rahulolematu rääkis, et Ukraina ajal oli selles mõttes lihtsam, et raha oli kergem teenida. Et perele äraelamist ja puhkustele sõitmist teenida, selleks ei pidanud hommikust õhtuni rügama, nagu nüüd. «Tööd pidi vähem tegema ja teenis rohkem,» oli tema kokkuvõtte, kui palusin võrrelda elu enne (s.o. enne 2014. aasta veebruari lõppu) ja nüüd. Elukutselt oli mees ehitaja, tegi siseviimistlust.
Aga ülejäänud väitsid kõik, et on eluga Venemaa all väga rahul. «No kõik on parem! ja mis kõige tähtsam: me magame rahulikult,» ütles Simferopolis üks naisterahvas.
See rahulolu on kahte liiki. Ühed räägivad, et neid rõõmustab, et nad näevad, kuidas ehitatakse või projekteerikate uut infrastruktuuri alates sillast Krimmi (mis peaks avatama juba aasta pärast) ja uutest maanteedest kuni haiglate, uute koolide-lasteaedadeni ja kõiksugu torustikeni. Ukraina ei teinud 23 aasta jooksul Krimmis praktiliselt midagi sellist. Praegu vahetatakse välja Nõukogude-aegset infrastruktuuri.
Teised räägivad, et neil on endiselt väga hea meel selle üle, et said Ukraina alt minema. Nende meeslest läheb Ukrainas elu ainult halvemaks, seda erinevalt nende elust. Lisaks kuuleb endiselt väiteid: «vaadake ise, mis natsikud sealt teevad».
Ühesõnaga, inimeste rahulolu Venemaa all elamisest on endiselt tohutu ja siiras. Võib olla osa krimmi-tatarlastest nii ei arva, aga nendega ma pole jõudnud veel lihtsalt suhelda.
Rahvast on Krimmi muidugi kõvasti juurde tulnud, mis väljendub tohututes ummikutes kõikides linnades. Selle üle kurdavad kõik kohalikud, et linnas liigelda on võrreldes varasema ajaga üsna võimatu: liiga palju rahvast on kokku sõitnud õnne ja eneseteostuse otsingutel pärast Venemaa alla minekut. Lisaks veel ka suur vägi Moskvast saadetud ametnikke ja palju põgenikke Donbassist. See on peale liikluse ummikusse ajamisele ka korterite hinnad üles ajanud.
Kui Venemaal on ametlikult keskmine palk 35-40 000 rubla vahel, siis siin on palgad väiksemad. ja see tekitab muidugi vaikset nurinat. Simferopolis näiteks pidi 30 000 olema juba päris hea palk. tavaline aga jääma 15-20 000 rubla vahele.
Eestist saabuja peab arvestama kindlasti kahe asjaga: 1) Krimmis ei tööta Eesti mobiilikaardid. Eesti numbriga helistada ega sms-e saata ei saa. Helistada pole võimalik välja, samuti ei saa keegi ka sisse helistada. Näiteks ei saa ka Mobiil-ID teenust tehingute tegemiseks kasutada. 2) VISA ja Mastercard pangakaardid toimivad, aga ainult need, mis on Venemaal välja antud. Eesti pangakaartidega pole jällegi midagi teha. Sularaha tuleb kindlasti kaasa võtta, selle vahetamisega probleemi pole.