/nginx/o/2018/01/05/7462939t1hbf93.jpg)
Möödunud aastal sündis või arenes edasi hulgaliselt pingekoldeid, mis võivad sel aastal kas leegina lahvatada või külmunud konfliktina hanguda. Siin ülevaade kümnest suurimast.
2018. aasta kümme tõsisemat konfliktikollet (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. Põhja-Korea
Põhja-Korea tuuma- ja raketikatsetused koos Ameerika Ühendriikide administratsiooni terava retoorikaga moodustavad tõeliselt plahvatusohtliku kombinatsiooni. Möödunud aastal räägiti palju tuumakatastroofi võimalikkusest, mis on kõrgeim külma sõja lõpust alates. Olukord ei muutu ilmselt ka sel aastal.
Eelmise aasta septembris toimunud Põhja-Korea kuues ja seni võimsaim tuumakatsetus näitab riigi tuumaprogrammis selget arengut. Samuti on üha kasvanud riigi mandritevaheliste rakettide lennuulatus.
Välissurve ja siseriikliku konkurentsi tingimustes ei jää Kim Jong-unil muud üle kui sanktsioonide kiuste tõsistes raskustes riigi ressursse sõjatehnikasse valada.
Teiselt poolt pingestab olukorda Washingtoni sõjakas retoorika, mis loob Lõuna-Koreaga koostöös peetavate sõjaväeõppuste ning ÜRO ja Hiina survestamisega ettearvamatu õhkkonna.
2. USA-Saudi-Iraani telg
Saudi-Iraani-USA vastasseis saab tõenäoliselt 2018. aastal Lähis-Ida kõige olulisemaks murdepunktiks. Saudi Araabia kroonprintsi Mohammed bin Salmani võimu kindlustamine, Trumpi administratsiooni agressiivne joon Iraani osas ja Islamiriigi territoriaalse kontrolli kadumine Iraagis ja Süürias võimaldab Washingtonil ja Riyadil jõud Iraani osas koondada.
Lisaks sellele on muutumas Iraani suhtes vaenuliku Iisraeli positsioon Lähis-Idas, mis paistab nautivat Trumpi administratsiooni tingimusteta toetust. Hiljutised meeleavaldused Iraanis lisasid võrrandisse veel ühe tundmatu muutuja.
Tõenäoline on mitmeplaanilise strateegia rakendamine Iraani isoleerimiseks ja ressurssidest tühjaks tõmbamiseks, kuid võimsate liitlaste Süüria, Venemaa ja Jeemeni huthi-mässuliste näol ei ole lõplik kaalukeel sugugi selge. Samuti on Iraagis võtnud kohad sisse mitmed Teherani toetusega šiitlikud relvajõud.
Pingete eskaleerumine võib saada alguse ükskõik millest: uutest USA sanktsioonidest, mida Iraan võib näha tuumaleppe rikkumisena, huthide raketirünnakust Saudide pealinnale või Iisraeli tegevusest Süürias.
3. Myanmari ja Bangladeshi rohinja-kriis
Rohinja-kriis on jõudnud ohtlikku uude etappi, ohustades nii Myanmari, Bangladeshi kui terve regiooni stabiilsust.
Augustis Arakani Rohinjade Vabastusarmee korraldatud rünnak tõi kaasa Myanmari jõhkra sõjalise vastuse, mille tagajärjel oli sunnitud vähemalt 650 000 rohinjat Myanmarist Bangladeshi põgenema. ÜRO nimetas Myanmaris toimuvat õpikunäiteks etnilisest puhastusest.
ÜRO Julgeolekunõukogu surve on olukorra lahendamisel kriitilise tähtsusega, kuid tegelikkuses ei ole sanktsioonidel Myanmari poliitikale suurt mõju loota. Olukorda paistab tunnistavat ka Bangladesh, mis ametlikult küll üritab veenda Myanmari põgenikke tagasi võtma, kuid ei ole veendunud, et rohinjadele tagatakse naasmisel elementaarsed õigused ja humanitaarorganisatsioonide ligipääs.
