Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/19/7796991t1hf99c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/19/7797103t1hee0a.jpg)
- Ajakirjanik Daphne Caruana Galizia tapeti mullu oktoobris.
- Detsembris vahistati kolm meest, keda peetakse mõrva täideviijateks.
- Ükski neist pole ülekuulamiste käigus lausunud sõnagi.
- Pere ei looda mõrva tellijateni jõudmist, sest politsei pelgab poliitsurvet.
Uudis Malta ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia mõrvast vapustas kuus kuud tagasi kogu maailma.
Saareriigi peaministrit Joseph Muscati süüdistatakse korruptsiooni ees silma kinni pigistamises, politsei ja kohtusüsteemi nõrgestamises, samuti selles, et ta on lubanud tekkida keskkonnal, kus ajakirjaniku mõrv sai toimuda.
Juhtunu juured ulatuvad aga palju sügavamale. Euroopa Liit peab nüüd otsustama, mida hakata peale oma väikseima liikmesriigiga – saarega, mis tundub olevat muutunud kurjategijatele magnetiks ja väravaks, mille kaudu siseneda ühenduse teistesse riikidesse.
Caruana Galizia mõrva uurimises on Maltal tehtud edusamme. Kolm meest on vahi all. Ajakirjaniku perekond aga ei loodagi, et võimud näeks põhjalikult vaeva tabamaks mõrva tellijad. Caruana Galizial oli vaenlasi ju kõikjal, sealhulgas ka päris võimuladviku tipus.
Kui ajakirjaniku Peugeot 108 veeres mööda külatänavat mäest alla, jälgisid teda valvsad silmad. Tapjate jaoks oli sobiv hetk saabunud.
Kõik algas 16. oktoobril 2017. Caruana Galizia veetis oma viimase hommiku kodus, söögitoas töötades. Üle laua istus tema vanim poeg Matthew. Ilm oli tuulevaikne ja õhus hõljus tugev metsiku apteegitilli lõhn. Malta põhjaosas Bidnija külas mäe otsas asuva kodu tiheda taimestikuga aed summutas maanteelt kostva müra. Caruana Galizia töötas keskendunult ja aeg möödus märkamatult.
Pisut enne kella kolme pärastlõunal korjas naine kiiruga oma asjad kokku – ta oli juba hiljaks jäämas kohtumisele pangas. Ta kiirustas uksest välja, tormas siis tuppa tagasi, sest oli unustanud maha mõned arved, seejärel istus ta autosse.
Kui ajakirjaniku Peugeot 108 veeres mööda külatänavat mäest alla, jälgisid teda valvsad silmad. Tapjate jaoks oli sobiv hetk saabunud. Kaugjuhitav pomm, mis oli pandud tema autosse juhiistme alla, plahvatas.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/19/7797050t1hd8df.jpg)
Plahvatust nägi pealt lähikonnas elav Francis Sant, kes parasjagu sõitis oma autoga vastassuunas. Ta mäletab esimest, väikest plahvatust ja sellele järgnenud valget suitsu. Hetk hiljem kärgatas teine, tugevam plahvatus. Caruana Galizia auto süttis ja kaldus teelt välja põllule.
«Ma ütlen nüüd midagi, mida ma pole kunagi varem öelnud,» lausus Sant ajakirjanikele. «Sest ma tundsin, et ei peaks seda ütlema... Ma isegi kuulsin teda karjumas... Aga nii kui ta karjatas, sai temast tulekera.»
Kraater tees ja põlevad puud
Plahvatus oli nii võimas, et pani värisema Caruana Galizia kodumaja aknad.
Selle peale paanikasse sattunud poeg Matthew jooksis paljajalu välisuksele. Naabrid olid juba õues. Ta tormas neist mööda, piki sillutamata rada külatänavale, vaevu märgates, et kivid lõikasid ta taldadesse haavu.
Ta mäletab, et nägi teekattes kraatrit. Puud põlesid. Ta nägi klaasi, plasti, inimkeha tükke.
Esimese hooga ta autot ei näinud, kuid kuulis seda, sest sõiduki signaal pasundas endiselt. Ta tormas suitsu ja lärmi poole, lootes, et see oli kellegi teise auto.
Aga siis tundis ta ära numbrimärgi. See oli tema ema auto. Sõidukisse vaadates ei näinud ta muud kui leeke. Surnukehast polnud jälgegi.
