iDeal kampaania

JAANUS PIIRSALU KRIMMI PÄEVIK: «Peaasi, et mind keegi ei segaks!»

Krimmi üks kõige rohkem rahvusvahelises meedias tähelepanu pälvinud teemasid on sealse põlisrahva krimmitatarlaste olukord. Peab tunnistama, et see on päris keeruline teema. Ja nagu ikka: mida rohkem suhelda erinevate inimestega, seda paljukülgsem asi on.

Umbes 300 000 krimmitatarlast moodustavad jämedalt võttes 15 protsenti Krimmi elanikest. Kindlasti on nad rahvusena kõige põlisemad Krimmi elanikud. 1944. aastal lasi Stalin kogu nende rahva Krimmist küüditada Kesk-Aasiasse, peamiselt Usbekistani. Stalini arvates tegid krimmitatarlased liiga palju koostööd Hitleri vägedega okupatsiooni ajal. (Samal põhjusel ja samal ajal küüditati samasse kohta ka mitmed Kaukaaisa rahvad eesotsas vainahhidega – J.P.)

Tagasi oma ajaloolisele kodumaale said krimmitatarlased hakata naasma alles 1980. aastate lõpus. Aga küüditamise taak on senini – ja ilmselt veel kaua – väga tugevalt tunda, ükskõik kellega krimmitatarlastest rääkida.

2014. aasta Krimmi Venemaaga ühendamise sündmustest on ilmselt paljudele jäänud meelde, et kohalikest elanikest olid eelkõige krimmitatarlased need, kes olid vastu Venemaa alla minekule.

Seda vaatamata väga keerulistele suhetele Ukraina võimudega: sisuliselt ei täitnud Ukraina võimud 23 aasta jooksul ühtegi krimmitatarlaste olulisematest nõudmistest.

Peamine nõue oli anda Krimmile kui krimmitatarlaste kodumaale autonoomne staatus Ukraina koosseisus ning neile oluline sõnaõigus Krimmi asjades kaasarääkimisel, kuigi nad olid ja on tänaseks Krimmis vähemuses.

Venemaa-vastasuse peamine põhjus oligi ajalooline mälu ja totaalne küüditamine, mida suur osa krimmitatarlasi pole Venemaale senini andeks andnud.

Peale Krimmi ühendamist lubas Venemaa president Vladimir Putin krimmitatarlastele päris palju asju: riigikeele staatust (see on tõesti föderaalseadusega neile antud vene ja ukraina keele kõrval. Kuid kohalikku rakendusseadust selle kohta pole, mistõttu on see üsna deklaratiivne – J. P.), nende kompaktsete asualade eelisarendamist, nende maaprobleemide lahendamist (kui krimmitatarlased hakkasid Krimmi naasma, siis olid nende ajaloolised elupaigad juba hõivatud ning nad hakkasid omavoliliselt vabu maatükke hõivama, millele Ukraina võimud ei suutnudki lahendust leida – J. P.), rahvuskoolide rajamist jne. 

Minu mulje Krimmist, mida kinnitasid mulje paljud tavalised krimmitatarlased, on see, et tõepoolest on nende kompaktsetes elurajoonides elu parandamiseks tehtud üksjagu: ehitatakse teid, veetakse elektrit ja kanalisatsiooni. Paljud Krimmi venelased olid isegi kurjad, et miks Moskva krimmitatarlaste peale nii palju raha kulutab. Ka on seadustatud neid alasid, kuhu krimmitatarlased omavoliliselt asusid.

Seejuures on täiesti silmnähtav, et paljud krimmitatarlased on endiselt väga Vene-vastased ega usalda Moskva kavatsusi, pidades seda kõike lihtlabaseks äraostmiseks. Nemad tahaksid, et Venemaa vabandaks küüditamise eest ja laseks neil elada, nagu nad tahavad ning omakeskis oma asju otsustada ja raha jagada. Neid kahte asja ei saa Kreml muidugi a priori lasta teha. Sellest ka konflikt.

Isegi Venemaa-meelsete krimmitatarlaste juhid tunnistasid mulle, et vähemalt kolmandik nende rahvast on endiselt Moskva võimu vastu. 

Kui siia lisada asjaolu, et Venemaal on FSB ja muud eriteenistused saanud viimasel 15-20 aasta jooksul üüratult raha ja volitusi ning neil on alati vaja leida kedagi, kelle vastu võidelda, siis see tähendab praegu sellele kolmandikule päris suuri probleeme.

Peagi kirjutan Postimehes, mida arvavad krimmitatarlaste praegusest olukorrast mõlemad pooled: nii need krimmitatarlased, kes pooldavad Moskva poliitikat ja näevad, et sellest tõuseb nende rahvale kasu, kui ka need, kes väidavad, et Kreml teeb kõik selleks, et nö vastalised krimmitatarlased Krimmis välja suruda või vangi panna.

Eivas Umerov.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Krimmitatarlaste kultuuriautonoomia juht Krimmis Eivas Umerov (pildil) näiteks väitis, et tema rahval pole kunagi – vähemal uuemal ajal – olnud nii head aega kui praegu. Moskva täidab järjest oma lubadusi ning tavalise krimmitatarlase elu paraneb ja on juba paranenud Ukraina ajaga võrreldes oluliselt. 

Lilia Gemedžki.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Õiguskaitsega tegelev jurist Lilia Gemedžki (pildil) aga väitis, et repressioonid krimmitatarlaste vastu muudkui suurenevad iga aastaga. Moskval on eesmärk rahvast hirmutada ja sundida kõiki eriarvamusel olijaid vaikima, väitis Lilia.

Tavaliste krimmitatarlaste, kellega mul õnnestus rääkida, arvamus jäi enamasti kuskile sinna vahepeale. Jah, elu on neil kergemaks läinud ja paljudel on lõpuks ometi erinevalt Ukraina ajast tunnistatud maa omandust (see on neile väga tähtis, sest see on ju isade maa! – J. P.), aga teisest küljest pole see vabadustarmastav ja mitte kunagi kellegi orjuses elanud rahvas harjunud oma arvamust vaka all hoidma.

Väga levinud oli lause: «Kõige parem oleks, kui meid ei segataks ja lastaks oma elu elada.» Ukraina võimud laias laastus lasid seda, aga samas ei teinud midagi krimmitatarlaste heaks. Vene võimud ei lase niivõrd teha, mida nad tahavad, aga kindlustavad igapäevaselt paremat elu. Täielik Nõukogude-aegne dilemma.

Ma arvan, et arvestades, kuidas enamus eesti rahvast käitus Nõukogude ajal, siis me pole selles küsimuses kõige paremad nõuandjad krimmitatarlastele ega saa kiita ega hukka mõista kumbagi poolt nende rahvast. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles