Kiievis tapeti Vene ajakirjanik Arkadi Babtšenko
Täiendatud kl 22.48!

Arkadi Babtšenko

FOTO: Anna Markova / Avatud Eesti Fond

Kiievis tulistati tuntud Ukraina-meelset Vene ajakirjanikku Arkadi Babtšenkot, kes suri saadud vigastustesse.

Juhtunust teatas Facbookis ajakirjanik Aider Muždabajev.

«Arkadi Babtšenkot tulistati, kodus, selga. Ta viidi haiglasse. Otsin, millisesse, sõidan sinna,» kirjutas Miždabajev.

Väljaande Obozrevatel andmetel ajakirjanik suri kiirabiautos teel haiglasse.

BBC vene toimetus kirjutab viitega Ukrainskaja Pravdale, et Babtšenko abikaasa oli rünnaku hetkel vannitoas. «Ta kuulis laske, tuli välja ja nägi meest vereloigus. Naine kutsus kiirabi, mees viidi minema, aga ta suri kiirabiautos,» ütles Ukraina politsei esindaja Jaroslav Trakalo.

Teadaolevalt oli Babtšenko tulnud parajasti poest, kui tundmatu kurjategija teda trepikojas kolm korda selga tulistas.

Sellest, et Babtšenko suri pärast rünnakut, teatas ka ülemraada saadik Anton Geraštšenko.

Babtšenko tapmise peamine tõenäoline põhjus on tema professionaalne tegevus, kuid konkreetsetest versioonidest on veel vara rääkida, ütles Ukraina rahvuspolitsei peavalitsuse ülem Andri Krištšenko.

Juhtunu alusel on alustatud kriminaalmenetlust Ukraina kriminaalkoodeksi sätte alusel, mis puudutab tahtlikku tapmist.

Babtšenko ütles 2016. aastal, kui ta käis Eestis Avatus Eesti Fondi konverentsil, ajalehele Põhjarannik antud intervjuus muu hulgas, et ta on seni Venemaal, ehkki opositsionääre ähvardatakse ja ka pekstakse vaeseomaks. «Samas hindan riske adekvaatselt ja adun neid.»

«Hirm on eelkõige pere, mitte iseenda pärast. Ma ei karda võimu − see saab sind vangi panna ja kogu lugu. Võib pikaks ajaks vangistada − vanglakaristused on praegu Venemaal stalinlikud, 7-12 aasta pikkused. Võim on üles kasvatanud kihistuse inimestest, kel puudub täielikult hea ja kurja tundmine, ning sestap on pere pärast hirm. Seepärast võib Venemaalt lahkumine kõne alla tulla,» rääkis Babtšenko.

Babtšenko sündis 18. märtsil 1977. 18-aastaselt asus ta ülikoolipingilt ajateenistusse. 1996. aastal saadeti ta Tšetšeeniasse, kust ta neli aastat – ilma ettevalmistuseta ja piisava varustuseta – nii Esimeses kui ka osaliselt Teises Tšetšeenia sõjas kaasa lõi.

Hiljem naasis ta kodulinna Moskvasse, kus ta jätkas õigusteaduse õpingutega. Seejärel sai temast ajakirjanik opositsioonilises ajalehes Novaja Gazeta, kus töötas ka tapetud Anna Politkovskaja. Babtšenko kirjutas hiljem oma sõjakogemustest raamatu, mis on ilmunud ka eesti keeles «Ühe sõduri lugu» nime all.

2008. aastal oli ta Vene-Gruusia sõja ajal Lõuna-Osseetias sõjakorrespondent. Seal oli ta koos Vene armee ridades võitlevate tšetšeeni sõduritega.

Mis puudutab Ida-Ukrainas möllavat konflikti, siis Babtšenko on toetanud oma kirjutistes Euromaidani ja Ukraina poolt, vastandudes nii Venemaale.

2015. aastal pärgas Rootsi PEN-klubi Babtšenkot tema kirjutiste eest Kurt Tucholsky preemiaga. 

2017. aastal emigreerus Babtšenko Venemaalt, on elanud seejärel Tšehhis, Iisraelis ja alates eelmise aasta augustist Ukrainas.

Tagasi üles