Miljoni rohinja ümberasumine Bangladeshi kaguossa loob eeldused nii laialdase vägivallalaine kui poliitiliste lõhede tekkimiseks enne 2018. aasta valimisi.
Myanmari võivad ohustada aga nii rohinjade relvarühmitused kui rahvusvahelised jõud, mis piiriüleste rünnakutega kohalike moslemite ja budistide niigi habrast kooseksisteerimist lõhestavad.
4. Jeemen
Kaheksa miljonit inimest nälja piiril, üks miljon koolerajuhtumit ja kolm miljonit siseriiklikult ümberasustatud inimest ei kõla just kõige parema positsioonina uue aasta alustamiseks.
Pärast pinge kruvimist ja relvastatud rünnakuid teatas endine president Ali Abdullah Saleh detsembris, et Rahvuskongress loobub koostööst huthi-mässulistega, võttes hoopis vastu Saudide koalitsioonipakkumise. Saleh tapeti peagi oma endiste partnerite poolt.
Huthide ja Rahvuskongressi lahknemisest indu saanud saudid haistavad tõenäoliselt head võimalust ja kasutavad sõjalist taktikat positsioonide tugevdamiseks, mis ei möödu ilma tsiviilohvriteta.
Iraan aga üritab leida moodusi saudide mahasurumiseks ning mida nõrgemaks Jeemeni põhjaosa muutub, seda enam vägivalda üle riigipiiri valgub. Huthid jätkavad tõenäoliselt Saudide pealinna suunas rakettide tulistamist ja Pärsia lahe riikide ähvardamist.
USA rahulolematus saudide pihta suuantud rünnakute ja huthide territoriaalsete arengutega annab Riyadile vabamad käed oma mõju (sõjalisel teel) suurendada, mis kindlasti ei ole Jeemeni huvides.
Inimlikus plaanis oleks parim lahendus Jeemeni blokaadi lõpetamine ja tsiviillennujaamade taasavamine. Poliitiliselt oleks tarvis Julgeolekunõukogu uut resolutsiooni tasakaalu loomiseks.
5. Afganistan
Sõjategevus paistab Afganistanis 2018. aastal intensiivistuvat. Ühendriikide uus strateegia toob kaasa teravama lahingutegevuse Talibani vastu: rohkem USA sõdureid, rohkem õhulööke ja Afganistani maavägede agressiivsem pealetung.
Vanemametnike sõnul on kaugem eesmärk sundida Talibani poliitilist lahendust tunnistama. Vähemalt praegu on strateegia veel pea täielikult sõjaline.
Kuigi suurem surve võib tuua edusamme Talibani vastu, on võimalik ka vastupidine: riigis sügavalt juurdunud ja 2001. aastast suurima territooriumiga rühmitus võib asuda verismatele partisanirünnakutele ja õõnestada pommirünnakutega valitsuse positsioone.
2009. ja 2012. aasta vahel panid Talibani võitlejad vastu üle 100 000 ameerika sõdurile. Väheusutav, et USA vägede riigis viibimisele lõppkuupäeva panemata jätmine kuidagi võitlust muudab. Kõige kallimat hinda maksavad, nagu ikka, tavalised afgaanid.
6. Süüria
Pärast seitse aastat kestnud sõjategevust püsib Venemaa ja Iraani toetusega Süüria režiim endiselt jalgadel. Suur osa riigist on valitsusvägede kontrolli alt väljas ning piirkondlikud ja rahvusvahelised jõud ei suuda kokku leppida, mida määratute aladega peale hakata. Tagasi löödud Islamiriigi võitlejad redutavad kõrbes uut võimalust oodates.
Paljuski oli võitlus ISISe vastu see, mis hoidis riiki täiesti laiali pudenemast. Nüüd, mil terroristid on suuresti läinud, tõusevad hoopis teised küsimused.
Kui palju autonoomiat antakse kurdidele? Kuidas reageerib USA Iraani soovile luua piki Süüria põhjaosa Vahemereni kulgev Šiia poolkuu? Kas Iraan võib rünnata USA jõudusid Süürias vastusena mujal saadud hoopidele? Kas Iisrael vastab Golani kõrgendikul tegutsevatele Iraani toetusega relvarühmitustele sõjalise vastulöögiga?
