Novitšok on juba tapnud ja mürgiga on seotud ka Eestis röövimiskatse korraldanud kriminaal

Pankur Ivan Kivelidi matused 1995. aasta augustis. Kohtudokumentide järgi surid Kivelidi ja tema sekretär Zara Ismailova Novitšokiga mürgitamise tagajärjel. Foto: Reuters/ScanPix

• Mürgist ainet toodeti Venemaal Saratovi oblastis suletud linnas.
• Novitšoki toodeti veel 1994. aastal ja see on surmanud vähemalt kaks inimest.
• Kord ostis mürki ka Eestis röövimiskatse korraldanud kriminaal.
• Mürki müünud ja tootnud keemikut ei võetud kunagi vastutusele.

Inglismaal mürgitatud endine Vene sõjaväeluure agent Sergei Skripal polnud surmava toksiini Novitšok esimene ohver, kuigi Vene ametivõimud eitavad, et aine, millega Skripal mürgitati, on üldse kunagi olemas olnud.

Venemaalt avastatud uued tõendid aga näitavad, et eksisteeris terve grupp Novitšoki-nimelisi aineid ja osa nendest sattus allilmategelaste kätte. Aine, mida toodeti valitsuse laborites veel 1994. aastal, on surmanud vähemalt kaks inimest.

Organiseeritud Kuritegevuse ja Korruptsiooni Raporteerimise Projekti (OCCRP) partneri Novaja Gazeta ajakirjanikud kaevasid välja salastatud dokumendid 1995. aastal aset leidnud kriminaaljuurdlusest, mis algatati Vene pankuri ja tema sekretäri mürgise ainega mõrvamise kohta. Kaks Novitšokiga töötanud spetsialisti kinnitasid ajakirjanikele, et juurdluses kirjeldatud toksiin oli üks Novitšoki mitmest variandist.

Kohtuasja dokumentidest selgub veel, et allilmategelaste kätte jõudis sadade potentsiaalselt surmavate dooside loomiseks piisav kogus mürki.

Kohtuasja dokumentidest selgub, et allilmategelaste kätte jõudis sadade potentsiaalselt surmavate dooside loomiseks piisav kogus mürki.

Teine kriminaalasi algatati mehe vastu, kes vastutas aine levitamise eest. Kriminaalasi kuulutati ülimalt salajaseks ja jäi lahendamata.

Briti võimud on teatanud, et Novitšoki viimase väidetava ohvri Sergei Skripali ja tema tütre Julia Skripali elu üritati võtta Novitšokiga. Venemaa valitsust peetakse vastutavaks selle eest, et mürk ründajate kätte jõudis. Samal ajal uuritakse võimalust, et mõrvakatse taga oli Vene valitsus.

Kaitsekostüümides ametnikud Salisburys. Foto: BEN STANSALL/AFP/Scanpix

Moskva on seda kategooriliselt eitanud. Vastuseks brittide süüdistustele teatas Moskva, et kõik Nõukogude keemiarelvade programmid peatati 1992. aastal ja 2017. aastaks hävitati kõik järelejäänud varud. Enamgi veel, nende sõnul pole Novitšoki-nimelist ainet kunagi eksisteerinudki.

«Vene Föderatsioonis pole läbi viidud kunagi ühtki Novitšoki-nimelist teadusuuringu programmi,» ütles Venemaa saadik maailmaorganisatsiooni juures Vassili Nebenzja ÜRO Julgeolekunõukogu kohtumisel.

Venemaa asevälisminister Sergei Rjabkov kinnitas samuti, et Novitšoki-nimelist keemiaarsenali arendamist või tootmist pole kunagi Vene Föderatsioonis ega Nõukogude Liidus toimunud. Välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova on neid väiteid korranud Vene telekanalites.

