Võidupüha on Ukrainas juba mitu aastat poliitiliste mängude ja igasuguste eksperimentide tõttu jõudnud rahva teadvusesse kui provokatsioonide päev, kirjutab Den za Dnjom.
Võidupüha ehk provokatsioonide päev Ukrainas
16. mai 2011, 16:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune 9. mai jääb ukrainlastele kauaks meelde, kuna see möödus kakluste ja tulistamiste tähe all. Nagu tavaliselt kombeks, nii teatasid pealkirjad «provokatsioonidest, mille korraldasid venemeelsed jõud Lääne-Ukrainas».
Võidupüha tähistamisel Lääne-Ukrainas Lvivis leidis aset kokkupõrkeid, neist ühes sai haavata üleukrainalise ühenduse Svoboda esindaja. Pole teada, kes teda tulistas, kuid vastuseks viskasid rahvuslaste poolehoidjad kive.
Svoboda fraktsiooni esindaja Lvivi linnavolikogus, Ruslan Košulinski ütles, et tulistamises sai viga Lvivi linnaametniku abi Oleg Kovpak, kes toimetati haiglasse.
Tänavatel puhkenud löömingutes said kannatada ka kaks ajakirjanikku. Neile äsati vastu vahtimist. Kes ja miks seda tegi, ei ole teada.
Paremäärmusliku Svoboda andmetel oli relv, millest Kovpakit tulistati, oli registreeritud ühe Lvivi elaniku nimele. Košulinski sõnul oli tulistajaks Regioonide Partei esindaja.
Svobodasse kuuluv Lvivi linnavolikogu liige Juri Mihaltšišin ütles otse välja, Kovpakit ründasid
punased võitlejad.
Eksisteerib ka teine versioon. Lillede paneku ajal sõjamemoriaalile rünnati Lvivi oblasti antifašismikomitee juhti, Kommunistliku Partei liiget Aleksander Kalinjukki. Võimalik, et lasud olid venemeelsete noorukite vastuseks Svoboda liikmete agressiivsusele.
Samas teatas meedia korduvalt, et Lvivi tänavatel rebitakse veteranidelt ära Georgi lindikesi.
Võidupüha eelõhtul saabusid Lvivi külla agressiivselt meelestatud inimesed Odessast ja Sevastoopolist. Nad jäid kurdiks mitme Ukraina poliitiku üleskutsele vältida vastasseisu neil päevil.
Pealtnägijate väitel meenutasid kähmlused uljaste noorukite kaklusi 1990ndate lõpu filmidest, kus olid teemaks väljapressimised. Mõnele aga meenutasid Münchenit aastast 1930.
Kommunist Aleksandr Kalinjuk rääkis portaalile UNIAN, et tema juurde tulid kolm noorukit, kelle varrukatel oli sini-kollane lindike. Nad tutvustasid end Svoboda liikmetena ja teatasid, et ei luba vasakjõudude esindajatel Lvivis mingeid üritusi korraldada. Mehe sõnul väänasid noorukid tal käsi, rebisid rinnast medali ja Georgi lindikese ning pärast seda hakkasid teda peksma.
Seda, et võidupüha tähistamine Ukrainas kulgeb tavapärasest pingelisemalt, võis oodata. Oma osa mängis selles ülemraada hiljutine otsus lubada riputada üles punalippe ja seda võrdselt riiklike sini-kollane lippe.
Ukraina poliitikud ilmselt arvasid, et sellest saab veel elusolevatele veteranidele suur kingitus. Millegipärast ei tulnud neile meelde, et suur osa veteranidest saab kuus 150 dollarit pensioniks ja seda võrreldes elatusmiinimumiga 180 dollarit, kirjutab Den za Dnjom.
DzD korrespondent ei näinud pühade ajal Kiievis ühtegi veterani, kes oleks näinud lihtsalt õnnelikuna. Enamus eakaid inimesi ei rääkinud, et nad on rõõmsad pea kohal olevast punasümboolikast, vaid sellest, et leib kallineb ja kommunaalmaksud tõusevad ning et liha saab osta vaid pühadeks.
