See, et Eestis on viimase 20 aasta jooksul enamasti võimul olnud paremtsentristid ja Leedus on sama ilmavaate esindajad sama aja jooksul valitsusse pääsenud vaid kuueks aastaks, põhjustab tõelist erinevust, tunnistas lõunapoolseima Balti riigi konservatiivist peaminister Andrius Kubilius laupäevases intervjuus Postimehele.
Kui palju loevad 20 aasta tagused sündmused nagu Vilniuse teletorni juures juhtunu ja Medininkai tragöödia tänastele leedulastele? Kui palju neist räägitakse?
Loomulikult on neil traagilistel sündmustel väga suur mõju kaasaegsete leedulaste mentaliteedile. Mitte seepärast, et need olid traagilised, vaid seetõttu, et need tõid meid lähemale vabadusele. Need polnud mitte ainult vabadusvõitluse mälestusüritused, vaid ka selle võitluse võidu tähistamine. Ja mälestusüritustel oli tunda, et aina enam tuleb nende sündmustega seoses inimeste meelsusesse võidutunnetust.
Millises seisundis tundub Baltimaade ühtsus olevat praegu võrreldes toonase ajaga?
Ma arvan, et kogu aeg, kõigi nende 20 iseseisvusaasta jooksul ja juba iseseisvumise eest võitlemise ajal, tuli meie ette uusi väljakutseid, mis erinevatel ajastutel nõudsid erinevat sorti ühtsust.
Näiteks täna (laupäeval, toim) veetsime kolme peaministriga kahetunnise lõuna ja meil oli väga hea diskussioon oma seisukohtade ühtlustamise üle tähtsates energiavaldkonna projektides. Ühtsus nõuab, et me leiaksime uusi viise uute väljakutsetega toime tulemiseks. See toimub just praegu ja meil on ühine strateegia ühendamaks Baltimaid erinevates aspektides, muutumaks tõeliselt edukaks osaks Põhjamaade-Baltimaade piirkonnast.
Kuid kuidas on ühtsusega Leedu ühiskonnas? 20 aasta eest olid teatud vähemused mõnevõrra erineval positsioonil, kas praeguses Leedus näevad nad neid sündmusi samamoodi nagu leedukeelne osa rahvast?
See pole vähemuste küsimus. Erinevaid vaateid on ka tavaliste leedulaste seas. See on meie võidu tulemus, selle tulemus, et me olime ühtsed selle nimel, et saada võimalus olla mitte ühendatud ja omada erinevaid arvamusi.
Mõnikord peaministrina võib kaevata selle üle, et on liiga vähe ühtsust veenmaks parlamenti millegi poolt hääletama, kuid vähemustega meil suuri probleeme pole.
Loomulikult küsivad nad võimalusi oma rahvusliku identiteedi ja kultuuritavade hoidmiseks. Valitsus vastutab selle eest, et aidata neid olla hästi ette valmistatud 21. sajandi väljakutseteks, kui oskused ja keeled on väga tähtsad. Mistap me pöörame ka palju tähelepanu sellele, et [vähemusrahvustest] noored ei omandaks heal tasemel ainult oma emakeelt – milleks neil on tõeliselt head võimalused –, vaid, et nad õpiksid ka leedu keelt kui riigikeelt ning rahvusvahelisi keeli nagu inglise keel.
Me tahame ka saavutada seda, et piirkonnad, kus vähemused kontsentreeritult elavad, oleksid majanduslikult ja sotsiaalselt jõukad, mitte arengus maha jäänud.
Kas nad näevad oma pealinna ikka Vilniuses või asub see mõne jaoks ka Varssavis või Moskvas?
Tegelikult pole see küsimus, millele me mõtleme.
Loomulikult on iga valitsuse ülesanne vastutada oma välismaal elavate vähemuste eest. Meie võtame selle vastutuse leedu vähemuse eest, kes elab Valgevenes, Poolas, Kalingradis. Poola valitsus otsib ka viise aitamaks Leedus elavat poola vähemust, Moskva otsib viise aitamaks venelasi. Vilniuses avatakse peagi Moskva kultuurikeskus. See on täiesti normaalne lähenemine.
Seda me arutame ka teiste valitsustega. Meie palume Poola valitsuselt toetust Leedu vähemusele, nemad paluvad meilt toetust poola vähemusele.
Kuidas läheb selle leedu vähemusega, kes elab näiteks Iirimaal, kui edukad olete te olnud nende kojumeelitamises? Kui ma veebruaris Iirimaal elavate leedulastega rääkisin, kasutasid nemad sõna «massiline väljaränne»?
Massiline väljaränne Leedust Iirimaale? Iirimaa pole praegu majanduslikus mõttes väga heas seisus, mistap neil tasuks tagasi tulla.
