Der Spiegel: Mida tunneb juht, kelle rongi ees on enesetapu sooritanud neli inimest?

Rong Lõuna-Saksamaal. Foto: Karl-Josef Hildenbrand/AP/Scanpix

Saksamaal võtab endalt igal aastal rongi ette hüpates elu 800 inimest. Nädalaleht Der Spiegel kirjutas sellest, kuidas tuleb tragöödiatega toime rongijuht, kelle juhitavate rongide rataste all on oma elust ilma jäänud neli inimest.

36-aastane rongijuht Stephan Kniest üritab rahu leida mere äärest ja tunnistab, et meri aitab tal töö tõttu hingele kogunenud koormast vabaneda.

Kniest nimetab rööbastel sooritatud enesetappe «juhtumiteks» ja selgitab Spiegelile, kuidas tema esimene «juhtum» leidis aset ajal, mil ta oli rongijuhina töötanud vaid mõni kuu. Õnnetus leidis õhtupoolikul aset sirgel lõigul, mida ümbritses mets. Kniest liikus rongiga kiirusel 120 kilomeetrit tunnis.

Paraku oli üks noor naine otsustanud endalt elu võtta ja rööbastele pikali heita. «Ta nägi välja nagu prügikott,» ütles Kniest. Juht vajutas takistust nähes koheselt pidurid põhja, aga 80 tonni kaaluva rongi peatamine ei käi kiiresti. Lisaraskuseks on ka vagunid.

Juhi hinnangul muudaks enesetapu sooritaja nime, näo või isikliku loo tundmine need juhtumid tema jaoks veelgi keerulisemaks.

120 kilomeetrise tunnikiirusega liikudes võtab rongi peatamine aega umbes 600 meetrit, mis juhi sõnul tähendab 18 lõputut sekundit, mille jooksul vaatab juht enda ees olevat inimest, kellest on järsku saanud vaid takistus teel.

Väljaõppe käigus soovitatakse rongijuhtidel eemale vaadata ja kõrvad katta, aga Kniesti sõnul see ei tööta. «See on võimatu, sul pole aega eemale vaadata,» sõnas ta.

Kniest on kuulnud ka rongijuhtidest, kes tõmbavad kardinad ette, sest nad teavad seda, mis ees ootab. Tema sellele ei mõelnud. Endalegi üllatuseks suutis Kniest 18 sekundi jooksul mõelda vaid jooksvatele küsimustele.

Tal tuli pähe terve peatükk rongijuhtide koolitusel kasutatavast õpikust, mis räägib ohuolukordades tegutsemisest. Kniest teadis, et tuleb teha hädaabikõne, sulgeda rööpad, teisi juhte hoiatada, rong täielikult peatada ning juhtimiskeskust informeerida.

Ta mäletab tänini häält, mida kokkupõrkel kuulis. Juht kirjeldas seda tuima mütsatusena.

Rongi seiskamise järel ronis Kniest oma kabiinist välja ja tõttas naise juurde. Sellega soovis ta vältida võimalust, et talle esitataks süüdistus selle kohta, et ta ohvrile abi ei andnud. Juhi sõnul ei tea ta seda, kas naine lamas rööbastel kõhuli või selili. Samuti ei näinud ta tema nägu.

Enda sõnul mäletab ta tänini seda, kui ta õnnetuspaigale kõndis. See juhtum leidis aset juba 15 aastat tagasi. Toona oli Kniest vaid 21-aastane.

Töökogemus aitas Kniestil õppida paremini raudteed lugema. Ta hakkas analüüsima võimalikke ohtlikke lõike ning mõtlema sellele, kus suitsiidsed inimesed endalt elu tahaksid võtta. Kniest õppis tundma kohti, kus inimesed ebaseaduslikult rööpaid ületavad. Tema sõnul on tühermaal kulgev raudtee ohtlikum kui see, mis on elamupiirkondades. Kõige suurema tõenäosusega sooritavad enesetapu just nooremad mehed.

Juhi hinnangul muudaks enesetapu sooritaja nime, näo või isikliku loo tundmine need juhtumid tema jaoks veelgi keerulisemaks. 24. eluaastaks oli Kniest pidanud läbi elama juba kolm rongiõnnetust.

Kniest peab aga neljandat õnnetust teistest täielikult erinevaks. See leidis aset 2015. aasta jaanuaris ja enesetapu sooritanud mees oli otsustanud rööbastel lamamise asemel hoopis rongi suunas kõndida. «Ta vaatas mulle otsa,» ütles Kniest.

Täpsemalt saab Kniesti mälestuste kohta lugeda väljaandest Der Spiegel.