NATO kindral: koostööle pole alternatiivi

Kindral Stephane Abrial. Foto: Laura Oks

Sel nädalal Tallinna külastanud NATO arendusväejuhatuse ülem kindral Stéphane Abrial defineeris sissejuhatuseks Postimehe intervjuule kaitsevaldkonna uut moeterminit smart defence ehk eesti keeli «tark kaitse» kui suutlikkust säilitada vaatamata majanduslikult kitsastele oludele kõik sõjalised võimekused ning olla võimeline seisma vastu ka homsetele ohtudele.

Kas te saaksite tuua ka mõne konkreetse näite targast kaitsest?

Minu väejuhatuses on selleks kõikvõimalikud riikidevahelised ühislahendused.

Küberkaitse oivakeskus siin Tallinnas on suurepärane näide. Sest üksikult ükski riik selle tulemuseni ei jõuaks, aga ressursside liitmine ja vaatenurkade võrdlemine annab võimaluse teha asju paremini vähemate ressurssidega.

Kui te vaatate mõningaid võimekusi, mis NATOs on olemas, siis on hea näide strateegilise õhutranspordi võime programm (SAC).

Rühm riike (sh Eesti – toim) hankis koos mõned C-17 transpordilennukid ja haldab neid nüüd koos. Ükski neist poleks saanud osta üht või rohkemat C-17 üksi, kuid koos saavad nad seda teha ja nad kasutavad neid lennukeid koos.

SACi kohta on olnud ka kriitikat, et tehti küll koos seda toredat koostööd, kuid kas see on ikka praktiline. Kuivõrd tundub see praegu end ära tasuvat?

Mina tooksin teile ainult ühe näite sellest, miks see tasub ära. Need riigid, kes selle võimekuse ostsid, on õppinud sellega tegutsemist ning nad on seda ka tegelikkuses kasutanud. Esimene selle lennuki kasutamine oli Haiti kriisi ajal pärast maavärinat, kui riigid Rootsi juhtimisel ÜRO egiidi all abi transportisid.

Minu arvates on see suurepärane näide, sest seda võimekust saab kasutada nii puhtalt sõjalisteks operatsioonideks kui ka kriisireguleerimiseks. Ja see on hea näide asjast, mida riigid saavad teha NATO sees, aga mitte ainult. Nagu näiteks Rootsi, kes pole NATO liige, kuid osaleb selles algatuses.

Eelmainitud SACi projektis osalevad valdavalt väiksemad riigid. Kui palju pakuvad targad kaitselahendused suurematele riikidele, kes saavad endale rohkem lubada ja kes on ehk ka tõrksamad paljalt efektiivsuse nimel teatud oma asjadest loobuma?

Nagu ma juba mainisin, tark kaitse on rahalise piirangute ajastul töötav algatus. Mõnede riikide puhul pole küsimustki, et see on nende jaoks ainus võimalus teatud võimekusi omandada.

Mõned riigid võiksid teha asju üksi, aga nagu oli näha möödunud aasta lõpus, siis riigid nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa allkirjastasid kaitsekoostöö leppe, sest nad ei tahtnud üksi jätkata. Me pole USA (kindral Abrial on Prantsuse õhuväelane – toim).

Suurem osa riikidest peab valima selle vahel, kas jätkata üksi ja loobuda osadest võimekustest ning mitte olla suutlikud kõiki missioone täitma, või teha asju koos teistega. See ei puuduta ainult väikesi riike, see puudutab enamikku riike.

SAC ja küberkaitsekeskus on olemas olnud juba mõnda aega, aga kas tulekul on ka uusi samasuguseid projekte, milles NATO üritab veenda oma liikmeid osalema?

See on täpselt minu praeguse väejuhatuse töö alus.

Kaitseministrid andsid meile oma eelmisel kohtumisel Brüsselis ülesande rajada rakkerühm, mis tuleks välja ettepanekutega tulevasteks riikidevahelisteks algatusteks. Töö algas kuue nädala eest. Praegu oleme faasis, kus tuvastame, mis on tehtud minevikus ja mis on olemas praegu, mis on olnud edukas või vähem edukas. Sest me peame tunnistama, et mõned algatused ei toonud seda, mida ootasime.

Selle põhjal tuvastame, millised faktorid toovad edu, millised kriteeriumid on tähtsad ja selle põhjal esitame me riikide järgmisel ettepanekud. Me pole veel selles faasis, aga me teeme selle kallal kõvasti tööd. Me esitleme oma tulemusi ministritele juunis järgmisel NATO kohtumisel ja siis paneme ette aasta lõpuks mõned otsused.

NATO teeb praegu kärpeid, väejuhatuste arvelt jne. Küberkaitse on samas kasvav valdkond, millele pöörati tähelepanu nii sügisel vastu võetud uues NATO strateegilises kontseptsioonis kui ka viimasel kaitseministrite kohtumisel Brüsselis. Kas selles valdkonnas on juba mõttes mingeid uusi arenguid?

Lissaboni tippkohtumise otsustest alates on väga selge, et meie NATOs keskendume omaenese juht- ja kontrollistruktuuri küberkaitsele, me oleme valmis aitama riike, kes paluvad abi, ning me tegutseme küberkaitse poliitika ja tegevuskava kallal.