Enne seadusprojekti vastuvõtmist keelasid kohalikud omavalitsusjuhid Lääne-Ukraina Ivano-Frankivski ja Ternopoli oblastite samanimelistes keskustes punalippude kasutamise. Aprilli lõpus võttis taolise otsuse vastu ka Lvivi oblasti nõukogu.
Samas oli selge, et punaste lippude ilmumist tänavatele päriselt vältida ei saa.
Suur osa ukrainlastest vaatlejaid, poliitikuid ja eksperte arvab, et Lvivi sündmused on varem planeeritud provokatsioon. Aga kelle?
President Viktor Janukovitš ei allkirjastanud seadust punasümboolika ülesriputamisest 9. mail. Samas marssis ta kolonni eesotsas mööda Kreštšatiku tänavat, mis oli ehitud võidusümbolitega.
Punaste lintidega ehitud veteranid kandsid tohutut Stalini portreed ja loosungeid «Kodumaa eest, Stalini eest!» ja «Virgu, tõuse üles, seltsimees Stalin, päästa maa hukkumisest!».
Mai alguses lubas Janukovitš veteranidele, et allkirjastab 9. mail punasümboleid lubava seaduse kohe, kuni see temani jõuab. Kuna seadusprojekt riigipeani enne võidupüha ei jõudnud, siis konstitutsiooni järgi kehtis riiklik sini-kollane lipp.
Svoboda liige Andrei Homitški selgitas, et linnakodanikud peavad vaatama, ega ei liigu lippudega ringi mingeid provokaatoreid ja ega ei toimu aktsioone, kus on punalipud laiali laotatud.
Sissesõitnud ehk «gastrolöörid», nagu neid kohalikus meedias kutsutakse, ei kavatsenud oma sõnul mingeid provokatsioone korraldada.
Odessa oblastinõukogu saadik, parteisse Rodina (Kodumaa) kuuluv Konstantin Grintšenko ütles, et nemad tahtsid Lvivis vaadata, kuidas seal 9.maid tähistatakse, kuna tegemist on sellise võimu esimese aastapäevaga, kes ei keela neil Lvivi saabuda ja ei piira veteranide õigusi.
Kiievi politoloogia Juri Romanenko sõnul jättis Janukovitš seadust mitte allkirjastades omale manööverdamisruumi ja võimaluse jätkata flirtimist Lääne-Ukrainaga. «Milleks peaks Janukovitš langema lõksu? Ta on saavutanud kõik, mis tahtis. Õhutas rahvast ja rohkem pole talle vaja.»
Romanenko sõnul saab siis, kui rahvas on hõivatud punaloosungite teemaga, selle varjus rahulikult kanda maha kümneid miljardeid.
«Nüüd peavad võimud leidma mingi aluse, et muuta seaduslikuks oma tegevus, mille omakasupüüdlikkus pole saladuseks isegi mitte valijatele,» rääkis politoloog Aleksandr Palii.
Palii sõnul varastatakse riigilt korruptsiooni tõttu ära tulevik. Ja selle ilmselge fakti varjamiseks lükatakse inimestele ette kaklusi ja lippudega vaatemänge.
Tegelikkuses tähendab seadus punasümboolika rehabilitatsioonist tähendanud riigile 3 miljoni euro kulutamist punaste lippude valmistamiseks.
Parlamendi asespiiker Nikolai Tomenko, kes kuulub opositsiooni ridadesse, ütles, et kohalikud võimud ei saa seadust täita kartmata sattuda muude seadustega vastuollu.
President Janukovitš ei kommenteerinud 9. mail Maidanil esinedes ühegi sõnaga oma allkirja puudumist. Revääril oli sini-kollane lindike, nagu oli see kunagi ka tema eelkäija Viktor Juštšenkol.
Vaatamata de jure ja de facto ebamäärasusele võis nõukogude sümboolikat sel aastal Ukrainas näha rohkesti.