Kriminaalkohtuasja 238709 dokumentides aga seisab, et sellise aine kallal töötati aastani 1994 ja saja surmava doosiga võrdne kogus ainet müüdi või anti allilmategelastele aastatel 1994–1995. Kuigi kohtudokumentides viidatakse ainele kui riigisaladusele, tuvastasid ajakirjanikega suhelnud spetsialistid selle Novitšoki rühma kuuluva toksiinina.

Juurdlus algatati 1995. aasta augustis Ivan Kivelidi ja Zara Ismailova ootamatu surma järel. Kivelidile kuulus erapank Rosbusinessbank ja Ismailova oli tema sekretär. Uurimise käigus avastati, et nad mõlemad mürgitati.

Mürk oli pandud Kivelidi kabinetis asunud telefoni kuuldetorus üht kruvi katnud kummitüki alla. Mürgipesa oli vaid veidi enam kui viis millimeetrit suur ja mürgi jäljed olid vaevumärgatavad. Ekspertiisis otsustati, et kokkupuutel nahaga põhjustas kuuldetoru kahju, mis osutus surmavaks.

Aine oli ebatavaliselt tugev. Dokumentides kirjeldati, et hoolimata imepisikesest doosist avaldas see mõju ka Kivelidi turvamehele, tema kontori külastajatele, sündmuskohale kutsutud tunnistajatele, koristajale ja kaheksale korrakaitsjale. Kõik kannatasid erineva tugevusega sümptomite all. (Sama juhtus Salisburys, kus lisaks Skripalile ja tema tütrele said aine tõttu kahjustada ka politseinikud, kes sündmuskohale saabusid. Üks neist vajas intensiivravi – R. Š.)

Kivelidi juhtumiga töötanud uurijad palusid kolmel valitsusagentuuril ainet analüüsida. Nii siseministeeriumi kriminoloogia ekspertkeskus kui ka Vene Teaduste Akadeemia evolutsiooni ja keskkonna instituut leidsid sündmuskohalt võetud proovidest sama keemilise ühendi. Viimane märkis raportis, et sellise struktuuriga aine kuulub äärmiselt mürgiste organofosfaatidel põhinevate ühendite rühma, mida kasutatakse keemiarelvade tootmisel.

Kolmas agentuur, Riiklik Keemia ja Tehnoloogia Teadusuuringute Instituut (GOSNIIOKhT), jõudis pea identsele järeldusele, lisades vaid, et aine sisaldas samuti fluori.

Kolmes eksperthinnangus oli ka mürgi keemilise koostise detailne kirjeldus, mis andis ajakirjanikele võimaluse viia need kahele sõltumatule spetsialistile analüüsimiseks.

Keemiliste relvade spetsialistil Vil Mirzajanovil on Novitšoki perre kuuluvate mürgiste ainetega pikaaegne kogemus. Tema kuulutas 1990. aastate alguses esimesena, et Novitšok eksisteerib, ja avaldas nende mürkide valemid Nõukogude keemiarelvaprogrammidest rääkivas raamatus.

Ameerika Ühendriikides elav Vil Mirzajanov tänavu märtsis. Foto: REUTERS/SCANPIX

Tema hinnangul kuulus Kivelidi mürgitamiseks kuulunud aine Novitšoki gruppi. «See on Novitšok,» ütles ta Novaja Gazetale. Mirzajanov rõhutas, et teoorias on võimalik sellise aine päritoluriik tuvastada selle sünteesimiseks kasutatud ainete päritolu kaudu.

Teine Novitšokiga kokku puutunud ekspert ütles Novaja Gazetale anonüümsust paludes samuti, et tolle juhtumi puhul kasutati Novitšokki.

