iDeal kampaania

Stalini elu ja surma absurdsus trumpab kohati fiktsiooni üle

  • Hiljuti linastunud «Stalini surm» loob asjade käigust üsna tõetruu pildi.
  • Moonutatud on aga ajalist perspektiivi ja kiirendatud asjade käiku.
  • Režissöör Armando Iannucci on suhtunud tiitlitesse ja ametisse loominguliselt.

Moskvas tähistati 65 aasta möödumist Jossif Stalini surmast.

FOTO: Valeri Melnikov/Sputnik/Scanpix

Venemaa kommunistid kogunesid eile Moskvas Punasele väljakule, et mälestada 1953. aasta 5. märtsil surnud Nõukogude Liidu juhti Jossif Stalinit. 65 aasta eest aset leidnud despoodi surm oli alles hiljuti farsi vormis ka kinoekraanil. Kuigi režissöör Armando Iannucci ei ajanud ajaloodetailides näpuga järge, on paljugi filmis «Stalini surm» toimunust tõele üsna lähedal.

Tellijale

Seejuures ei keeranud Iannucci mitte alati ajaloosündmustele vinti peale, vaid jättis kohati hoopis absurdseid detaile välja. Näiteks nõuab Stalin filmi alguses salvestust raadiost kostvast kontserdist, kuid et otse üle kantud esinemist ei salvestatud, pannakse muusikud kogu kontserti uuesti esitama. Kui dirigent kuuleb, et kontsert tuleb spetsiaalselt Stalini jaoks uuesti ette kanda, minestab ta ja kukub end oimetuks, mistõttu tuleb kiiresti uus dirigent leida.

«Tegelikkuses oli dirigent, kelle nad kohale tõid, purjus,» rääkis Iannucci LBC Radiole. «Nii et nad pidid tooma kohale veel kolmanda dirigendi. Aga ma jätsin selle välja, sest keegi ei usuks, et see oleks võinud olla tõsi.»

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles