JAANUS PIIRSALU KRIMMI PÄEVIK: Kertši sillast, Putinist ja Krimmi austritest

Kertši sild.

FOTO: Aleksey Pavlishak/Scanpix

Kui võtta mõne sõnaga kokku mulje tänasest Krimmist, siis on see selline: Krimmist on saanud loodetud Venemaa näidisregioonist 3,5 aastaga tavaline Vene regioon. Mis ilmselt ongi loogiline asjade käik.

Uhkust Venemaa alla minekust hoiavad krimmlastes eelkõige üleval mõned megaprojektid: sillaehitus üle Kertši väina, 4-realise Tauria-nimelise maantee ehitus Kertšist Simferoopolisse ja siis edasi Sevastopolisse (praegu sõidab Simferopolist Kertši 3,5-4 tundi, uue tee puhul peaks jõudma 2-2,5 tunniga) ning Artek, millest ma juba kirjutasin.

Igapäevase elu kohta ütles meile päris täpselt Sevastoopoli eestlaste pealik Erih Kalling: tööd peab rabama iga režiimi ajal. Tavalise inimese elu pole selle 3,5 aastaga märkimisväärselt muutunud. Aga me pole ka kindlasti hakanud halvemini elama, rõhutavad kõik varmalt juurde.

Kertši sillast ka veel. Sellest tuleb kahtlemata vägev asi. Ja ma olen veendunud, et ükskõik, mida Ukrainas ei kirjutataks sellest, et jää ja tormid viivad silla minema, siis tegelikkuses seda ei juhtu. See on nii kindlalt seotud Putini nime ja mainega, et see annab juba garantii. 

Aga on selge, et mida kauem Krimmi eelisarendamine kestab, seda suuremaks muutub teiste Venemaa regioonide ärritatus.

Krimmis ringleb visalt jutt, et kuigi sillal on veel kolm postivahet minna lõpliku valimimiseni, siis on Kremlil plaan, et päeval kui Venemaal toimuvad järgmisel kevadel 18. märtsil presidendivalimised (mis muide on ajastatud Krimmi Venemaa koosseisu võtmise aastapäevale), siis sõidab Putin esimese autojuhina kogu riigi vaimustushüüete saatel üle silla. Ei tea kas kollase Lada Kalinaga? Või mõne uuema Lada mudeliga? Või hoopis UAZ Patriotiga - kõlaks hästi.

See ei tähenda muidugi veel silla kasutussevõttu, sest pealesõiduteid sillale ei jõuta kindlasti selleks ajaks valmis. Liikluseks peaks sild avatama 2018. aasta lõpuks.

Jätke meelde, vaatame, kas kuulujutt läheb täide.

Tavaline Vene regioon tähendab, et Krimmis valitseb samasugune korruptsioon, kohtusüsteem ja siloviikide võim nagu igal poole Venemaal. Tõsi, korruptsiooni kohta rääkisid kohalikud, et olmetasandil on seda kordades vähem kui Ukraina ajal. Väiksema taseme riigi- ja munitsipaalametnikud on üsna ära hirmutatud «vasakult» rahavõtmise suhtes. Tipukorruptsioon on aga sama hull nagu mujal.

Osa krimmlasi seostab seda, et tipukorruptsioon pole kuhugi kadunud sellega, et liiga palju Ukraina-aegseid ametnikke ja poliitikuid on endiselt pudrukausi manu. Näiteks Krimmi parlament koosneb suures osas endistest «regionaalidest.» Kuberner Aksjonovi valitsus vähem, aga sinna on selle-eest Aksjonov võtnud kohalike ekpsertide arvates liiga palju lihtsalt oskamatuid, kuid see-eest talle usatavaid inimesi.

Sevastopolis, mis on Krimmis eraldi föderaalne üksus, löödi küll kõik Ukraina-aegsed võimupoti äärest minema, aga seal on jälle teise äärmusse mindud: kohalikke inimesi peaaegu polegi otsustajate hulgas, kõik on varjaagid «suurelt maalt,» mis ärritab jällegi kohalikke. Sest varjaagid kontrollivad rahavoogusid ning ei lase kohalikel teenida. Kõik suuremad riiklikud hanked võidavad mandri-firmad, mis omakorda ärritab kohalikke ärimehi.

