Volker: praegune NATO on nõrk ja killustunud

Endine USA suursaadik NATO juures ja praegune Center for Transatlantic Studies’i tegevdirektor Kurt Volker andis Postimehele intervjuu Lennart Meri konverentsi ajal. Foto: Raigo Pajula

Ühtsusetus Gruusia sõja puhkemise ajal, osa liitlaste jalalohistamine Afganistanis ja enamiku liitlaste Liibüast kõrvalehoidmine näitab, et NATO pole praegu oma parimas vormis, tunnistas Postimehele Kurt Volker, USA endine suursaadik alliansi juures.

Kui te võrdlete seda NATOt, kus teie töötasite, praeguse NATOga, kui palju see allianss on muutunud?

Esimest korda töötasin NATOs 1998. aastal. See oli NATO, kus oli palju solidaarsust. Läksime Kosovosse ÜRO resolutsioonita. Korraldasime õhust pommitamise, et sundida serblased kosovolaste väljaajamise lõpetama. Toona eeldati, et NATO-l peaks olema oma seisukoht. Mistap oli lihtne pidada läbirääkimisi ja öelda, et see on meie seisukoht.

2008. aastal läksin NATOsse tagasi suursaadikuna ja olin šokeeritud, kui palju NATO on muutunud. Seal polnud mingit tunnetatud vajadust NATO seisukoha järgi.

Saabusin [NATO peakorterisse Brüsselis] just hommikul pärast seda, kui Venemaa oli tunginud Gruusiasse ning õhtul pidi olema peasekretäri ja Gruusia esindaja pressikonverents.

Tõstatus küsimus, milline on NATO seisukoht. Inimesed polnud seal asjast huvitatud: miks peaksime midagi ütlema, meil pole aega avalduse tegemiseks, peame selle küsimusega pöörduma oma pealinna poole, kuid tegelikult me seda ei taha teha. EL tegeleb asjaga ja [toonase ELi eesistuja Prantsusmaa president Nicolas] Sarkozy on Moskvas venelastega kõnelusi pidamas ning me ei peaks ELi õõnestama.

Seal oli kõik see hull jutt sellest, miks NATO ei peaks mitte midagi tegema.

Miks me ei võinuks teha lihtsalt avaldust: lõpetage sõdimine, tehke vaherahu, tõmbuge tagasi sinna, kus te olite 6. augustil, toetame ELi läbirääkimisi? See olnuks lihtne, aga keegi ei suutnud kokku leppida. Seepärast rääkis peasekretär lõpuks ajakirjanikega ilma igasuguse kokkuleppeta.

Sõjaliste operatsioonide puhul oli Kosovos või Bosnias eeldus see, et kui me sellega tegelema hakkame, võtame asja tõsiselt ja võidame. Jätkame seni, kuni saavutame oma eesmärgid ja kõik liikmesmaad osalevad.

Juba Afganistanis oli raske saada rahvast panustama. Mõned liitlased ei pannud kunagi proportsionaalselt oma osa mängu, teised küll tegid seda, kuid piirangutega vägedele, mistap need polnud kasutatavad või olid kasutatavad ainult teatud viisil.

Nüüd on NATO-l operatsioon Liibüas, kus me kokkuleppe kohaselt osaleme. See näeb hea välja ainult paberil – et kaitseme tsiviilisikuid. Ainus viis oma rahva kallal relvajõude kasutava [Moammar] Gaddafiga hakkama saada, on rahvas sellest välja tuua, kuid režiimimuutus pole selgelt selle NATO missiooni osa.

Isegi selles piiratud missioonis osaleb vaid viis või kuus riiki, ülejäänud teatavad, et nad ei osale.

Kõige tipuks ütlevad Ameerika Ühendriigid, et nemad seda ei juhi – see on eurooplaste asi. Fraas, mida USA NATO-le esitab, on väga murettekitav, see viitab, et me pole NATOs, NATO on eurooplased. See on osaliselt halb ka seepärast, et eurooplased teevad sedasama – nemad ütlevad, et NATO, see on ameeriklased.

Kõik tahavad istuda tagaistmel, mitte rooli taga?

Täpselt. Keegi ei võta NATO eest vastutust ja see on väga murettekitav.