Laiem konflikt võib olla ainult ühe valesammu kaugusel ja sõjategevus võib valguda üle riigipiiri ka edasi Liibanoni.
7. Sahel
Saheli vööndi nõrgad riigid maadlevad hõimukonfliktide, džihadistliku vägivalla, smugeldamise ja näljaga. 2012. aasta Mali kriis, kus džihadistid suutsid pea aastaks riigi põhjaosa vallutada, näitab, kui kiiresti võivad sellest piirkonnas asjad käest minna.
Iga riigi sisedünaamika on küll eripärane, kuid kõigile Saheli riikidele on omane valitsuse nõrk kontroll ja suutmatus konflikte liigse verevalamiseta lahendada. Muammar Gaddafi kukutamisega Liibüast sisse voolanud relvad muudavad ka kohalikud arveteklaarimised üha verisemaks ja ebastabiilsust kasutavad ära džihadistid.
Kuigi piirkonda on stabiliseerima saadetud USA eriväelased, Prantsuse sõdurid ja ÜRO rahuvalvajad, jääb üldpilt ikkagi segaseks – puudub kindel määratlus vaenlasest, võideldakse nii džihadistide, smugeldajate kui muude kurjategijate vastu. Lisaks võivad võimud kasutada sõjaväelist abi oma huvides ära ja pöörata missioonide eesmärgid piirkonna stabiliseerimisest pea peale.
8. Kongo
President Joseph Kabila keeldumine võimust taganeda ähvardab paisutada niigi maailma üht suurimat humanitaarkriisi kollet veelgi. Kabila suutis sujuvalt taganeda Saint Sylvesteri leppe tingimustest, mille kohaselt oleks pidanud eelmise aasta lõpus toimuma uued valimised. Novembris otsustas valimiskomisjon, et uued valimised korraldatakse hoopis 2018. aasta lõpus, pikendades Kabila valitsusaega veel aasta võrra.
Riigi opositsiooni lõhestumine ja rahvusvahelise tähelepanu kahanemine võib tähendada, et režiimi karmikäeline tegevus paiskab riigi täielikku kaosesse ja mõjutab nii ka naaberriikide habrast tasakaalu. Kokkupõrgetes on hukkunud juba üle 3000 inimese.
9. Ukraina
Konflikt Ida-Ukrainas on nõudnud üle 10 000 inimelu ja toonud kaasa tõsise humanitaarkriisi. Separatistide käes olevad alad sõltuvad Moskvast, Minski kokkulepe on aga seal, kus varemgi. Ukraina kodanikud on tüdinud suutmatusest kriisi lahendada ja ka reformimeelsed elanikud on valitsuses ja endiselt lokkavas korruptsioonis üha enam pettunud.
Aeg-ajalt kahe poole vahel sõjategevus intensiivistub, et siis taas vaibuda. Diplomaatilise patiseisu tõttu ei ole konflikti lahendust lähemal ajal näha.
10. Venezuela
Asjad Venezuelas pöörasid 2017. aastal veelgi enam halvemuse poole. President Nicolás Maduro juhtimise all on riik kukkunud sügavasse majandus- ja humanitaarkriisi ja tõenäoliselt ei lähe majanduse vabalangusega asjad ka sel aastal paremaks.
Majanduslikud raskused ja rahulolematus valitsusega tõid kaasa laialdased meeleavaldused, mida riigi korrakaitsejõud ja sõjavägi asusid vägivaldselt maha suruma. Kukkupõrgetes on hukkunud üle 120 inimese.
Opositsioonipoliitikud ootavad pikisilmi 2018. aasta lõpus aset leidvaid valimisi, kuid Maduro ei pruugi minna vabade ja ausate valimiste teed. President võib valimiste korraldamist üldse saboteerida, kutsudes riigi julgeolekuolukorra tõttu neid ära jätma.
2018. aasta tõenäolised arengud on majandusnäitajate halvenemine, humanitaarkatastroofi süvenemine ja Venezuela elanike üha suurenev väljaränne.