Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/06/7757825t1h01ad.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/06/7757831t1h6cff.jpg)
- Inimesed saadavad oma makaake kuulas ahvikoolitaja juurde kogu Malaisiast.
- Ühe ahvist kookospähklikorjaja väljaõpetamine maksab umbes 30 eurot.
- Loomakaitsjad on nimetanud ahvide treenimist ja tööle rakendamist julmaks.
Rõngassaba makaak sikutab nööri otsa riputatud kookospähklit, kuni see põrandale kukub. Pärdikust õpilasele, keda selles Malaisia ahvikoolis treenitakse puuviljakasvatajate abitööliseks, on see suur saavutus.
Kookospähklikoristamise nõkse on selles väikeses Põhja-Malaisia külas õpetanud tuhandetele ahvidele viimase nelja aastakümne jooksul mees, keda tuntakse kui Vanaisa Wani.
Väikese tasu eest saadavad inimesed üle kogu riigi oma makaake kuulsasse kooli, kus nad pannakse lõa otsa ning õpetatakse ronima palmi otsa ja sealt kookospähkleid korjama.
Loomakaitsjad on protesteerinud pärdikute töölepanemise vastu, nimetades seda julmaks, kuid Vanaisa Wan – tema pärisnimi on Wan Ibrahim Wan Mat – kinnitab, et kohtleb oma hoolealuseid alati hellalt. «Nad on nagu meie lapsed,» ütleb 63-aastane ahvikoolitaja.
Treeningu läbinud ahv suudab korjata kuni 800 kookospähklit päevas.
Samal ajal kriiskavad ja kiiguvad makaagid treeningalal, mis koosneb väikesest palmisalust ja paarist lagunenud puidust platvormist, millel ahvid ronida saavad. «Kui nad panevad vilja maha, siis me näitame neile, et armastame neid. Me teeme neile pai.»
Wan Ibrahim treenib lõuna-rõngassaba makaake, keskmise suurusega ahve, kes elavad suuremas osas Malaisiast, aga ka osas Indoneesia piirkondades ja Lõuna-Tais. Enamasti elavad need makaagid vihmametsas, kuid kuna suur osa nende looduslikust elualast on metsaraie ja inimasustuse laienemise tõttu hävinenud, on nad üha enam asunud elama küladesse ja linnadesse.
Wan Ibrahim hakkas ahve treenima 20. eluaastates, kui märkas, kuidas pärdikud vaevata palmidel turnisid ja sealt vilju korjasid.
Esialgu oli see tema jaoks kõigest ajaviide, kuid jutud mehe andekusest ahvide treenimisel levisid ning peagi hakkasid inimesed nii lähemalt kui kaugemalt saatma oma makaake tema juurde Padang Halbani külla Kelantani osariigi põhjaosas.
Kookospähkliäri on Malaisia troopilistes piirkondades populaarne: igal aastal kasvatatakse umbes 700 miljonit vilja. Riigis leidub palju väikefarme, mille pidajatest nii mõnedki kasutavad ahve töömahukal viljakorjamisel abikätena.
Selleks, et õpetada ahv tegutsema sama kiiresti kui parim kookospähkleid korjav inimene, võib Wan Ibrahimi sõnul kuluda mõni päev, aga ka mõni kuu, sõltuvalt pärdiku andekusest.
Treeningu läbinud ahv suudab korjata kuni 800 kookospähklit päevas, mis mehe sõnul on igati väärt tema 150 ringgiti (umbes 30 euro) suurust õpetamistasu.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/06/7757833t1h0c30.jpg)
Õppetöös on mitu taset. Esmalt õpetatakse ahv sikutama lahti nööriga plangu külge kinnitatud kookospähklit – see harjutus matkib vilja kätte saamist puu küljest.
Seejärel õpetatakse loomadele, kuidas korjata kookospähkleid plangu küljest, mis on asetatud meetri jagu nende pea kohale. Lõpuks lastakse neil ronida palmi otsa viljade järele.
Mat Ali Zakaria on kookospähklikorjaja Padang Rengasi linnast, mis asub enam kui 300 kilomeetri kaugusel Padang Halbanist. Ühtlasi on ta Wan Ibrahimi klient, kes kiidab eakat ahvitreenijat tema õrnade koolitusmeetodite eest.
«Olen näinud teisi inimesi makaake treenimas – kui ahvid mõnikord ei taha kookospähkleid korjata, siis kastetakse nad jõkke,» kirjeldab Mat Ali oma kogemusi.
Wan Ibrahimi äri ei saa aga kesta lõputult. Ta on juba ettevõtmist koomale tõmmanud. Kahe aasta eest sai ta insuldi ja saab kõndida nüüd vaid kepi toel.
Ükski mehe viiest lapsest ei taha koolituskeskuse juhtimist üle võtta. Vanaisa Wan ütleb aga, et küll Malaisias jagub teisi ahvikoolitajaid, kes jätkavad tema tööd, kui ta pensionile jääb.
Malaisia loomakaitseseltsi president Shenaaz Khan ütleb, et ta pole makaakide õpetamise vastu, kui see pole julm. Samas on tema sõnul probleemiks ebapiisav järelevalve pärast seda, kui pärdikud pöörduvad tagasi oma omanike juurde.
«Kui neid kasutada tööjõuna, siis puudub neil kaitse. Kes hoolitseb nende heaolu eest?» küsib ta.