Praeguses faasis pole veel plaani rajada konkreetset infrastruktuuri või väejuhatust küberkaitseks. See on pigem missioon, mis puudutab kõiki teisi ülesandeid.

Küberkaitse oivakeskuses osalevad vähem kui pooled NATO liikmesriigid. Miks nii?

Esiteks tuleb tunnistada, et mitte kõigil riikidel pole sama visiooni küberkaitsest. Me töötame seisukohtade kooskõlastamisega.

Teiseks pean ütlema, et minu jaoks on see klaas pigem rohkem kui pooltäis, mitte pooltühi. Praegu on NATO-l umbes 15 oivakeskust. Küberkaitse oivakeskus on see, milles osaleb kõige rohkem riike. See, et sellises keskuses osaleb kaheksa riiki, on rekord. Ja veel kolm huvitub praegu liitumisest. Nii et see on tõestus hoopiski keskmisest kõrgemast huvitatusest.

Te tegite hiljuti Leedus avalduse Baltimaade õhuturbe kohta (Leedu Delfi kohaselt ütles kindral Abrial, et praegune õhuturbemissioon on hetkel küll hea lahendus, kuid vaevalt saab jääda igaveseks – toim). Kas te näete seda kui jätkuvalt head näidet targast kaitselahendusest või…?

Absoluutselt. See on suurepärane näide millestki, mida riigid saavad teha koos. See näitab, kui efektiivsed me koos saame olla. Ja see on ka suurepärane tõend solidaarsusest. Sest ajal, kui sellised riigid nagu Eesti ja teised Baltimaad saavad keskenduda spetsiifilistele missioonidele nagu siin küberkaitse, nagu operatsioon Afganistanis, võtavad teised alliansi liikmed üle Baltimaade õhuruumi valvamise.

Minu jaoks on see suurepärane näide targast kaitsest, ja ma loodan, et see jätkub seni, kuni kõik riigid sellega nõus on.

Nii, et teie praegu sellele küsimusele paremaid lahendusi ei näe?

Minu arvates on see parim lahendus.

Lõpetuseks üks filosoofilisem ja kõikehõlvavam küsimus. Kui kõikehõlmav saab olla NATO kõikehõlmav lähenemine, et NATO jääks siiski jätkuvalt sõjaliseks liiduks ega hakkaks ülesandeid ära võtma näiteks ELilt või Interpolilt? Rääkides energiajulgeolekust, küberjulgeolekust jne, kuhu te piiri tõmbate?

NATOs kõikehõlmava lähenemise rakendamine ei tähenda, et NATO võtaks üle missioone, mis pole tema mandaadis. Minu visioon on väga selge: meie sõjaväelastena peame endale aru andma, et me pole ainsad osalejad ja et me ei saa tänapäeval ühelegi maailmas toimuvale kriisile leida puhtalt sõjalist lahendust.

Samas me peame tagama, et töötame koos teistega kõige efektiivsemal võimalikul viisil. Nendeks teisteks võivad olla riigid, rahvusvahelised organisatsioonid või valitsusvälised organisatsioonid. On olemas rohkelt osalisi.

Kõik nad peavad olema seotud ühise arusaamaga lõpptulemusest, mistap peame jõudma ühtsuseni oma pingutuses. Selleks tuleb üksteist tunda, teada, mida teistest oodata, kuidas iga osaline opereerib. See tähendab rohkeid kontakte rahuajal, mille tulemusel, kui me oleme koos erinevatel missioonidel, tunneme üksteist ja saame olla esimesest päevast õlg õla kõrval efektiivsed.

See on minu arusaam kõikehaaravast lähenemisest. See pole NATO poolne ülevõtmine.

Afganistan, mis on andnud NATO-le palju õppetunde, näitab, et provintsi ülesehitusmeeskondade kujul on allianss hakanud tegema ka tsiviilülesehitust lihtsalt seetõttu, et see tundub efektiivsem kui kõikvõimalike valitsusväliste ühenduste ja ehk pisut nõrgemate rahvusvaheliste organisatsioonide kaasamine.

Afganistan on hea näide. Teatud perioodil võib teatud piirkonnas olla aeg, kus julgeolek on peamine küsimus, mistap juhtrolli peab kandma sõjavägi. Ja ehk muul ajal, kui julgeolek on olemas, saavad juhtrolli võtta teised tegutsejad. Üldine juhtpositsioon võib minna üle ühelt teisele.

Pean tunnistama, et ehk on varem mõned sõjalised institutsioonid jätnud mulje, et nad tahavad juhtida kõike. See on vale. Ja, nagu ma üritasin selgitada, NATO seda seisukohta ei toeta. Me peame seda arusaama muutma.

Nii et lähiajal NATO suurt humanitaarabi andmisele ja muule sellisele keskenduvat tsiviilstruktuuri ehitama ei hakka?

Valitsusjuhid otsustasid Lissabonis, et NATO peab välja arendama sobiva, kuid mõõduka võimekuse kõikehõlmavaks lähenemiseks. See tähendab väga piiratud ekspertide rühma, kes teavad, kuidas suhelda ja kellele parema koordineerimise korraldamiseks helistada. Selle kallal me töötame.