Tema hinnangul on libertaanlikus liikumises liiga palju akadeemilist elementi ja vaidlusi ning teoretiseerimist, samas aga liiga vähe ettevõtlikku elementi ja praktilise tegevusega eeskuju näitamist.
Paljud libertaanlased tegelevad tema hinnangul valitsuste tegevuse sisutu kritiseerimisega ja selle üle hädaldamisega, selmet valitsustega konkureerima asuda.
Friedman vaatleb valitsusi ja riike kui teenuseid, kus inimesed maksavad makse ja saavad selle eest teenuseid, ta ei tegele valitsuste üldfilosoofilise moraalsuse üle arutlemisega. Samuti võib tema hinnangul vaadelda valitsusi ja riike kui tehnoloogiaid, mis siis seaduste baasil toimivad.
Kuigi me heidame pidevalt oma elust kõrvale kehvaks osutunud tehnoloogilisi lahendusi ja proovime õnne uutega, siis miskipärast ei juhtu seda valitsemissüsteemidega.
Enimlevinud esindusdemokraatia on tema arvates kehv valitsemistehnoloogia ning see ei arene, kuna on üsna monopoolses seisundis. Samuti on Friedmani näitel kehvas seisus ettevõtlusvaldkond, kus domineerivad suured firmad ning kuhu sisenemiseks on uuele ettevõtjale seatud väga kõrged barjäärid.
Uusi valitsemisvorme aga katsetada ei saa, kuna olemasolevad riigid on kogu maismaa omavahel ära jaganud, mistõttu Friedman otsustaski koos oma mõttekaaslastega vaadata hoopis avamere suunas.
Ujuvsaarte eesmärk ongi mitte asuda praktiseerima mingit kindlat anarhistlikku või libertanistlikku ühiskonnamudelit, vaid katsetada pisikestes kommuunides ja sootsiumites erinevaid radikaalselt uuenduslikke ühiskonnakorraldusi.
Ja kuna need kogukonnad, tehissaared koosneksid konstruktsioonilises mõttes moodulitest, siis oleks tegu omavahel konkureerivate valitsusvormidega, kus inimesed saaksid otsustada, millisesse ühiskonda kuuluda, kodust lahkumata. Aga lahkudes koos koduga ning liitudes naaberasundusega, mille valitsus teeb inimesele meelepärasemaid otsuseid.
Friedman nimetas seda süsteemi jalgadega hääletamise eeskujul majadega hääletamiseks. Sõja välja kuulutanud valitsus võib end niiviisi järgmisel hommikul leida inimestest tühjaksjooksnuna.
Mereasunduste projektil on igatahes jumet – selle taga on tänaseks pikaajalised investorid ja mitu inimest töötab selle nimel igapäevaselt, läbi on mõeldud igasuguseid asundustega seotud teemasid, alates inseneeria valdkonnast kuni seadusandluse ja ettevõtluse küsimusteni.
Kui alul loodeti esimese ujuvsaare prototüüpi San Francisco lahes esitleda juba 2010. aastal, siis praeguse plaani järgi on esimese asunduse esitluse tähtajaks seatud 2014. aasta.