Ilves saatis Gruusia presidendile riigi 100. aastapäeval kirja

Gruusia liputoimkond riigi 100. aastapäeval. Foto: David Mdzinarishvili / Reuters/Scanpix

Endine Eesti president Toomas Hendrik Ilves saatis 100. iseseisvusaastast tähistava Gruusia presidendile Giorgi Margvelašvilile kirja.

Postimees avaldab Ilvese kirja täismahus:

«President,

Veidral moel oli see Jossif Stalin ise, kes kord kirjavahetuses Leniniga Nõukogude Liidu laienemise piiride üle mainis, et NSVL ei saa kunagi hõlmata maid, kel oma lipp ja saatkonnad välisriikides. Hiljem, kui Nõukogude Liidust sai imperialistlik röövriik, vaikiti kirjavahetus mõistetavalt maha. Ometi oli Stalinil õigus. Inimesed, kes korra juba vabadust kogenud, ei unusta eal selle maitset. Mälestust sellest, mida tähendas olla vaba, anti edasi põlvkonnalt järgmisele, kuni see taas tegelikkuseks sai.

See on põhjus, miks meie vabaduse taastamise lootust ja püüdu ei saa eal olematuks muuta. See on põhjus, miks me mõlemad märgime oma vabaduse algusena mitte 1991., vaid 1918. aastat. Meie lõime selle, me elasime selles, see võeti meilt, me eelkäijad kannatasid selle nimel, me jäime truuks nende aatele, mäletasime nende toodud ohvreid ja tõotasime taas vabaks saada, võtta tagasi see, mis meilt rööviti. Sest see on meie oma.  

Veel olulisem: tänu esivanemaile taipame, et oleme nende loodud riigi hoolekandjad. On meie kohus seda kaitsta, mäletada tehtut. Oleme oma riigi osanikud, see kuulub meile. Kuid veel enam kuulub see me lastele, ja nende lastele, põlvkonnast järgmiseni. Sealt ka me kogetud kohustus. Ronald Reagani sõnutsi: "Vabadus on hääbumisest alati vaid ühe põlvkonna kaugusel. Me ei saa anda seda edasi oma lastele vereringe kaudu. Selle eest tuleb võidelda, seda tuleb kaitsta, ja anda edasi neile, et nemad saaksid teha sama."

Just see aluslik, jagatud arusaam on eestlaste ja grusiinide ühtekuuluvustunde tuum. Mitte too labane družba narodov, imperialistliku võimu pealesurutud sõprus, vaid vabaduse läbi kogetud ühtekuuluvus on see, mis meid inimeste ja isiksustena seob. See ühtekuuluvus tõi 2008. aasta augustis pea sada tuhat eestlast laulukaare alla Gruusia vabaduse eest laulma; see ühtekuuluvus vabaduse läbi on olnud me sidemeks kõigil neil aastail.

Olen uhke võimaluse üle olla Gruusia sõber. Olen uhke, et saan tähistada 26. maid. საქართველოს გაუმარჯოს! Elagu Gruusia!

Nagu ütlesin Venemaa invasiooni ajal parlamendihoone ees Rustaveli puiesteel tuhandetele sinu kaasmaalastele: მე ვარ ქართველი! Ma olen grusiin.  

Head sajandat sünnipäeva, Gruusia. Saagu nii, et me rahvad saavad jagada rõõmu ka kahesajanda sünnipäeva puhul.»