Püüdes avada ust – või seda, mis uksest veel alles oli –, otsis ta mõnd kaigast. Siis kuulis ta sireene. Politsei oli lähenemas.
«Siis nägin jalga,» sõnas ta. «Ja siis mäletan, mõtlesin, et olgu... seal lebab maas jalg. Siin on kehaosad laiali. Ilmselgelt ei saanud keegi seda üle elada, nii et see on mõttetu.»
Peagi jõudis sündmuskohale Caruana Galizia õde. Mitmeid meeleheitlikke telefonikõnesid hiljem olid kohal ka Matthew' isa ja üks tema noorematest vendadest. Pere kolmas poeg lendas Londonist koju öösel.
Nende katsumus oli alles algamas. Järgmised kaks nädalat oli perekond Bidnijas peidus, püüdes vältida telekaameraid. Päevad möödusid justkui udus.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/19/7797053t1h74eb.jpg)
Lõpuks oli just see, mis viis läbimurdeni mõrva uurimises, Matthew' selge mälestus oma ema viimastest tegemistest vaid mõni minut enne tema tapmist.
Mullu detsembris ühel varahommikul pealinna Valletta lähedase Marsa linna viletsas sadamapiirkonnas korraldatud haarangu käigus vahistas politsei mõrvaga seoses kümme inimest. Nende seas kolm tuntud kurjategijat: vennad George (56) ja Alfred Degiorgio (53) ning nende kaasosalise Vincent Muscati (56).
«Nad olid sellised inimesed, kes isegi südasuvel panevad su külmavärinaid tundma,» ütleb vanem mees, kes käib sadama kandis peaaegu iga päev. «Neil oli kombeks tulla siia kas päeva hakul või lõpus. Mõnikord olid neil öösiti külalised kaasas.»
Haarangu ajal peitus ta laohoonesse, kus talle meeldib aega veeta, ja pani ukse enda järel riivi. Politseinikud murdsid sisse, vahistasid ta ja otsisid hoone läbi, enne kui lubasid tal minna.
Aga see oli kõigest kõrvaletendus. Operatsiooni peatähelepanu langes roostetanud sarale teisel pool tänavat, vaatega sinavale Valletta sadamale. Kunagi kasutati hoonet kartulite hoidmiseks, kuid praegu on seal Marsa jahtklubi värvikirevad sõudepaadid.
Hoone üks ots on eraldatud. Seal on tõstmispingid, grill, aga ka kivist ehitatud kindlustatud ruum, millel ees metallist uks ja aknaluugid. Laes ripuvad kuivatatud marliini pead ja sabad.
Just sellest punkrist tabati kolm vahistatut umbes kell 8.15 hommikul eelmise aasta 4. detsembril. Julgeolekujõud saabusid sündmuskohale paadiga ja eriüksus tormas peale tänavalt, samal ajal kui taevas tiirutas helikopter.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/19/7797096t1h0ce7.jpg)
Degiorgio vennad suruti relva ähvardusel pikali maha. Meediasse jõudis ühe sõduri peakaamera salvestatud videomaterjal reidist.
Jaht mobiiltelefoni omanikele
Tõendusmaterjali, mis juhtis politsei mereäärsesse hoonesse, oli kokku kogunud peauurija Keith Arnaud – politseinik, kes tegelikult tundis Daphne Caruana Galiziat. Kui uskuda ajakirjaniku blogi, olla Arnaud püüdnud teda kunagi vahistada.
Ta on esitanud oma piinliku täpsusega kogutud tõendid kohtunikule, kes otsustab, kas süüdistatud tuleks saata õigusemõistja ette.
Briti päevaleht Guardian on Arnaud' tunnistuse läbi vaadanud ja sellest selgub, et politseil õnnestus kahtlusaluste jälile jõuda tänu USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) ja Hollandi kohtuekspertide meeskonna abile.
Kui pomm pandi plahvatama kaugjuhtimise teel, pidi see oleme seotud mobiiltelefoniga. Nii et kes tegi sel päeval telefonikõnesid ja kust?
Vastuse andis Ameerika Ühendriikides tehtud arvutitöötlus, mida raskendas oluliselt asjaolu, et Vodafone'i sidemast Bidnijas oli mõrva ajal võrgust väljas.
FBI spetsialistid vaatasid läbi kõik kõned, mis olid suunatud teistele sidemastidele, enne kui leidsid, mida nad otsisid: kaks numbrit, mida ilmselt kasutati pommi plahvatama panemiseks.