Miks teie valitsus Liibüa puhul tagaistmele istus?

Ma arvan, et seal on mängus mitu tegurit. Üks neist on see, et oleme juba seotud Iraagi ja Afganistaniga. Teine on tunnetus, et seda peaksid tegema eurooplased, sest Liibüa on Euroopale lähemal. Et kui prantslased ja britid selle pärast muretsevad, las siis eurooplased juhivad, miks peame meie kõike tegema.

Veel üks asi on sisepoliitika, majandus, kus meil on suur eelarvedefitsiit ja inimesed tunnevad, et peame rohkem tegema majanduse ergutamiseks ja looma töökohti – kuidas me saame siis ette võtta veel ühe välismaise sõja.

Demokraatlik partei on natuke üllatunud, et Obama pole veel Iraagist täielikult välja tulnud ja on meie seotust Afganistanis suurendanud. Ja nüüd alustab ta kolmandat sõda? See polnud suund, kuhu tema partei uskus teda minevat.

Paljudel põhjustel otsustas USA mitte juhtida. Ausalt, see on šokeeriv. See on nii erinev USA traditsioonist, kuid see on tõsiasi.

Juba kümnendeid räägitakse USA langusest. Kas see lõpuks näitab seda?

Arvan, et väide, et see näitab USA langust, on ennatlik. Meil on väga tõsised eelarveprobleemid ning avalikkus, kes on mures majanduse pärast ja väsinud konfliktidest, milles oleme osalenud. Kuid see kõik ei pea olema ilmtingimata püsiv seisund.

Võib kujutleda, et osal inimestel on julgem vaade välispoliitikale. Et eelarveprobleemid saadakse paremini kontrolli alla, kas või majanduskasvu abil – siis rahvas tunneb, et nad saavad lubada rohkem paindlikkust. Tulla võib suur terrorirünnak ja sellele vastatakse.

Ärge unustage, et USA kaitse-eelarve on kogu selle languse jutu juures kolm korda nii suur kui kõigi teiste liitlaste omad kokku. See on praegu üle 600 miljardi dollari ning isegi kui kärbime seda 200 miljardi võrra, on seda ikkagi kõvasti rohkem kui kellelgi teisel ja piisavalt, et näidata jõudu, kus vaja.

Seepärast arvan, et on pisut ennatlik rääkida langusest. Lihtsalt praegu on pisut erilised tingimused.

Kui palju Osama bin Ladeni tapmine maailmas muudab? Kui palju avaldab see mõju Afganistanile, kui palju julgeolekule üle läänemaailma?

Ma väidaks, et rohkem kui võiks arvata.

Vastuväited on, et see ei loe eriti midagi, et Al-Qaedal leidub juhikohale teisi inimesi, et ilma temata saab ka terrorirünnakuid toime panna, et Taliban niikuinii eemaldus Al-Qaedast ja nii edasi.

Kuid on põhjusi, miks see loeb. Ma toon välja mõned neist.

Üks on see, mida bin Laden suutis 11. septembril teha ja säilitada oma peidusoleku ajal, oli terrorismile ühendava narratiivi loomine. See kõik seoti kokku võitluseks USA ja lääne väärtuste vastu ning ekstreemislamistliku maailmavaate poolt. Kui bin Laden on lahkunud, on lahkunud ka see ühendav narratiiv.

Erinevused hakkavad taas välja paistma: on see rühmitus Magrebis, rühmitus Jeemenis, too rühmitus Afganistanis – niimoodi asjad jaotuvad. See võib aidata meil toime tulla, sest me ei näe neid enam ühtsena ja nad ise ei näe end enam ühtsena, on rahvuslikud ja piirkondlikud erinevused.

Teine asi on see, et juhtunu paljastab Pakistani. Mis on väga oluline, sest Pakistan pakkus kuus aastat sellele tüübile varjupaika otse oma sõjaväeakadeemia kõrval. On kujuteldamatu, et mitte keegi Pakistani juhtival tasemel seda ei teadnud, ilmselgelt nad teadsid. Me peame seda endale tunnistama sellisena, mis see on, ning võtma arvesse oma strateegia ja poliitikate kujundamisel.