Peagi avastasid uurijad ka selle, kust aine pärines. Nende juurdluse käigus said nad Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) Saratovi oblasti peakorterist teada, et üks suletud linnas Šikanis asuva Riikliku Orgaanilise Sünteesi Tehnoloogiainstituudi (GITOS) vanemtöötaja tegeles 1994. aastal ühe mürgise aine «mittesanktsioneeritud sünteesiga». (Briti luuretöötajad nimetasid Skripali mürgitamiseks kasutatud närvimürgi allikaks just Šikani – R. Š)

Nagu Novaja Gazetas kirjutati, ütles mõrvauurijatele tunnistusi jaganud FSB töötaja, et GITOS on salajane ettevõtte, mille töötajad allkirjastasid riigisaladuse hoidmise leppe, mis laienes ka tugevate ja mürgiste ainetega töötamisele. Seal arendati Nõukogude Liidu keemiarelvaprogrammi ning sealt pärinesid Novitšok ja selle erinevad variandid.

Arvestades, et Kivelidi sellise ainega mõrvati, tärkas uurijates huvi Venemaa salalaborite suletud uste taga toimuva vastu. Sooviti rohkem teada mehe kohta, kes seal toodetud mürke müüs.

Juurdluse dokumentides seisab, et see mees oli keemik Leonid Rink, keda kirjeldati GITOSe üksuse juhina. Uurijad seostasid Rinki Kivelidi mõrvaga, kutsudes teda tunnistama. Rinki kuulati mitme aasta jooksul korduvalt ja detailselt üle.

Üks kolleeg kirjeldas Rinki professionaalina, kellel on laitmatu maine ülimalt mürgiste ühenditega tegutsemisel. Kolleeg märkis, et selliseid spetsialiste võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tema sõnul ei töötanud Rink üksi. 1994. aastal – kaks aastat pärast seda, kui Vene ametnikud teatasid, et keemiarelvade tootmisele tehti lõpp – värbas ekspert endale appi kolleegi, kes aitaks tal Novitšokki sünteesida. Kolleegile ütles ta, et tegu oli sõjaväe tellimustööga.

«Hoiatasin teda, et asja ei tohi kellegagi arutada. See oli mitteametlik tellimus ja ma ei soovinud, et teised sellest kuuleksid. Ta ei vaielnud vastu, sest talle maksti selle töö eest ja tal oli raha väga vaja,» ütles Rink küsitlemise käigus.

«Aine, mida ma tahtsin, kuulub riigisaladuse alla. See on sarnase mõjuga kui VX (väga tugev närvimürk – R. Š.),» lisas Rink. «Valasime selle katseklaasidesse, igaüks neist oli umbes 0,25 grammi. Viisin need koju ja panin garaaži.»

Jääb ebaselgeks, mitu katseklaasi Rink koju viis. Ühe teise ülimalt salajase kriminaaluurimise dokumentide põhjal, mis algatati tema vastu seoses Kivelidi juurdlusega, tootis ta kaheksa-üheksa katseklaasi jagu mürki ja andis 1995. aasta 13. septembril Moskvas osa neist Tšetšeenia päritolu isikutele.

See juurdlus aga lõpetati, kui avastati, et müük toimus pärast Kivelidi surma, ja Rinki ei karistatud tehingu eest kuidagi. Mingit seletust juurdluse lõpetamise kohta ei antud.

Algses juurdluses ei mainita tšetšeene sõnagagi, kuid dokumentides on mõne sõnaga kirjas katseklaaside edasine saatus.

Rink ütles alguses uurijatele, et andis need 1994. aastal Rjabovi-nimelisele mehele, kes väitis talle esmalt, et soovib mürgitada koera. Hiljem muutis mees aga oma juttu ja ütles, et vajab seda inimese jaoks. 2007. aastal aga rääkis Rink ühe tunnistuse käigus, et oli Rjabovile andnud neli katseklaasi, ja lõpuks konfiskeeris need FSB.

Rinki sõnul oli Rjabov teda ähvardanud. «Kartsin Rjabovi ähvardusi, ta oli seotud allilmategelastega. Nii nõustusingi seda mürki talle hankima,» ütles Rink 2000. aastal uurijatele.

«Mõned inimesed vajasid ainet, et lahendada jõugutülisid,» seletas Rink kohtus 2007. aastal. «Nad uurisid välja, kus mu sugulased elavad. Rjabov tuli mu koju ja ma pidin temast kuidagi lahti saama. Alguses andsin talle midagi lihtsat, arvasin, et sellest piisab. Siis vajasin midagi tõsisemat.»

