Eesti endine riigipea Toomas Hendrik Ilves arutleb Ameerika Ühendriikides filosoofist teaduri Francis Fukuyamaga liberaaldemokraatia ellujäämise võimaluste üle 21. sajandil.
Ilves räägib Fukuyamaga taasärganud ajaloodeemonitest
10. jaanuar 2018, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arutelu Stanfordi Ülikoolis teadurina töötava Ilvese ja liberaaldemokraatia lõplikku võitu kuulutanud tähtteose «Ajaloo lõpp» autori vahel toimub 31. jaanuaril Californias Cecil H. Green nime kandvas raamatukogus.
«Isegi enne 2016. aasta [USA presidendivalimiste] valimiskampaaniat, poliitilist polariseerumist, filtrimulle sotsiaalmeedias (viide automaatsetele algoritmidele, mis kontrollivad infovoogu sotsiaalmeedias - toim) ja paljastusi välissekkumise kohta, tõstatas Francis Fukuyama mure demokraatia langusest ning lagunemisest Ameerika Ühendriikides ja mujal,» kirjutatakse ürituse tutvustuses.
«Täna elame uues keskkonnas, kus ameeriklased ja teised saavad kuni kaks kolmandikku oma uudistest – nii tõestest kui ka vastupidi – Facebookist, kus Twitteri botid (automatiseeritud sotsiaalmeedia kontod, mis esitavad end inimestena – toim) võimendavad propagandat ning kus ameeriklastena esinevad välismaalased organiseerivad sotsiaalmeedias koguni demonstratsioone ja vastudemonstratsioone,» lisatakse tutvustuses.
«Kuid isegi ilma nende tehnoloogiliste arenguteta oleme Ida-Euroopast Ameerika Ühendriikideni tunnistajaks deemonite taassünnile, kuigi arvasime, et oleme need Teise maailmasõjaga jätnud selja taha: vere ja mulla (viide natside Blut und Boden poliitikale - toim) natsionalism on tõstnud pead ning õigusriiki ja demokraatlikku valitsemist hoidnud institutsioonide – parlamentide, kohtute ning vaba ja piiramatu pressi – on tabanud langus. Me uskusime, et NATO, WTO ja ELi abil on demokraatia ja rahu kindlalt tagatud. Mis juhtub, kui need rahvusvahelised organisatsioonid hakkavad harunema?» küsitakse tutvustuses.
«Kuhu me suundume? Mida me oleme õppinud vältimaks 1930. aastate katastroofe. Millised on fundamentaalsed institutsionaalsed reformid, mida me peame tegema? Kuidas me peaksime kohanema uue superjõu Hiinaga, tema alternatiivse valitsemismudeliga, mis pole üksnes siseriiklik, vaid üha enam rahvusvaheline,» jätkatakse tutvustuses.