Me ei saa edasi rääkida, et Pakistan on meie võtmeliitlane sõjas terrorismiga. Ilmselgelt ei ole. Muidugi peame jätma Pakistanile võimaluse teha teistsugune valik ning tunnistada, et jah, tegime seda ja enam ei tee, arvame, et meie huvides on terrorismiga võidelda. Kuid me ei tohi end lollitada.

Mis puudutab Afganistani, siis ma ei usu, et Talibanile bin Ladeni tapmisest väga suurt vahet oleks. Neil oli niikuinii rahvuslik Afganistani puudutav siht. Kui Al Qaeda tahab terroriseerida maailma, siis Taliban tahab terroriseerida ainult Afganistani. Usun, et see kehtib jätkuvalt.

Araabia kevade ning Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa revolutsioonide tõttu tuleb praegu islamist lootusrikas sõnum, inimeste mõttes mõlguvad moderniseerimine ja reformid. See on inspireeriv. Ja bin Laden, kes lõpetas kui vägivaldne ja ebatolerantne terrorist, kes tapeti, pole inspireeriv. Arvan, et siin paistab mõningane positiivne muutus.

Kas teie valitsus oli varem Pakistaniga liiga pehme? Oleksid nad pidanud Islamabadile tugevamat survet avaldama?

Ma ei tea, kas tugevam surve on õige vastus. Osa asju tegime Pakistaniga koos, teistes aga töötas Pakistan meie huvidele vastu. Ma ei usu, et neile surve avaldamine midagi väga muutnuks. Aga mõtlen, et ehk olime liialt tolerantsed või liialt valmis uskuma, et Pakistanis laabuvad asjad lõpuks õiges suunas.

See paneb mõtlema, et strateegia – Afganistani saab korda teha vaid Pakistani abiga – võib tähendada, et Afganistani ei saa kunagi korda. Või siis tuleb leida viis Afganistan korda teha Pakistanita, sest nad pole selleks valmis. Mina valiks pigem viimase tee. Pakistan teeb, mida ta teeb ja nende pigistamine seda ei muuda. Usun, et tulemuslikum oleks, kui meie muudaks seda, mida meie teeme.

Mis Pakistani ja USA suhetes edasi võiks juhtuda?

Kui Pakistan ei võta selget ja kindlat seisukohta terrorismi vastu ning ei uuri välja, kes bin Ladenit varjas ja miks ta seda tegi, siis näete, kuidas USA Kongress lõikab ära abi ja isegi piirab luurekoostööd nendega. Tuleb rohkem droonirünnakuid, mis pakistanlastele ei meeldi ja nad maksavad meile kätte ning peame Afganistani missiooni säilitamiseks leidma alternatiive. See on kõige tõenäolisem stsenaarium.

Kas te ei karda, et mõned tõrksamad liitlased kasutavad Osama bin Ladeni tapmist ettekäändena vägede väljaviimiseks?

Mitte ainult tõrksamad. Meil oli David Cameron Telegraphi esiküljeartiklis ütlemas, et hästi Osama bin Laden on läinud, me toome oma väed 2014. aastal välja.

Kui tõenäoliseks te seda peate? Britid teenivad Helmandis, mis on ilmselt viimasena üleantavaid provintse, see tähendaks siis, et USA peab nende koha täitma?

Või siis, et valmis või mitte, afgaani väed võtavad üle. See on minu arvates tõenäolisem. Meil USAs on juba seisukoht, et 2014. aastaks peaksid afgaanid täielikult juhtimise üle võtma.

Arvan, et ameeriklased küsivad, kas mitte Afganistani mineku põhjus polnud bin Laden? Kas me ei saanud teda mitte kätte, kui kaua me seda veel teeme? Kui palju rohkem inimesi kaotame, üritades parandada riiki, mis on hõimuline, vaene, korrumpeerunud, killustunud?

Ühel hetkel ütleme, et oleme lõpetanud. Usun, et suur osa avalikkusest arvab nii ja usun, et seda peegeldab ka valitsuse mõtlemine.

Loomulikult on ka vastupidist mõtlemist. Loomulikult on inimesi, kes ütlevad, et vaadake afgaani rahva õigusi, vaadake naisi, vaadake lapsi, vaadake arengut, vaadake edu, mida oleme saavutanud, vaadake mõju piirkonna islamistidele, sellele, kas nood saavutavad edu või kukuvad läbi.

