:format(webp)/nginx/o/2015/08/28/4426133t1h75f2.jpg)
Soome suursaadik Kirsti Narinen avab riigi iseseisvuse 100. juubeli eel saatkonna vastuvõturuumide uksed ning avaldab muu hulgas ka selle, millise disaintoote ta suursaadikuna riigi esinduskingituseks valib
Suursaadiku praktiline õppetund disainist, eneseväärikusest ja unistustest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suursaadik Kirsti Narinen on valgusküllases salongis kohvilauda istudes silmnähtavalt rõõmus.
”See oli nii rumal tuba – täiesti mõttetu ruum, sest siin ei toimunud mitte kunagi midagi,” kirjeldab suursaadik. Ent see algupärase ampiirstiilis mööbliga tuba on ajalugu täis, disainist rääkimata. Kasvõi see lauale kaetud Soome 100 juubeliserviis, mida just nüüd kasutavad kõik Soome ametlikud esindused üle maailma. ARABIA toodetud nõud disainis Linda Linko.
”See on kõige peenem serviis, mis meil majapidamises praegu on. Portselanist ja mugav – kui meeletult mõnus on seda tassi vestluse ajalgi käes hoida,” kiidab Narinen, kes vahel mitu korda päevas kohustuslikult kohvitab.
/nginx/o/2017/12/05/7379461t1hd09b.jpg)
Uus on siin toas ka see suur söögilaud.
”Meil on kombeks, et kui majas on seminar või kohtumine, toimub see nõnda nimetatud suures söögisaalis. Tihti pakume külalistele ka lõunat. Nii oli see ka siis, kui diplomaat ja kirjanik René Nyberg esitles saatkonnas oma raamatut ”Viimane rong Moskvasse”. Laud oli aga ajutiselt kaetud Gustavi saali (Soomes nimetatakse ampiirstiili Rootsi kuningas Gustav III auks nii – toim.). Siia tuppa astudes ütles ta: ”Oh, milline imeline väike söögisaal teil on. Moskva suursaatkonnaski on taoline.” Olin imestunud, et millest ta räägib,” naerab suursaadik Narinen. Ta jätkab: ”Nii palusin majapidamises ringi vaadata, et äkki on kuskil juba olemas just siia väikesesse ruumi sobiv söögilaud – ja see valge leitigi.”
Kõige tipuks selgus, et kuna Narinen oli Soome saatkonna asejuhina Tallinnas tööl juba 1993. aastal, jäänud see valge laud just siis temast saatkonna laoruumi alles.
”Elasime toona Kaupmehe tänava korteris ja tollal ostis Soome diplomaadile elamiseks vajalikud esemed riik. Nii sain ma ka söögilaua ja 12 tooli – see oli omamoodi elatustaseme näitaja ning sellest allpool diplomaadi kodu olla ei saanud,” avaldab Narinen.
Ta on hetkel ainus Soome diplomaat, kes elab ja töötab enam kui 700 aastat vanal vundamendil, 150 aastases majas.
”Kui siin majas viimati sisustusarhitektiga ringi liikusime, arutlesime just, et kuidas see maja saab rääkida oma lugu nii, et ka sisustuse esile tuleb. Siis sai ka selgeks, et saatkonna mööbel on mõeldud kastumiseks – see ei ole ju muuseum. Seetõttu on näiteks Sinine salong ajas muutunud ning sügavsinine tapeet tuleb võimsamalt esile,” viitab ta hoone uhkeimale toale.
/nginx/o/2017/12/05/7379463t1hd800.jpg)
Sel sügisel algas suursaadik Narineni viimane ametiaasta. Toompeal paiknev saatkond on üks Soome 90 välisesindusest, kus iseseisvuse sajandit tähistatakse. Eesti jaoks on omamoodi sümboolnegi see, kui hästi sobib Tallinna saatkonnahoone ajalooliste kiviseinte vahele soomlastele omane vormitaju, meelelaad ja kujutlusvõime. Meri ja valged laevad on akendest näha.
Diplomaatiale on omane ridade vahele peidetud sõnum. Kestval disainilgi on oma sõnum. Sõnumi loomine, andmine, peitmine ja väljendamine on aga kunst omaette.
