POSTIMEHE INTERVJUU. Lapsena jäi Austria president Alexander Van der Bellen Tiroolis silma veidra päritoluga

Austria president Alexander Van der Bellen Tallinnas. Foto: Eero Vabamägi

• Austria president Alexander Van der Bellen võiks soovi korral taotleda Eesti kodakondsust.
• Presidendi Pihkvast pärit isa võttis Eestisse põgenedes siinse kodakondsuse, tema ema oli eestlane.
• Van der Bellen mäletab, et lõbustas lapsepõlves oma vanaema eestikeelsete ajalehtede ettelugemisega.

Austria presidendi Alexander Van der Belleni visiit Eestisse on mitmes mõttes eriline. Ametlike kohtumiste kõrval oli alpiriigi liidril kindel soov kohtuda oma siin elavate sugulastega ja külastada Saaremaad, kus 1931. aastal abiellusid tema vanemad. Viinis sündinud ja lapsepõlve Tiroolis veetnud president kasvas enda sõnul üles austria-eesti-vene perekonnas.

Eestlastele pakub huvi teie Eesti taust. Teie isa oli pärit Pihkvast, põgenes siia, võttis Eesti kodakondsuse ja abiellus eestlannaga. Olete Eestis mitu päeva ja külastate Saaremaad, kus teie vanemad abiellusid. Mida sellest reisist ootate?

Külastan onutütart ja tema perekonda. Arstist onu jäi nõukogude võimu ajal Eestisse ja tegutses Elvas. Arstina ei tundnud ta end nii ohustatuna võrreldes mu [pankurist] isaga.

Tean veidi perekonna tausta, aga ma ei teadnud näiteks seda, kus oli mu vanemate kodu Tallinnas. Eestis oldi aga nii sõbralikud ja head, et selgitati välja koht Nõmmel, kus nad enne 1941. aastal Eestist lahkumist elasid. Sellised asjad on väga põnevad.

Kui palju olete Eestis elavate sugulastega kontaktis olnud?

Oleme suhelnud, see on interneti võlu! Mu nõbu käis kümmekond aastat tagasi Austrias, mina käisin Eestis ning kohtusin sugulastega Elvas ja Tartus. Pärast Eesti taasiseseisvumist taastasime kohe onu ja nõoga kontakti.

Olete öelnud, et lapsena õpetati teile vaid mõni sõna vene keelt, sest vanemad ei soovinud, et perekonda käsitletaks põgenikena. Kuidas on lood teie eesti keelega? Kasvasite te õigupoolest üles austria, vene või eesti perekonnas?

Kõigis neis! Minu emapoolne vanaema suri 1956. aastal, kui ma olin 12-aastane. Ema rääkis oma emaga alati eesti keelt ja mäletan, et kui olin umbes kümneaastane, lugesin vanaemale ette eesti ajalehte. Tegu oli Saksamaal trükitud lehega. Mina ei saanud küll midagi aru, aga vanaemal ja ka mul endal oli lõbus!

Kunagi oskasin eesti keeles viieni lugeda: üks, kaks... Praegu mäletan ühte sõna eesti keeles. See on kollane lill... kullerkupp. Saksa keeles on kullerkupp Trollblume. Mu emale meeldisid need lilled väga.

Rääkisin keelt ja dialekte ideaalselt ning keegi ei tekitanud minus tunnet, et mu perekond peaks riigis elama enne vähemalt 200 aastat, et meid omaks võetaks.

Millal hakkasite oma eesti päritolu vastu rohkem huvi tundma?

See teadmine on mul kogu aeg kuklas olnud, aga mu vanemad tegid kõik selleks, et ma end välismaalasena ei tunneks.

Mul oli Eesti kodakondsus 15. eluaastani ja selle tõttu olin ma Tiroolis loomulikult veider isend. Samas polnud see kunagi probleem, mind ei kiusatud ega diskrimineeritud. Rääkisin keelt ja dialekte ideaalselt ning keegi ei tekitanud minus tunnet, et mu perekond peaks riigis elama enne vähemalt 200 aastat, et meid omaks võetaks. Selles mõttes olen ma Austria rahvale ülimalt tänulik.

Käis teil pärast Eesti taasiseseisvumist peast läbi mõte siia elama tulla?

Ei, seda mitte. Otsustasin küllaltki varakult, paarikümneaastasena, et üritan ülikoolis karjääri teha. Lõpuks sai minust Viini ülikooli professor ja olin seal väga-väga õnnelik, seega polnud mul põhjust lahkuda.

Mainisite, et Austria inimesed võtsid teid hästi vastu. Samuti rõhutasite valimiskampaania ajal korduvalt, et olete põgenike poeg. Ilmselt kõnetas see 2016. aastal paljusid. Kuidas suhtute sellesse, et Austria valitsus üritab immigratsiooni karmilt piirata?