Kuid jah, emigratsioon on väljakutse. Ja tegelikult lähevad päris paljud Leedust välja õppima ning tööd ja paremaid majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi otsima. Ning loomulikult ei suuda me selliseid tingimusi pakkuda nagu Suurbritannia, Saksamaa või mõni teine. Mistap on väga normaalne, et majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste erinevus mõjutab rännet. 20 aasta eest me võitlesime Berliini müüri ja Nõukogude piiri purustamise eest, selle nimel, et igaüks saaks minna sinna, kuhu ta tahab, ega peaks küsima luba riigist lahkumiseks.
Aga Iirimaa juurde naastes, nende näite põhjal võime öelda, mis peaks olema valitsuse vastus sellisele väljakutsele. Iirimaalt emigreeruti väga palju enne 1980ndaid, see kestis kümnendeid ja sajandeid. Emigratsioon peatus, kui Iiri valitsus 1980ndail alustas suurte reformidega Iirimaa majanduse ja elu kaasajastamiseks. Ja see tõi päris kiiresti totaalselt vastupidise tulemuse – aina enam iirlasi hakkas tagasi tulema, kui suured rahvusvahelised firmad hakkasid Iirimaale investeerima.
Kui nad otsisid kvalifitseeritud tööjõudu, siis nad otsisid seda Iiri kogukondadest välismaal, näiteks USAst. Me näeme sellist näidet Leedus, kui Berkeley’s avas Vilniuses esinduse, kui Western Union avas Vilniuses esinduse, hakkasid nad kvalifitseeritud tööjõudu otsima mitte ainult Leedust, vaid ka Leedu kogukondadest Suurbritannias ja Iirimaal.
Ainus viis olukorra muutmiseks on esiteks majanduse jalule aitamine ja kaasajastamine, mis lubab luua rohkem hästimakstud töökohti, ning teiseks peame me vaatama 21. sajandit kui kiirete muutuste ja kommunikatsioonivahendite sajandit, mistap me oleme valitsuses kiitnud heaks ka globaalse Leedu kontseptsiooni.
Me peame mõistma, et leedulased elavad üle terve maailma, et meie ühiskond on teistsuguses arengufaasis ja et see on 21. sajandi objektiivne trend, ning vaatama, kuidas saaks sellest kasu lõigata Leedu ja kõik leedulased.
Kas on midagi, mida teeksite nagu eestlased või lätlased, kui teil oleks võimalik muuta viimase 20 aasta ajalugu?
Loomulikult üks asi, mida ma tahtnuks Eestist poliitilises plaanis üle võtta – kui vaatame erinevusi viimase 20 aasta jooksul –, on see, et Eestis on pea kogu aeg valitsuses olnud eri nimedega paremtsentristlikud parteid, samas Leedus on paremtsentristid 20 iseseisvusaasta jooksul võimul olnud vaid kuus aastat. Ja selles on erinevus.
Aga kas pakuksite lätlastele ja eestlastele ka mingit õppetundi?
Ainult korvpallis.
Kas 20 aasta pärast on olemas eraldiseisev Balti identiteet, nagu praegu on Põhjamaadel?
Ma usun, et näeme aina enam segu Balti- ja Põhjamaade identiteedist.
Strateegiates, mida me järgmiseks 20 aastaks arendame, rõhutame väga selgelt, et Balti riikidel peab olema rohkem omavahelist ühtsust ja peame Põhjamaadele järele jõudma. Samuti peame strateegilise eesmärgina nägema rohkem lõimumist Põhjamaadega.
Põhja- ja Baltimaade kaubamärk või identiteet on selleks ajaks loodetavasti palju enam arenenud. Põhja- ja Baltimaade piirkonnal on väga head väljavaated ja väga hea bränd, eriti selle kriisi ajal – te võite võrrelda Põhja- ja Baltimaade piirkonda ning mõningaid Euroopa lõunapiirkondi ja näete selget erinevust.
Kas teile ei tundu, et Leedu on Põhja- ja Baltimaade reas mõnevõrra silmatorkav, teda kutsutakse mõnikord Baltikumi Itaaliaks, teil on katoliiklik traditsioon, vürstiriigi ajalugu ja ehk on teie jaoks rohkem Kesk-Euroopa? Kumma poole võtate?
Võtaksin mõlema hüved. Esiteks muidugi Põhja- ja Baltimaade lõimumise ja koostöö, see on väga tulus kõigile selle piirkonna riikidele, sest see on väga dünaamiline ja innovatiivne, range eelarvepoliitikaga regioon. Meil on hea kaubamärk.
Oleme Kesk-Euroopast erinevad, isegi kui te võrdlete selliseid valdkondi nagu majandus ja tööstus. Me ei saa võistelda Kesk-Euroopa riikidega näiteks rasketööstuse arendamises, me pole nii lähedal Euroopa suurtele tööstuskeskustele ning oleme palju tugevamad kõrgtehnoloogilistes teenustes. Peame seda erinevust hoidma.