”Alati polegi küsimus sellest, mida rääkida, vaid selles, mida jätta rääkimata,” võtab Narinen kaks kunsti kenasti kokku.
Omamoodi vältimine on ka see, kui jäetakse teravad nurgad kasutamata. Nii iseloomustavad Soome disaini pigem ümarus ja voolujoonelisus. Kas nurgelisuse puudumine ongi laiemalt soomluse tunnus?
”Väga tabav võrdlus – see sulandumine ja voolujoonelisus ja nurkade puudumine tõesti iseloomustavad meid kui rahvust,” jääb Narinen mõtlikuks. Ta jätkab: ”Samas kinnitab see fakti, et me oleme loodusrahvas. Aalto, Wirkkala, Aarnio, Weckström, Sarpaneva – nad kõik koguvad oma ideid loodusest ja looduses on teravnurki või sirgeid servi üsna harva kui üldse. Sirge joon ja teravnurk on inimese loodud.”
Põhjamaalt, õpetajate perest pärit Narinen vaatab ruumis ringi ja viitab siis: ”Kasvõi Wirkkala ”Ultima Thule” klaas – see ongi ju sulav jää. Veepiisad oksal või jääpurika pinnal. Nii võiks ehk isegi öelda, et disainer ei olegi justkui otseselt midagi disaininud – loodan, et keegi nüüd väga ei pahanda – nad on lihtsalt otse üle võtnud selle, mida loodus pakub.
Kuid seegi on oskus: looduse idee materjaliks muuta.”
/nginx/o/2017/12/05/7379467t1hd110.jpg)
Saatkonnast käib aasta jooksul läbi tuhandeid inimesi. Kui paljud neist esile seatud disaini märkavad?
”Väga palju märgatakse ja sageli küstiakse, mis on ühe või teise eseme lugu. Nende lugude rääkimine ja vahendamine on ka saatkonna üks rolle. Seetõttu valin hoolega, mida näidata: need ei saa olla liiga värvilised, et mitte asjata tähelepanu äratada. Liigne ilulemine rikub palju – lihtsus, selgus ja praktilisus,” räägib Narinen. Ning avaldab siis veel ühe kriteeriumi: ”Kuid vorm ei saa olla ka liiga kliiniline. Sest sinu ja eseme vahel peab sündima dialoog. Disain peab suutma mind kõnetada. Ja ehk omakorda ka inspireerima sedavõrd, et sünniks uusi väärtusi. Usun, et just seetõttu on siiani armastatud 1920.-1950. aastatel tegutsenud Soome disainerid, arhitektid, kusntnikud. Sest just nemad tõid Soome noore riigina maailmakaardile ja panid soomluse loole ja dialoogile aluse. Nende ideed kõnetavad siiani.
Enne intervjuud vaatasin saatkonna hoones ja oma ametikorteris ringi ja täitsa üllatusin, kui suurt rolli soome disain minu igapäevaelus tegelikult mängib. Märkasin ka, et ma ei ole kuidagi rohkem soomlane oma ameti pärast, vaid et need samad tooted on olemas enamustes soome kodudes. Sest Soome disain ei ole mingi nipstükk, vaid kaunilt kujundatud tarbeese.”
Tagasi väikese söögisaali laua juurde tulles ei jää märkamata ka omapärase mustriga laudlina.
”See on Marimekko,” kõlab saadiku kiire vastus. ”Kuna ma olen absoluutne Marimekko fänn, siis läksin kohe nende poodi kangast otsima ja leidsin sellise – puuvillane Lepo (puhkus, lõõgastus). Nüüd on riiet sedajagu, et võib teha veel teistessegi tubadesse näiteks kitsaid pikki linikuid, et oleks ühtne stiil,” kujutleb Narinen tervikpilti.
Millest aga naise Marimekko-lembus alguse sai?
”Oma esimese Marimekko eseme sain täitsa lapsena, kui mu vend ostis mulle esimese tasaraitapaita – (marimekko tuntuim triibuline muster). Sellest ajast alates on olnud mul neid triibulisi t-särke küll punase-, rohelise-, musta- ja sinise triibuga – kõik ikka valgega vaheldumisi. Mind võlub selle valge triibu värskus, mäletan lapsest saadik seda kui puhtuse võrdkuju. Mu ametlik Soome100 vormisärk on ka seetõttu just sinivalgetriibuline raitapaita,” naerab Narinen.
