Eksperdid: EL-i idapartnerluspoliitika on olnud kasulik

Aserbaidžaani president Ilham Aliyev Idapartnerluse tippkohtumisel Brüsselis. Foto: Olivier Matthys / AP / Scanpix

Euroopa Liidu idapartnerluspoliitika pole oma ambitsioone täitnud, aga üldiselt on see olnud kasulik, ütlesid eksperdid laupäeval Lennart Meri konverentsil. 

Paneelis osalesid Rasmussen Globali poliitikajuht Jana Kobzova, Euroopa Nõukogu presidendi Donald Tuski välispoliitika peanõunik Riina Kionka, Gruusia presidendi nõunik Tengiz Pkhakaladze ja Carnegie Rahvusvahelise Rahu sihtasutuse teadlane Balazs Jarabik.

Idapartnerlusriigid on Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene.

2009. aastal loodus idapartnerluspoliitika idee oli peegeldada muutunud reaalsust pärast Euroopa Liidu idasuunalist laienemist 2004. ja 2007. aastal. Sellega liikusid nüüdseks idapartnerluse osalisriigid ja EL teineteisele lähemale. Mitmel tollal EL-iga liitunud riigil olid seal huvid, mida EL-is varem polnud, ütles üks panelist.

Idapartneluse hüved ja miinused

Idapartnerluses on kaks rada – kahepoolne ja multilateraalne – ning koht, kus seal praegu ollakse, pole paha, lisas ta. Poliitika voorustest rääkides tõi ta esile asjad, mida poleks, kui idapartnerlust ei oleks.

Esiteks oldaks kahepoolsel rajal praegusega võrreldes suhteliselt samas kohas, aga multilateraalsel rajal ei oldaks nii kaugel. Teiseks poleks EL-il idaparterluse kuue riigiga oma tippkohtumist. Idapartnerlus pakub neile klubi ja alternatiivi ja tippkohtumine võimaldab neil pidada ühiseid arutelusid. Kolmandaks saab EL neile pakkuda abi näiteks hea valitsemistava vallas, mida teised riigid ei paku. Neljandaks on idapartnerluse edukalt viinud sellesse piirkonda EL-i poliitilise tähelepanu ja miljardid eurod, mida muidu seal ei oleks.

Poliitika puudujääkidest jäid kõlama arvamused, et EL ei rahasta piisavalt idapartnerlust selles seatud eesmärkide täitmiseks ning pole selge, kas idapartnerluspoliitika on osalisriikidele tee liikmesuseni või on see niinimetatud lohutusauhind, sest lõppastmes EL ei võta neid liikmeks.

Lisaks toodi probleemina välja, et kuigi EL-i ja idapartnerluse riikide kahepoolne koostöö ja lävimine paraneb, siis samal ajal nende riikide omavaheline koostöö seisab.

Ühe panelisti sõnul näitab idapartneluse alusdokument, et EL-i riigid mõistavad investeeringute tähtsust poliitika eesmärkide saavutamiseks, aga nad ei võimalda neile soovitud eesmärkide tekitamiseks piisavalt raha. Teise panelisti sõnul taandub lõppastmes kõik EL-i eelarvele, sest see on kõige konkreetsem väljendus EL-i prioriteetidest.

Liikmelisus küsimärgi all

Mitme panelisti sõnul tuleb lahendada küsimus, kas idapartnelus on tee EL-i liikmesuseni või mitte. Üks panelist aga rõhutas, et laienemiseks vajalikud poliitilised tingimused EL-is praegu täidetud pole ning selle taustal on keskne muutus EL-i valijate seas – nad ei soovi blokki laiendada.

Arutelul tekkis küsimus, kas Valgevene ja Aserbaidžaan tuleks idapartneluse raamistikust välja visata, sest nad pole seal eriti edasi liikunud ega usu EL-i väärtustesse.

Ühe panelisti sõnul ei oleks Valgevene ja Aserbaidžaani väljaheitmine EL-i huvides. Teise sõnul on Valgevene puhul isoleerimist juba proovitud ja see ei muutnud ei Valgevene valitsemissüsteemi ega käitumist. Idapartneluse raamides on aga näha, et kuigi Valgevene valitsemissüsteem ei muutu, siis käitumine on muutunud.

Paneelis kerkis esile ka küsimus, et äkki idapartnerluse riikidest rohkem on muutunud EL-i riigid, eriti liberaalsete väärtuste vallas.

Ühe panelisti sõnul kasutatakse seda vahel hoiatava näitena EL-i laienemise vastu, sest liberaalsete väärtuste taandumisel räägitakse sageli uuematest liikmesriikidest, nagu Poola ja Ungari. Samas rõhutas ta, et sellesuunalised muutused toimuvad ka niinimetatud vana Euroopa riikides, mistõttu see argument pole asjakohane.