Samas on meil see eelis, et ajalooliselt pole meil halbu suhteid idapoolsete riikidega – Valgevene või Ukrainaga, osaga suurvürstiriigist. Ja tulevikus toob see head tulu, sest aina enam tekib võimalusi neile turgudele minna.
Praegu on Valgevene muidugi suletud riik ja on raske ennustada, kuidas asjad lähiajal edenevad. Kuid ajaloo iseloom annab võimaluse ennustada, et Valgevene muutub millalgi palju avatumaks ja sealne turg on samuti palju avatum investeeringutele ning parim koht, kust sinna liikuda, on muidugi Baltimaad ja eriti Leedu.
Oleme kaitseteemasid puudutava Lennart Meri konverentsi ruumides – et selle suhtes austust väljendada, tahaksin, et selgitaksite Leedu riigikaitselisi valikuid. Miks näiteks teie loobusite ajateenistusest?
Leedus on liberaale liiga palju, Eestis ei ole neid nii palju. Ajateenistusest loobumist me ei toetanud, sellele pani aluse eelmine, sotside valitsus (Kubilius on konservatiiv, toim). Kuid strateegilisest vaatepunktist on meie riikide kaitsepoliitika ja -mudelid tegelikult väga sarnased.
Ja me kadestame Eestit, et teie valitsus suudab rahastada riigikaitset laialdasemal määral. Kriis sundis meid kaitsekulutusi kärpima, kuid loodan, et meie osalus NATOs ja ELis tõi suure põhimõttelise julgeolekutagatise, millel on absoluutne tähtsus Baltimaadele. Sest kui vaadata ajalugu ja geograafiat, on selge, et meie riigid, ja eriti Leedu, jäid alati teele ette, kui keegi läänest itta või idast läände läks.
Ükskord arvutasin, et kui võtta arvesse viimased 300 aastat, liikus iga 30 aasta jooksul keegi meist üle. Tasandikud lähevad täpselt Saksamaalt üle Poola ja Leedu Venemaale, pisut kõrvale jäävad sood ja Karpaadid, nii et keegi läks kogu aeg üle Leedu.
Teie kaitseminister teeb aeg-ajalt päris alarmeerivaid avaldusi kaitsekulutuste kohta. Kas teie sõjavägi saab sellega veel hakkama või on nad näljas?
Sõjavägi saab hakkama, kuid igal ministril on kohustus nõuda raha juurde ning peaministri kohustus on keelduda.
Millal jõuavad teie kaitsekulutused NATO soovitatud kahe protsendi tasemele SKTst?
Seda on praegu raske ennustada. Lähiajal pole me suutelised riigikaitse rahastamist parandama, sest eelarvedefitsiit on endiselt väga suur, umbes viis protsenti SKTst. Kõigepealt peame hakkama saama liigse eelarvepuudujäägiga ja siis on muidugi kaitserahastus prioriteet.
Millal saab sõita rongiga Tallinnast Vilniusse?
Euroopa rongivõrgustik on üks meie prioriteete. Me tõukame edasi Rail Baltica ehitustöid, tegelikult on need juba alanud. Loodame, et 2013. aastaks on meil Euroopa raudtee Poola piirist Kaunaseni, misjärel liigume edasi. Ja siis saame ka Euroopa rongid, mis lähevad Tallinnast Vilniusesse ja Varssavist Berliini. Ja sellest saab tõeline integratsioon.
Milline on praegu arutlusel oleva Baltimaade LNG (veeldatud maagaasi) terminali tulevik?
Klaipedas? Meie teeme selle Klaipedasse. Arutasime seda täna (üleeile, toim) peaministritega ja tõesti, meil on vaja alternatiivseid gaasivarusid. Kuid nende saamiseks pole vaja mitte ainult ehitada terminali, vaid ka ligipääsu torujuhtmetele, mis kuuluvad kõigis kolmes Balti riigis praegu Gazpromile. Mistap esiteks peame kõigis riikides looma reaalse gaasituru, nagu me teeme seda elektriga.
Minu arvates on võimalus teha rohkem kui ainult üks LNG terminal, LNG turud arenevad üle maailma väga kiiresti. Meie energeetikaminister allkirjastas just vastastikuse mõistmise memorandumi ühe USA firmaga, mis müüb vedelgaasi. Ja lubatud pikaajalise lepingu hind on 30 protsenti odavam kui see, mida pakub Gazprom.
Kiiresti areneb ka terminalide tehnoloogia ja meie sihime üsna odavat tehnoloogiat. Mistõttu meie eesmärgiks on mingisuguse terminali – mitte väga suure – rajamine aastaks 2014. Kui saame selle terminali esimese sammuna, on võimalusi rajada teisi terminale teistesse Balti riikidesse piirkondlikeks vajadusteks.
20 aasta jooksul Balti ühtsust praktiseerides pole me mõnikord kümme aastat edasi liikunud, me peame edasi liikuma, siis näeme, et olukord muutub väga efektiivselt.