Myanmari valitsus teatas kokkuleppest ÜRO-ga rohingjade kohta

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Põgenikust rohingja Banghadeshis Kutupalongi põgenikekeskuses. Amnesty hinnangul võiks rongingjade tagakiusamist Myanmaris võrrelda apartheidiga Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Põgenikust rohingja Banghadeshis Kutupalongi põgenikekeskuses. Amnesty hinnangul võiks rongingjade tagakiusamist Myanmaris võrrelda apartheidiga Lõuna-Aafrika Vabariigis. Foto: TYRONE SIU/REUTERS/Scanpix

Myanmari valitsus teatas neljapäeval kokkuleppest kahe ÜRO agentuuriga Arakani osariigist lahkunud rohingja põgenike naasmise kohta.

Alates mullu augustist pages Myanmari Arakani osariigist sõjaväe operatsiooni tõttu naaberriiki Bangladeshi umbes 700 000 rohingjat.

Myanmar ja Bangladesh leppisid novembris kokku rohingjade Myanmari naasmises, kuid põgenikud pole olnud sellega nõus ilma rahvusvaheliste organisatsioonide järelevalveta.

Myanmari valitsuse avalduse kohaselt jõuti kokkuleppele ÜRO arenguprogrammi ja ÜRO pagulasametiga, et rohingjadel oleks võimalik naasta «vabatahtlikult, turvaliselt ja väärikalt».

ÜRO omapoolses avalduses väidetakse, et tingimused Myanmaris pole veel põgenike naasmiseks sobivad, kuid et kokkuleppe toetab valitsuse jõupingutusi olukorda parandada.

Kokkulepe kahe agentuuri ja Myanmari vahel allkirjastatakse ametlikult nädala aja jooksul ning sellega luuakse raamistik, mille alusel lubatakse agentuurid Arakani osariiki, kuhu pole alates augustist ligipääsu võimaldatud. ÜRO agentuurid kavatsevad hinnata osariigis valitsevaid tingimusi ning jagada seda teavet põgenikele, mille alusel saavad nad otsustada, kas naasta või mitte.

Myanmari sõnul lubatakse tagasi ainult põgenikud, kel on isikut tõendavad dokumendid, mida suurel osal rohingjadest pole.

Rohingjasid kui moslemivähemust on budistlikus Myanmaris koheldud aastaid sisserändajatena Bangladeshist. Kodakondsust neil ei ole ning nad on sunnitud elama apartheidilaadsetes tingimustes, nende liikumine on piiratud, nagu ka juurdepääs haridusele ja tervishoiule.

Tagasi üles