Kaks kõnealust SIM-kaarti olid ostetud ligi aasta enne mõrva. Numbritelt oli kõnesid tehtud vaid teineteisele.
Uurimine selgitas välja, et üht neist kasutati kõige lihtsamas Nokia telefonis. Teine, mida Arnaud nimetab Jumala seadmeks, oli ühendatud trükkplaadiga, mis on sarnane seadmetega, mida kasutatakse tulede või keskkütte kaugjuhtimise teel sisse lülitamiseks. Sel korral kasutati seda aga pommi plahvatama panemiseks.
Kuigi Arnaud uurimismeeskond leidis lõhkeseadme päästiku, oli endiselt selgusetu, kes ikkagi vajutas nupule.
Malta luureteenistus juba jälgis George Degiorgio isiklikku telefoni rünnaku toimumise ajal. Allikate väitel oli selle põhjuseks teine uurimine. Hiljem selgitati välja ka teiste meeste isiklikud telefoninumbrid.
Arnaud viis meeste isiklike telefonide asukohaandmed kokku kolme ettemaksukaardiga mobiiltelefoniga, mis olid hangitud tapatöö sooritamiseks. Need kolm telefoni olid esimest korda sisse lülitatud 19. augustil, kaks kuud enne mõrva. Neidki kasutati vaid omavahel suhtlemiseks.
Ööl enne mõrva olid kõik kolm ajutist numbrit Bidnijas. Kell 1.41 öösel lülitati trükkplaadiga ühendatud SIM-kaart sisse. Nagu Alfred Degiorgio ajutine ja isiklik telefon oli seegi terve öö külas, kus elas Daphne Caruana Galizia.
Järgmise päeva pärastlõunal olid nn Jumala seade ja George Degiorgio ajutine telefon ühenduses sidemastiga Valletta sadama juures. Arnaud jõudis järeldusele, et nad pidid olema paadis.
Valvekaamera lindilt oli näha sel ajal lahel seisnud väikest, silmatorkava rohelisest riidest kattega kajutiga kaatrit. Maya-nimeline paat on registreeritud Alfred Degiorgio nimele.
Kell 14.55 Maya peatus ja jäi seisma varjulisse lahesoppi neoklassitsistliku Teise maailmasõja mälestusmärgi lähistel. Mõni minut pärast seda tehti Bidnijast kaks telefonikõnet paati. Esimene kestis 44 sekundit, teine ühe minuti ja 47 sekundit.
Arnaud tunnistuses on järgmine selgitus: «See, et tehti kaks telefonikõnet, klapib täpselt Matthew Caruana Galizia kirjeldusega sellest, kuidas ta ema läks majast välja, kuid unustas oma arveraamatu... Meie hinnangul nägi jälgija ohvrit väljumas ja informeeris inimest merel, et too paneks ennast valmis, kuid siis läks ohver uuesti tuppa. Kõne katkestati. Kaks minutit hiljem tehakse aga teine kõne, mis toimub katkestusteta.»
Kell 14.58 saadeti nn Jumala seadmele tekstsõnum. See sisaldas koodi, mis pidi lülitama sisse trükkplaadi.
Kõne George Degiorgiole kestis täpselt nii kaua, et ta kuulis plahvatust.
Kell 15.30 saatis ta tekstsõnumi oma kallimale ja tundus olevat tujus tähistada: «Osta mulle veini, mu armas!» Kelle 16.00 on valvekaamera salvestiselt näha Mayat naasmas oma kaikohale.
Järgivad maffia aukoodeksit
Alates vahistamisest, millest on möödas juba rohkem kui neli kuud, pole mehed öelnud mitte midagi.
Ülekuulamise ajal asetas hüüdnimega ic-Ciniz (Hiinlane) tuntud George Degiorgio kõigest oma isikutunnistuse uurijate ette lauale. Hüüdnime il-Fulu (Uba) kandev Alfred Degiorgio ei kinnitanud isegi mitte oma nime.
Kolmanda vahistatud mehe, Vincent Muscati kohta on politsei avalikustanud vähe informatsiooni.
Ajakirjanduse andmeil on kõik kolm kohtuniku ees eitanud oma süüd. Nad on nõustunud neile pakutud juriidilise abiga, kuid pole isegi selge, kas nad on oma advokaatidega kohtunud.
«Nad hindavad omerta põhimõtteid,» ütles Malta allilmaga kursis advokaat, viidates maffia käitumiskoodeksile, mille kohaselt oma tegevusest vaikitakse ja politseile tunnistusi ei anta.