Marimekko asutajast rääkides läheb suursaadik ehk pisut veelgi enam põlema.
”Armi Ratia asutas firma ajal, mil naistel ei olnud veel tänases mõistes mõjuvõimu ega võimalusi (ärimaailmas) kaasa rääkida. Jah, ta kuulus ka president Kekkoneni lähiringi ja tal oli oskus leida kunstnikud ja loojad, kellega maailma muuta. Mõelda vaid, milliseid mudeleid, mustreid, kangaid ja tooteid on tema juhtumisel Soome loodud. Ja mitte ainult, vaid et need samad ideed on veel tänapäevalgi moes ning müügil – pool sajandit hiljem!
Minu meelest on selles eduloos midagi biitlitele või Mozartile omast – luua püsivalt väärtuslikku üle ajastute,” teeb suursaadik avalduse. Hetk hiljem veel teisegi, öeldes:
”Jah, mõnes mõttes võib öelda, et soomlane on kallutatud, kui ta eelistab omamaist toodet, olgugi, et sama otstarbe võiks täita ka mõni palju odavam, samuti kvaliteetne ese. Soomlastel on ütlemine: me ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju. Ent siin on veel üks nüanss: soomlane kogeb oma kunstnike loodud tööd ostes omamoodi järjepidevust. See on eneseväärikuse mõõdupuu!
/nginx/o/2017/12/05/7379475t1hc857.jpg)
Kui aga suursaadik oma riigi nimel kellelegi kingituse teeb, siis on kingikarbi peaaegu kindlasti Iittala Mariskooli.
”Ennekõike tahan ka ametis olles teha muidugi sellise kingituse, mis saaja kodus edasi elab, mitte vitriinkapis passib. Seetõttu valin jah selle karikakujulise anuma. See on uskumatult miteotstarbeline anum. Olgu küünal, kommid, pohlamoos, lilled, pähklid – kõik sobib sinna. Ja sobib ka, kui sa ei pane sinna mitte midagi – ikka on ilus,” tõdeb suursaadik ja otsib suure söögitoa veel suuremast kapist välja kaks juubeliaastaks valminud koobaltsinist karikat.
Näib, et kõik on siin olemas. Ilmselt ka unistused. Milline on Kirsti Narinen soov, kui ta võiks valida enesele ühe Soome disainimööblitüki?
”On tõesti üks selline ratastega laud – Alvar Aalto disainitud Tea Trolly, mida olen salaja himustanud juba aastakümneid. Kuna see maksab nii meeletult (2850 eurot – P.K.), siis ei ole mul veel seda. Kui peaksin aga lotovõidu saama, siis ma ta ka ostan,” lubab ta.
Miks just see laud ehk milline on selle unistuse lugu?
”Esimest korda nägin seda lauda, kui läksin 1980. aastal Turu ülikooli ja asusin allüürinikuna kohe sügisel elama tuttavatepere korteris ühes toakeses. Sellele perekonnal oli see käru. Nad olid keskmisest pisut jõukamal järjel ja minu jaoks ilmselt seostus see käru toimetulekuga – unistasin oma tulevikust, mõeldes, et ehk on kord minulgi võimalus midagi taolist soetada.
Ei olnud ju tegelikult ka minu elul palju viga, kuid minu keskklassi kuuluv perekond oli kõike muud kui jõukas. Mu vanemad olid õpetajad ja tegelikult tähendas seegi juba paremal järjel olemist, sest neil mõlemal oli kindel sissetulek. Sellest stabiilsust kõigil ei olnud.
Nüüd sinna aega tagasi vaadates, võis see serveerimislaud olla minu jaoks õnnestumise sümbol – kui mul on see laud, siis olen saavutanud materjaalselt elus kõik, millest unistasin ...
Kuniks aga mul seda lauda veel pole, tuleb igas mõttes pingutada ja tööd teha,” avaldab suursaadik oma tulevikuplaanid.