Äsja avalikustas ülemaailmne organisatsioon World Press Photo tänavused parimad pildid. Koos Postimehe fotograafi Eero Vabamägiga koostasime neist lugejate jaoks valiku. Need dramaatilised, kohati kurvad, mõnikord naljakad pildid on igas mõttes erakordsed. Fotograaf on tabanud parima hetke, olnud piisavalt lähedal, andes vaatajale võimaluse kujutatud olukorra ja tegelastega isiklikult suhestuda. Üllatuda, naerda, tunda raevu või kibedust.

Toimetuste igipõline arutelu teema on, kuidas anda edasi meie ümber toimuvaid sündmuseid nõnda, et me liigselt oma lugejate tundeid ei riivaks. Kas sõjas hukkunud lapse näitamine on õigustatud? Järjekordse Süüria gaasirünnaku päeval arutasime välisuudiste juhi Evelyn Kaldojaga, kas tuleks lehes avaldada pilt rünnaku käigus hukkunud lastest? Kas kordasaadetud jõhkrus kaalub üles Postimehe üldise põhimõtte laibapilte mitte avaldada? Leidsime toona, et avaldamine on õigustatud. Hingelt fotograafina tajun, et oleme pildikasutuses mõnikord liiga hillitsetud. Ajakirjanduse missioon on näidata elu just niisugusena, nagu see on - oma ilus ja valus. Tuleb ka ette, et jään toimetuses oma arvamusega alla. Hiljem järele mõeldes olen toimetuse otsuseid nii kahetsenud kui ka heaks kiitnud.

Kommentaarid
Copy