Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6229469t1ha54d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/15/7846201t1h8297.jpg)
- Nii moderaadid kui sotsiaaldemokraadid on muutnud oma rändeplaani rangemaks.
- Väikeparteid eelistaks minna tagasi migratsioonikriisi eelsete seaduste juurde.
- Mitu parteid peavad parlamenti pääsemiseks kõvasti vaeva nägema.
- Mõne väikepartei künnise alla jäämine võib otsustada lõpuks peaministri nime.
Kuigi Rootsi saabus mullu 27 000 asüülitaotlejat, mida on kuus korda vähem kui paar aastat varem, on migratsiooniküsimused septembri alguses toimuvate parlamendivalimiste eel nii teravalt üleval, et see kipub lõhkuma pikalt koostööd teinud poliitilisi blokke.
Hiljuti peeti Rootsi avalik-õiguslikus telekanalis SVT maha ka esimene valimisdebatt, kus parteiliidrid kõnelesid muuhulgas just migratsioonist. Nii ekspertide kui ka avaliku arvamuse küsitluste kohaselt väljus lahingust võitjana sisserändekriitilise paremäärmusliku erakonna Rootsi Demokraadid juht Jimmy Åkesson.
Åkessoni jaoks on tegu mõistagi tuttava territooriumiga: juba aastaid on ta rääkinud vajadusest piirata sisserännet. Sisuliselt lõpetaks partei igasuguse põgenike vastuvõtmise, välja arvatud ÜRO vahendusel saabuvad kvoodipõgenikud.
Nüüd on hakanud teised parteid Rootsi Demokraatide mängumaale trügima, püüdes üha enam hääli paremäärmuslaste varasalvest tuntud ideedega.
Kõige avalikumalt on Rootsi Demokraatidega flirtimas mullu oktoobri hakul moderaatide etteotsa saanud Ulf Kristersson.
Teistel parteidel on suuna valimine rändeküsimuses aga märksa keerulisem, seda eriti kahe suurima erakonna, parempoolsete moderaatide ja vasakpoolsete sotsiaaldemokraatide jaoks. Mõlemas on nii rangemat migratsioonipoliitikat pooldav leer kui ka liberaalsemate vaadetega seltskond.
Mai alguses tuli sotsiaaldemokraatide esimehest Rootsi peaminister Stefan Löfven välja partei uue migratsioonikavaga, mille kohaselt püsiks 2016. aastal ajutisena kehtestatud rangem kurss seni, kuni Euroopa Liidus sätestataks ühtne migratsioonipoliitika.
Muuhulgas soovivad sotsiaaldemokraadid säilitada piirikontrolli ka pärast tänavu novembrit, koondada asüülitaotlejate vastuvõtmise suurematesse keskustesse ja anda lisaraha taustakontrolli tegemiseks.
Mitu sotsiaaldemokraatide parteiorganisatsiooni, näiteks naiste- ja noorteühendus, on väljendanud soovi, et erakond eelistaks ajutiste elamislubade andmisele alaliste elamislubade andmist ning leevendaks asüülisaanute võimalusi tuua Rootsi järele ka oma perekond.
«Selles pole midagi kummalist, et suures parteis on erinevad seisukohad. Aga olen kindel oma veendumuses, et Rootsi migratsioonipoliitika ei saa erineda ümbritsevast maailmast, sest me juba kogesime 2015. aasta sügisel, mida see tähendab. Ja me ei kavatse pöörduda selle juurde tagasi,» ütles Rootsi peaminister uudisteagentuurile TT.
/nginx/o/2017/07/27/6930863t1ha182.jpg)
Koos sotsiaaldemokraatidega nn punarohelises vasaktsentristlikus liidus olevad Roheline Partei ja Vasakpartei sooviks naasta enne 2015. aasta rändekriisi kehtinud asüülikorralduse juurde.
Roheliste migratsioonipoliitika kõneisik Maria Ferm ütles, et nad on sisserändeküsimustes valitsuspartneriga eri meelt. «See pole mingi saladus, et meil on neis küsimustes erinev poliitika,» lausus ta, lisades, et valimiskampaanias esitab iga partei siiski oma nägemuse.
Praegusesse valitsusse mitte kuuluva, kuid paljuski koos nendega hääletava Vasakpartei juht Jonas Sjöstedt on sotsiaaldemokraatide migratsioonipoliitika rangemaks muutmist eriti vihaselt kritiseerinud, öeldes muuhulgas, et peaministri vääriline pole kõnelemine näiteks sellest, et ilma dokumentideta sisserändajate lastel ei lubata enam koolis käia.
«Mida ma üldse ei taha näha, on võidujooks sotsiaaldemokraatide, moderaatide ja Rootsi Demokraatide vahel selles osas, kes pakub karmimaid reegleid,» lausus ta parteijuhtide debatis SVTs.