Nii oli, ma ei teinud sellest saladust ja arvasin, et inimesed peaksid teadma. Kriis oli siis aktuaalne, aga nagu näha, sain ma sellest hoolimata suure häältesaagi (Van der Bellen sai presidendivalimistel 53,8 protsenti häältest ja alistas parempopulistide kandidaadi Norbert Hoferi – M. K).

Teatud piirini suudan ma immigratsiooni piiramist mõista, sest 2015. aastal toimunu ei tohiks korduda. Meil ega teistel riikidel polnud üldse mingisugust kontrolli selle üle, kes tuleb sisse ja kes läheb välja. Sajad tuhanded, isegi kuni miljon inimest läks läbi Austria, ilma et meie teaksime, kas nad lähevad, kas nad jäävad, kas neil on pass, kes nad on, kas neil on võimalik varjupaika saada. See oli kaos.

Saime selle ajaga rahva abil hästi hakkama. Valitsus üksi poleks suutnud seda hallata. Kodanikud, kirikud, vabatahtlikud andsid toitu, riideid, aitasid lastel silma peal hoida.

Selline asi ei tohi korduda. Riik peab saama oma piire kontrollida ja ma ei nimetaks seda paremäärmuslikuks poliitikaks.

Valitsus on ähvardanud saksa keele mitteoskajate toetusi kärpida ja hakata kontrollima sisserändajate telefone. Kus jookseb teie jaoks punane joon?

See teeb muret mulle ja paljudele teistele austerlastele. Inimesed on juba kohal, nad ei ole tulemas. Nad on kohal. Tuleb otsustada, mida teha.

Lapsed lähevad lasteaeda ja kooli ning see töötab üldjuhul hästi. Vanemad ja ülejäänud on vaja vähemalt minimaalsel tasandil integreerida. Nad peavad oskama vähemalt mingil tasemel saksa keelt, muidu pole nad võimelised suhtlema ei küla- ega näiteks Viini elanikega.

Keeleõppeks mõeldud raha vähendamine ei ole õige viis probleemiga tegeleda. Nii arvavad minu kõrval veel paljud.

Peame meeles pidama, et Austria on viimase 150 aasta jooksul olnud immigratsiooni sihtriik. Monarhia ajal tulid tšehhid, slovakid, ungarlased ning Ukraina ja Rumeenia juudid. Palju tuldi Ida-Austriasse ja eriti just Viini.

Jugoslaavia sõja ajal võtsime riiki umbes 80 000 inimest Bosnia ja Hertsegoviinast ning paljud neist jäid. Me oleme sellega harjunud!

Suure kriisi ajal aastatel 2015–2017 oli Austria koos Saksamaa ja Rootsiga nende riikide seas, kes võttis vastu enim inimesi. Rahvaarvu järgi võttis Austria vastu suhteliselt rohkem inimesi kui Saksamaa, seega pole põhjust Austria toonase käitumise üle nuriseda. Nüüd peame tegelema nendega, kes on juba siin. See on ilmselge.

Euroopa Liidus vastuvoolu ujuv Ungari on hakanud otsima tihedamaid sidemeid Venemaaga. Kohati ujub vastuvoolu ka Austria. Kas peaksime muretsema, et Austria kavatseb minna Ungariga sama teed ja otsida Venemaa lähedust?

Ei. Ungari on väga eriline juhtum. Venemaast rääkides ja Eestit silmas pidades on kõige olulisem, et jagaksime Euroopa Liidu positsiooni Krimmi ja Ida-Ukraina küsimuses.

Teisalt oleme mitmekümne aasta jooksul üritanud pidada mõistlikku dialoogi Venemaaga, hoolimata parasjagu valitsevast poliitilisest olukorrast. Näiteks kohtusid Nikita Hruštšov ja John F. Kennedy Austrias. Oleme üritanud hoida mõistlikke suhteid.

Poliitilistel põhjustel on suhete sügavusel piirangud, aga need pole rahva seas nii laialt levinud kui Eestis. Ma ei taha kohe kindlasti öelda, et meil on õigus ja teil mitte. Teie ajalugu räägib teist keelt.

Eesti ja Austria vahel on suuri sarnasusi. Oleme väikesed riigid, sõltume partneritest Euroopas jne. Üks asi on erinev: meie pidasime venelastega kümme aastat läbirääkimisi, et iseseisvaks saada.

Alexander Van der Bellen

• Sündinud 18. jaanuaril 1944 Viinis.
• Põgenes Viinile lähenenud Punaarmee eest Tirooli liidumaale.
• Doktorikraad Innsbrucki ülikooli majandusteaduskonnast.
• Olnud Austria Roheliste Partei parlamendisaadik.
• 2016. aastal võitis sõltumatu kandidaadina Austria presidendivalimistel napilt Norbert Hoferit, kogudes 53,8 protsenti häältest.
• Presidendi isa Alexander Van der Bellen oli pärit Pihkvast, aga põgenes Eestisse ja võttis 1934. aastal Eesti kodakondsuse.
• Ema Alma Siebold oli eestlane.