Dokumentides seisab veel, et 1995. aastal müüs ta mürki tollal Lätis elanud Artur Talanovile, kes soovis seda enesekaitseks. Rinki tunnistuses seisab, et katseklaasis olnud saja mürgidoosi eest maksis Talanov talle 1500–1800 dollarit. Seejärel osales Talanov Eestis aset leidnud rahaauto röövimiskatses, mille käigus teda tulistati.

Juurdluse dokumentides väidetakse, et Talanovi ostetud katseklaas liikus edasi Vladimir Khutsišvili kätte, kes oli mõrvatud pankuri kauaaegne tuttav ja Rosbusinessbanki juhatuse liige. Khutsišvili mõisteti 2007. aastal lõpuks ka Kivelidi mõrvas süüdi. Juurdluse käigus leiti, et ta oli viibinud pankuri ruumides ajal, mil mürki võinuks kuuldetorusse peita.

Khutsišvili kaitsja rõhutas, et Khutsišvili oli kogu aja viibinud sekretäri ja pangatöötajate silme all, mistõttu poleks ta saanud tegu toime panna. Kaitse lisas, et enda kaitsmiseks surmava kokkupuute eest mürgiga vajanuks ta vähemalt pakse kummikindaid ja respiraatorit.

Ülejäänud katseklaaside saatus on teadmata. Rink keeldus selle loo kommeteerimisest.

Oma tunnistuses ütles ta, et oli katseklaaside uutele omanikele detailselt kirjeldanud, kuidas mürk töötab ja kuidas seda ohutult kasutada. «Aine mõjub kokkupuutel nahaga või sisse söömisel. Ütlesin, et sümptomid sarnanevad südamehaigusega. Katseklaasist piisas inimese surmamiseks.»

«Kas mõistsite enda valmistatud aine üle andmisel, et seda plaaniti kasutada inimese vastu?» küsis prokurör. «Jah, sain aru, et ainet plaaniti kasutada inimeste peal,» vastas Rink.

Rinki teguviisi mõistmiseks tuleb mõista 1990. aastate Venemaad, kus elu oli karm – eriti suletud linnades ja salajastes asutustes, mis sõltusid riigirahast. Töötajatel polnud raha ja palgad jäid sageli maksmata, mistõttu otsisid nad ellujäämisviise.

Endine Saratovi oblasti kuberner Dmitri Ajatskov meenutas oma tunnistuses kohtumist raevunud GITOSe töötajatega, kellele polnud palku makstud. «Kord ähvardas üks naistest kohaliku omavalitsuse veranda katta sellise mürgise ainega. Sellest sain aimu, et GITOS toodab mingeid keemilisi mürke,» ütles endine kuberner uurijatele.

2004. aasta juulis otsustasid ametivõimud Rinki ja mürgi ostjate vastu algatatud kriminaaljuurdluse lõpetada, sest süüdistused aegusid.

2007. aastal küsis Khutsišvili advokaat Rinkilt teise tema vastu algatatud ülisalajase juurdluse kohta, milles Rinki süüdistati kaheksa-üheksa katseklaasi koju viimises. Kuid kohus lükkas küsimuse tagasi.

«Küsimus puudutas sõjanduslikku mürki, mida müüdi ning mis teadmata kogustes ja inimeste käes maailma, kaasa arvatud Moskvasse ringlema jäi,» ütles advokaat protestides.

Küsimus ei saanudki vastust. Kohtu ega ka juurdluse dokumentides pole aga infot katseklaaside edasise saatuse kohta.

Artikkel avaldati Postimehes Organiseeritud Kuritegevuse ja Korruptsiooni Raporteerimise Projekti (OCCRP) loal. Originaalis ilmus see 10. aprillil nende kodulehel pealkirja all «Novichok Has Already Killed».