Kuid bin Ladeni kättesaamise tulemusel poliitiline pooleasetus muutub.

Kuidas NATO Liibüast välja saab? Või siis täpsemalt, kuidas saavad sealt välja need liitlased, kes operatsioonis osalevad?

Liibüast saab välja siis, kui Liibüast saab välja aetud Gaddafi. Peame jätkama kampaaniaga, mida alustasime. Tegema palju enam aitamaks, relvastamaks, õpetamaks, varustamaks, koordineerimaks mässulisi. Isegi kooskõlastama meie õhulööke võimalike maismaaoperatsioonidega ning hoolitsema selle eest, et Gaddafi võimult kõrvaldatakse.

Me ei tohiks sisse saata maavägesid, vaid peame laskma töö ära teha liibüalastel. Asjaolu, et meie maavägesid seal pole, muudab lihtsamaks lõpusirgele jõudmise.

Naastes Euroopasse. Kui tõsiselt me võime võtta seda, kui Venemaa president Dmitri Medvedev NATO-le naeratab? (Intervjuu on tehtud mõni päev enne Medvedevi möödunudnädalast etteastet – toim)

Venemaa tahab, et NATO annaks neile koha laua ääres, austaks Venemaa mõjupiirkonda, ei avaldaks Venemaale milleski sisepoliitikat puudutavat survet ning siis võib-olla servaaladel teeks mõnes küsimuses koostööd. Ja ei paigutaks mingit sõjalist infrastruktuuri Venemaa kõrvale, sealhulgas raketikilpi. Arvan, et need on asjad, mida Venemaa tahab.

Põhimõtteliselt Medvedev naeratab sellepärast, et neid asju ta saabki. Ta on õnnelik.

Meie oleme õnnelikud seepärast, et arvame, et me ei anna talle neid asju. Meie – USA – või meie – NATO – ütleme, et teeme koostööd valdkondades, kus meil on ühiseid huve, tõstatame küsimusi kohtades, kus me ei nõustu venelastega, ning läheme ikka raketikaitsega edasi ja Venemaal vetoõigust pole.

Räägime ühes liinis ja tema mõtleb teises liinis. Jätkame paralleelselt ja inimesed teevad tõsist tööd, et see ummikusse ei jookseks.

Venelased ei taha, et räägiksime Gruusiast, nad ei tule Gruusiast välja, nad ei taha rääkida Euroopa tavarelvastuse vähendamise lepingust, nad ei taha raketikilbi osi Poolasse, nad tahavad NATO raketikilbi süsteemi osas täielikku vetoõigust, nad tahavad kõiki tehnilisi andmeid. Ausalt öeldes seda kõike ei juhtu, mistap venelased pettuvad ja see koostöö tõenäoliselt hääbub.

Mulle jääb mulje, et võrreldes näiteks 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisega on Gruusia lükatud tagaplaanile.

Meil on NATO-Gruusia komisjon, mis kogunes [aprillikuusel välisministrite kohtumisel] Berliinis, kus korraldasime Ukraina, Venemaa ja teiste kohtumised. Gruusiaga tegeletakse, kuid arvan, et teil on täiesti õigus – sellest on energia väljas.

Grusiinid kaebavad tihti, et nad ei saa eriti abi isegi tehnilises väljaõppes, reformides ja sõjaväe arendamises. Võib-olla nad ka liialdavad oma kaebustes, kuid arvan, et kui võrrelda tähtsust, mis anti NATO-le läheneda soovivatele riikidele vaid mõne aasta eest, ja tähtsust, mis sellele on antud praegu, on see märkimisväärselt muutunud.

Siis neil pole praegu eriti mõtet tugevalt NATO kaardile mängida?

Sellel polnud eriti mõtet ka enne, sest neil endil oli tarvis teha palju kodutööd. Neist pole realistlik mõelda, et nad saavad sel või järgmisel aastal NATO liikmeks.

Teisalt me peaksime näitama, et oleme avatud – see on alusleppes. Artikkel 10 ütleb, et iga Euroopa demokraatlik riik, kes suudab panustada meie julgeolekusse, võib saada NATO liikmeks. Me peaksime olema avatud ja tervitama neid, kui nad suudavad standarditele vastata. Nad peaksid teadma, et see tee pole lühike.

