Prantsusmaa koosseisu kuuluvale Korsikale suuremat autonoomiat nõudvad rahvuslased loodavad kindlustada ülehomsel regionaalvalimiste teises voorus võitu, mis annaks võimaluse nõuda saarele suuremaid vabadusi.
Kas Korsikast võib saada järgmine Kataloonia? (1)
8. detsember 2017, 15:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseseisvuslasi ja autonoomia pooldajaid ühendav valitsusliit Pè a Corsica (Korsika eest) võitis eelmisel pühapäeval parlamendivalimiste esimeses voorus 45,36 protsenti häältest. Liitu kuuluvad autonoomiameelne Femu a Corsica ja iseseisvusmeelne Corsica Libera ei plaani valimisedu toel kohe iseseisvust nõuda, kuid loodavad saavutada suurema autonoomia.
Teisele kohale jäi esimeses voorus kohalik parempoolne La Voie de l'Avenir 14,97 protsendi ning kolmandaks Prantsusmaa peamine opositsioonierakond Vabariiklased 12,77 protsendiga häältest. President Emmanuel Macroni tsentristlik LREM jäi 11,26 protsendise toetusega neljandaks.
Pè a Corsica tulemus on kümme protsenti võrra suurem kui kahe aasta eest, kui nad Korsikal võimule tulid.
Erinevalt Hispaaniast eralduda soovivatest Kataloonia separatistidest ei sea Korsika rahvuslased endale nii kõrgeid eesmärke.
Kuid nad on eelmise nädala edust kannustatuna juba taaselustanud kolm nõudmist, mille Pariis on varem tagasi lükanud.
Rahvuslased soovivad, et korsika keelt tunnustataks võrdsena prantsuse keele kõrval ning nad nõuavad amnestiat kinnipeetavatele, kes nende arvates on poliitvangid.
Kolmandaks tahetakse kehtestada Korsika elaniku staatust, et astuda jõulisemalt suvekodu ihalevate välismaalaste kinnisvaraspekulatsioonide vastu.
Rahvuslased tõdevad, et Korsikal ei ole lootust otsekohe iseseisvuda. Isegi separatistide liider Jean-Guy Talamoni kinnitab, et saar lööb parimal juhul Prantsusmaast lahku 10-15 aasta pärast, kui enamus seda toetab.
Arvamusküsitlused näitavad aga, et Korsika 330 000 elanikust suurem osa, kes elatub peamiselt turismist ja sõltub riiklikest toetustest, tahab jääda Prantsusmaa koosseisu.
Verine iseseisvusvõitlus
Läinud sajandi lõpus panid mitmesugused rahvusrühmitused 18. sajandi lõpus Prantsusmaa koosseisu kuuluval Vahemeres asuval saarel plahvatama sadu pomme. Vägivald jõudis haripunkti 1998. aastal, kui lasti maha Pariisi kõrgeim esindaja Korsikal.
Neist organisatsioonidest kõige tugevam, 1976. aastal loodud Korsika Rahvuslik Vabastusrinne (FLNC) tegutseb saare iseseisvuse nimel tänaseni, kuigi on teatanud sõjaliste operatsioonide lõpetamisest. Selline otsus tehti pärast seda, kui kohalikus esinduskogus võitsid enamuse piirkonnale suuremat autonoomsust soovivad jõud.
Arvamusuuringute järgi soovib umbes kaks kolmandikku korsiklastest referendumi korraldamist. Saareelanikud soovivad suuremat otsustusõigust kohaliku elu korraldamisel, kuid iseseisvuse toetajaid arvatakse olevat umbes kümmekond protsenti.