Isegi kui nad mõistetakse süüdi, on vähe tõenäoline, et nad paljastavad, kes tellis rünnaku.
«Minu hinnangul tuli tellimus Maltalt. Kes iganes Degiorgiod palkas, teab, et nad ei räägi iial,» lisas jurist.
Daphne Caruana Galizia perekond pelgab, et sellega kogu asi lõppebki – tegeletakse nende kolmega, keda süüdistatakse mõrva sooritamises. Nad kardavad, et uurimist, kes andis neile käsu tegutseda, ei järgne. Nad muretsevad, et politsei satub poliitilise surve alla mitte asja jälgi ajada. Sest nagu öeldud, Daphne Caruana Galizial oli palju vaenlasi.
Ta võttis sihikule igaühe, kes tema arvates vajas vastutusele võtmist: gangsterid, ärimehed ja isegi Malta kristlik-demokraatliku Rahvusliku Partei liidrid, mis siis, et kunagi oli ta ise olnud erakonna lähedane liitlane.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/19/7797056t1h8acf.jpg)
Caruana Galizia keskmine poeg Andrew süüdistab oma ema mõrvas siiski saareriigis valitsevat Töölisparteid.
«Malta kodanikud on täiesti alasti oma suhtluses riigiga,» lausub ta. «Kodanike ja valitsuse vahel pole mitte ühtegi iseseisvat institutsiooni. Tema mõrv sai võimalikuks just sel põhjusel.»
Pärast rünnakut ja ilma perekonna nõusolekuta pakkus Malta valitsus tapjateni juhatava informatsiooni eest vaevatasuks miljon eurot. Hoolimata vahistamistest on summa endiselt saadaval, mis on tunnistus sellest, et kahtlusalustel polnud mingit isiklikku motiivi mõrva korraldada.
Malta siseminister Michael Farrugia tunnistas jaanuaris samuti, et asi pole lahendatud. «Püüame endiselt välja selgitada, miks mõrv korraldati ja kes saatis nad seda sooritama,» lausus ta Times of Malta veebisaatele Times Talk.
Lisaks kohtunikule, kes kuulab politsei tõendeid süüdistatavate pommipanijate vastu, uurib teine kohtunik Anthony Vella mõrva edasi.
Perekonna kogu lootus paljastada, kes andis tapmiskäsu, lasub tema õlul, sest nad kardavad, et politsei heidab kõrvale juhtlõngad, mis võiks viia poliitikuteni.
Vella saab oma töös abi ka välismaalt. Ta teeb koostööd Euroopa Liidu õiguskaitseasutuse Europoliga. Guardiani andmeil saadeti uurimise käigus leitud kaheksa mobiiltelefoni juba mitme nädala eest analüüside tegemiseks Europolile. See võib anda olulisi vihjeid, kes võis rünnaku tellida.
«Kohtunik on väga põhjalik, täpne, mitte mingit jama taluv inimene,» kirjeldas Anthony Vellat perekonna advokaat Jason Azzopardi. «On parim lahendus, et need rahvusvahelised eksperdid annavad vastust just kohtunikule. Sest selle juhtumi järelkajad ulatuvad Maltast kaugemale.»
Riigi peaminister Joseph Muscat ütles oma pressiesindaja vahendusel järgmist: «Jätkub uurimine, kes tapmise tellisid. Ma usaldan Malta politseid, et nad uurivad seda juhtumit ülima professionaalsusega ja ilma hirmuta või kedagi soosimata.»
Seni valitseb mõrva tõttu katki rebitud peres aga vaid viha ja hämmeldus. Ja mõistagi kõikemattev kaotusvalu.
Pere noorim poeg Paul, kes lendas pärast ema mõrva Londonist koju, sattus Bidnija külla jõudes silmitsi pildiga, mida ta iial ei unusta. Nende rahulikku orgu polnud võimalik ära tunda: põllud olid valgustatud, teed politseinikest ja teletöötajatest umbes.
«Tundus, nagu maailm oleks kokku varisenud ja keegi ei saa end enam turvaliselt tunda,» kirjeldas ta. «Lisaks sellele, et minult oli röövitud ema, tundsin ka, et minult oli röövitud mu riik.»
______
Artikkel avaldati Postimehes Organiseeritud Kuritegevuse ja Korruptsiooni Raporteerimise Projekti (OCCRP) loal.