Bukarestis tegime valesti, et jätsime mulje, et see on lühiajaline küsimus. Nii juhtus tõenäoliselt seetõttu, et sakslased olid liikmesuse tegevuskava (MAPi) blokeerimisega nii ametis, et kui me lõpuks pidime otsustama, mida teha, jõudsime selleni, et ütlesime, te saate liikmeks, aga MAPi me teile anda ei saa. Ja see tundus – nagu meie ütleme – panevat kaariku hobuse ette.

Kas NATO on siis langusteel või lihtsalt üleminekuperioodis? Uue strateegilise kontseptsiooni järgi tundub, et tehakse igasuguseid asju, isegi tsiviilvaldkonnas, sest Afganistanist on õpitud, et tsiviilorganisatsioonid pole alati vajalikul tasemel.

Jah, strateegiline kontseptsioon ütleb, et NATO teeb kõike. Samas kärbivad kõik oma kaitse-eelarveid, tõmbavad oma väed Afganistanist välja, keegi ei panusta NATOsse tsiviilvõimekustega – olgu see siis küber või tõelised tsiviilasjad nagu politseivõimekus.

Suur lõhe on selle vahel, mida strateegiline kontseptsioon ütleb ja mida riigid tegelikult teevad. Leidub ka neid, kes ei sea esikohale mitte NATO reformimist, vaid pigem näeksid juhtkohal ELi või mitte midagi. Mulle teeb muret Saksamaa positsioon, millega nad tunduvad olevat mitte millegi tegijate paadis. Nad tahavad, et EL oleks tegija, kuid nad ei tee ka selles vallas tegelikult midagi.

NATOs on praegu probleeme. Strateegiline kontseptsioon pidi neist rääkima ja nendega tegelema, kuid tegelikult ei murdnud see üle riikidelt reaalsete pühendumiste saamise poliitilise lävendi.

Hoolimata tõsiasjast, et NATO on sügavalt seotud Afganistani ja Liibüa ja hulga teiste asjadega, pole see liikmesmaade rahvaste poliitilises tahtes. Kuni me pole seda küsimust lahendanud, on meil väga nõrk ja killustunud NATO.

See kõlab murettekitavalt.

Õnneks peaksin siia veel midagi lisama.

On murettekitav, et pole tugevat allianssi, millel on head ressursid ning mis on pühendunud samadele asjadele, mida ütleb hea strateegiline kontseptsioon.

Asja teine pool on aga see, et praegu ei seisa me silmitsi eriti tõsise ohuga NATO riikide territooriumitele. Kui oleks oht, muutuks võib-olla NATO vastus. Kuid praegu pole Venemaa tegelikult oht NATO riikidele. Isegi mitte Eestile, kellel, ma tean, on oma ajalugu Venemaaga.

Liibüa ja Afganistan on missioonid väljapoole, nad ei tule meie territooriumile. Mistap ühtpidi on olukord murettekitav, aga teisalt ei ole ähvardav.

Lõpetuseks: mida muudab Wikileaksi vahendusel avalikkuse ette jõudnud teade, et NATO koostab meile kaitseplaane?

See on tähtis. Olin NATOs, kui nimetatud küsimus üles kerkis.

See on NATO põhitöö olnud juba alates 1940ndaist. Sul on riik või territoorium ning selleks, et seda kaitsta, tuleb tegeleda plaanidega, korraldada õppusi – selles kaitseallianss seisnebki.

Me muutusime laisaks, sest ei tunnetanud mingeid ohte, siis hakkasime mõtlema, et kui me tegelikult midagi teeme, kas me pole provokatiivsed. Tekkis väärastunud loogika oma töö mittetegemises. Lõpuks õnnestus meil see loogika ümber pöörata ja jõuda arusaamani, et pöörleme siin niisama ringi, see on normaalne ning me ei tohiks lasta rahval üle reageerida selles osas, mis on sõjalise liidu põhiline ja tavaline töö.

Asjaolu, et on olemas kaitseplaneerimine ja õppused, on hea ja ma ei dramatiseeriks seda.