Ühesõnaga, Krimmis ei raiska eriti keegi enam aega Ukraina-hirmule (seda keegi eriti ei usu ka), vaid käib kibe võitlus selle päris suure rahahulga ümber, mida Venemaa investeerib Krimmi. Paljuski muude Venemaa regioonide arvelt. Venemaa teised regioonid kannatavad selle muidugi vaikides ära, aga on selge, et mida kauem Krimmi eelisarendamine kestab, seda suuremaks muutub teiste Venemaa regioonide ärritatus. 

Mis mind ikkagi väga üllatas: madalad palgad Krimmis. Venemaa keskmine palk on 39 000 rubla, aga Simferopolis öeldi mulle heaks palgaks 30 000 rubla. Aga tavaliseks palgaks öeldi veidi alla-veidi peale 20 000 rubla. Ja see on Krimmi pealinnas nii. Rajoonides on palgad järelikult veel miinus 5000 rubla. 

Samas rõhutasid kohalikud, et töö leidmisega pole mingit probleeme. Aga mingeid suuremaid ettevõtteid, mis Venemaa oleks 3,5 aasta jooksul Krimmis tööle pannud, ma ei suutnud väga tutvastada peale mõne üksiku. Kommunaalkulude kohta oli jutt vastukäiv: ühed rääkisid 1000 rubla kuus (3-toalise eest Džankois), teised 2000 rubla sama suure eest Simferopolis, kolmandad isegi 4000 rublast kuus. Aga keegi ka otseselt ei kurtnud, et elaksid väga vaeselt ja et ei saa hakkama. See ju Krimm, seal leiavad inimesed alati, kuidas lisa teenida.  

Kaks lauset sanktsioonidest. Esiteks, Krimmi eksperdid on veendunud, et see tuntavalt on mõjutanud Krimmi arengut: aeglasemas suunas. Teiseks, kohalikes on sanktsioonid ainult tekitanud viha Euroopa Liidu suhtes.

Samamoodi on mõjunud Ukraina blokaad Krimmi suhtes. Eelkõige vee- ja elektriblokaad. Kohtasin inimesi, kes väitsid, et 2014. aastal nad ehk ei olnudki niiväga Ukraina-vastalised, aga kui nad nägid ja tundsid enda peale Ukraina suunast tulnud elektriliinide läbilõikamise mõju, siis - tsiteerin siin ühte tuttavat - «ma kohe kindlasti ei tahtnud olla enam Ukraina kodanik. Sest see on ettekujutamatu, et üks riik kasutab inimeste vastu, keda ta nimetab oma kodanikeks, selliseid asju.» Nii et ma arvan, et õigus oli nendel, kes ütlesid kohe, et see Krimmi blokaad on üsna kahe teraga mõõk. 

Aga Ukraina kaupasid polnud tõepoolest kuskil näha poodides. Kohalike väitel pidi midagi isegi olema (tuleb Harkivi kaudu suure ringiga), aga mina ei näinud.

FOTO: Jaanus Piirsalu

Lõpetuseks üks uudis ka gurmaanidele - Krimmis kasvatatakse nüüd ka austreid. Proovisin järele ühes Simferopoli peenes lokaalis. 330 rubla tükk ehk kõvasti kallimad kui Euroopas. Aga olid ka pirakad muidugi, ma polnud nii suuri elu sees söönud (ülal fotol panin pastaka võrdluseks kõrvale.) Maitse polnud küll suurem asi, sellised vesised. Moskvas kevadel maitstud Kaug-Ida austrid olid palju maitsvamad ja ega nad osanud neid ka korralikult serveerida: ainult tükk sidrunit pakuti kõrvale. Kelneriga oli ka huvitav dialoog. Küsisin talt (ma polnud veel austreid näinud, alles tellisin), et mis numbrid neil pakkuda on, kas nr 2 või nr 3 austrid. Kelner vastas: «Ei mina tea, mis need on. Ja kokk ka ei tea, ta ainult serveerib teile neid.» Austreid pidi kasvatatama aga Sevastoopoli külje all Donuzlavi-nimelises kohas.

Tagasi üles