/nginx/o/2017/10/24/7245127t1hb8b2.jpg)
Esimene reaktsioon oli, et tõmbaks lemmikuks saanud Adidase tossud jalast ja viskaks need prügikasti, ei, isegi mitte seda, sest sealt leidnuks need peaaegu kandmata jalakatted endale tõenäoliselt uue omaniku. Tahtsin need hävitada.
Kerstin Meresma: ehiks Saksa jalkameeskonna toetuseks end haakristiga? (26)
8. mai 2018, 21:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe paha hakkas. Seejärel saabus imestus. Adidase ametlikus internetipoes müügil olnud punaseid spordirõivaid ehtis suurte valgete trükitähtedega USSR (Nõukogude Liidu ingliskeelne lühend) ning selle kohal Nõukogude sirbi ja vasaraga vapp. Nende erikujundusega rõivaste eest küsiti 90 dollarit ehk umbkaudu 76 eurot.
Müügile paisatud toodete kirjelduses seisis, et nende moeteadlike esemetega tähistatakse sel suvel Venemaal peetavaid jalgpalli maailmameistrivõistlusi (MM). Hiilgav nostalgialaks, kas pole?
Adidas, mis on ka Venemaa jalgpallimeeskonna ametlik sponsor, oli esmaspäeva õhtuks Nõukogude Liitu ilustavate spordirõivaste müügi peatanud, vähemalt ei saanud neid enam ostukorvi lisada. Internetipoest neid eemaldatud siiski polnud, see juhtus eile.
Traagiline on asja juures see, et keegi ei tuleks isegi selle peale, et paisata müüki spordirõivad, millel ilutseb suurelt Kolmas Reich ja selle kõrval haakrist. Olenemata MMi toimumiskohast, lahvataks selline skandaal, et seda mäletaks veel ülejärgmine sugupõlv.
Müüki lasti need tõenäoliselt 6. mail. Olnuks tegu natsiviitega, ehtinuks asjaolu kõigi suuremate meediaväljaannete esikülgi 6. mail, tegu olnuks minutite küsimusega. Siis loobunuks Adidase rõivaist neid kandvad meeskonnad. Järgnenuks rahvusvaheline hukkamõist ja Adidase avalik vabandus.
USSRi, kommunistliku Reichi viide, mille all hukkus omakorda miljoneid inimesi, nälgis miljoneid inimesi, mille vari saadab meid kõikjal tänini, aga ei toonud ega too endaga niisugust reaktsiooni kaasa. See vaikitakse maha samamoodi, nagu on maha vaikitud Nõukogude kuriteod ja õudused.
Lugedes seda imevähest, mis tänaseks meedias selle asja kohta ilmunud, näib probleem seisnevat pigem selles, et Adidas samastas Nõukogude Liidu ja Venemaa.
Adidase fopaa on hiilgav näide rahvusvahelise üldsuse topeltstandarditest ja popkultuur aitab neile vaid kaasa. Hollywood kubiseb filmidest, kus natsid kujutavad kurjuse kehastust ja kommunistid on head lääne abilised. Nõukogude okupeeritud alad ja koonduslaagrid on tõlkes kaduma läinud, nagu öeldakse.
Iga eestlane peaks ennast sellisest hiilgavast ideest puudutatuna tundma. Sündisin Nõukogude ajastu viimaseil aastail ega mäleta elu selle režiimi all, kuid tolle ajastu pärand on saatnud mind kogu elu. Minu pere, nagu kõigi teiste eestlastegi omad, tundis kõigi selle ajastu õuduste otseseid mõjusid ja võõraks ei jäänud neile Sibergi.
Ma ei taha unustada ja üle saada, ei taha selle üle nalja visata ega meenutada selle helgeid külgi. See oleks kohatu. Tahan, et Venemaa, mis julges teha, julgeks tunnistada. Siis saan andestada ja paraneda, aga mitte unustada.