Vältimatud erimeelsused
Aga just nii tunduvad asjad minevat. Kõige avalikumalt on Rootsi Demokraatidega flirtimas mullu oktoobri hakul moderaatide etteotsa saanud Ulf Kristersson.
Kui varem on partei keeldunud koostööst Rootsi Demokraatidega, siis nüüd kinnitas Kristersson, et on valmis rändeküsimuses kõigiga läbirääkimisi pidama. «Kõik parteid Rootsi parlamendis peaksid maha istuma ja vaatama, et me leiaks rändepoliitikas pikaaegse lahenduse,» lausus ta SVT-le.
Ka on moderaatide väljapakutud rändepoliitika oma olemuselt kõige lähemal Rootsi Demokraatide omale. Nende parteikongress otsustas mullu sügisel, et laiem eesmärk on kaotada üldse võimalus taotleda asüüli Euroopa Liidu sees ning jõuda korrani, kus asüüliküsimused otsustataks liidu piiride taga ja heakskiidu saanud põgenikud jagataks riikide vahel kvoodi alusel.
Lisaks toetavad nad pigem ajutiste elamislubade väljaandmist ja võimalust saata teisest Euroopa Liidu riigist saabunud pagulane juba piiril tagasi.
Koos moderaatidega paremleeri ehk allianssi kuuluvatest väiksematest parteidest on Rootsi Keskpartei nägemus rändeküsimustes lähedane pigem Vasakparteile ja rohelistele, liberaalid ja Kristlikud Demokraadid asuvad kusagil keskpõrandal.
Nii et ükskõik milliseks valimistulemus ka septembris kujuneb, valitsevad järgmises Rootsi valitsuses tõenäoliselt migratsiooni suhtes suured erimeelsused.
Seejuures on tegu küsimusega, millega tuleb hakata tegelema kohe, sest 2016. aastal kehtestatud ajutise iseloomuga rändeseaduse kehtivus lõppeb järgmisel suvel. See tähendab, et uusi seadusi tuleb hakata välja töötama kohe pärast valimisi, vahendas Aftonbladet.
Ohutsoonis erakonnad
Võib juhtuda, et erimeelsused on kaolitsiooni moodustamisel väiksem mure, sest nii mõnigi tavapärane parlamendipartei on kas valimiskünnise all või sellest ainult napilt üle. Ohutsoonis on nii parem- kui ka vasakleeri esindajaid.
Valitsuses olemine on kehvasti mõjunud rohelistele. Kui eelmistel valimistel said nad ligi seitse protsenti häältest, siis praegu on nad erinevate uuringufirmade andmeil täpselt künnisel või veidi isegi selle all.
Paremalliansi poolel on sõltuvalt küsitlusfirmast künnise all või kõigest napilt üle selle nii Kristlikud Demokraadid kui ka liberaalid.
Lõpuks aga võib just mõne väiksema partei parlamendist välja jäämine otsustada, kas pärast valimisi jätkab peaministrina Löfven või saab sellel kohal end sisse seada Kristersson.
Kõigi küsitluste järgi on nimelt kahe bloki vahe üha väiksemaks kahanenud ja ühe liitlase kadumine võib tähendada ka võimust suu puhtaks pühkimist.
Kuigi võrreldes eelmiste valimistega on punarohelised kaotanud oma toetusest ligi kuus protsenti, on allianss oma poolehoidu kasvatanud kõigest ligi kaks protsenti. Ülejäänud valijad pole Aftonbladeti/Ipsose küsitluse kohaselt mitte vahetanud blokki, vaid läinud üle blokiväliste parteide leeri, toetades nüüd näiteks Rootsi Demokraate või parlamenti mitte kuuluvat Feministlikku Initsiatiivi.
Kuigi tõsine kampaaniasuvi seisab alles ees, püsib ennustamatult tihe seis ilmselt valimispäevani – 6,6 protsendil ehk umbes 400 000 valijal on otsus langetamata. Kes väljub tihedast rebimisest võitjana, selgub 9. septembril, kui valijad lõpuks Riksdagi valimistel oma hääle annavad.
Seis Rootsi valimiste eel
Toetus Rootsi parlamendiparteidele aprillis 2018
- Sotsiaaldemokraadid 27,2%
- Vasakpartei 8%
- Rohelised 4,1%
- Moderaadid 22,1%
- Liberaalid 4,8%
- Kristlikud Demokraadid 3,4%
- Keskpartei 10%
- Rootsi Demokraadid 16,8%
Toetus blokkidele aprillis 2018:
- Vasaktsentristlik liit 39,3%
- Paremtsentristlik liit 40,3%
Allikas: Sveriges Radio / Kantar Sifo