Kara-Murza: meie eesmärk ei ole vahetada halb tsaar hea tsaari vastu

Vene opositsioonipoliitik Vladimir Kara-Murza. Foto: JOSHUA ROBERTS/Reuters/Scanpix

• Venemaa ajalugu on näidanud, et poliitilised muutused võivad toimuda ootamatult ja sama võib juhtuda ka Putini režiimiga.
• Opositsiooni põhitöö on olla muutusteks valmis ja laduda vundamenti Putini-järgsele ajastule.
• Arusaam, et venelased sooviksid tugevat juhti, on Kara-Murza sõnul ekslik stereotüüp.
• Uus valitsemissüsteem peaks olema rohkem tasakaalus, demokraatlik ja mitmekesine kui see, mis oli 1990. aastatel.

«Ma arvan, et opositsiooni jaoks ongi oluline silmas pidada, et meie eesmärk ei ole asendada Putin Navalnõi, Hodorkovski või kellegi teisega. Meie eesmärk ei ole vahetada välja inimest, vaid vahetada välja süsteem. Me ei taha vahetada halba tsaari «hea» tsaari vastu,» sõnas Vene opositsioonipoliitik Vladimir Kara-Murza intervjuus Postimehele.

Kuue aasta pärast on Venemaal uus president. Mis hakkab juhtuma?

Esiteks on küsimuse püstituses kaks asja valesti. Te ütlesite, et Putin ei ole enam president. Arvestades autoritaarset režiimi, mille ta on Venemaal üles ehitanud, võib ta hetkega põhiseadust muuta ja edasi võimule jääda. See on üks võimalus, kuniks ta elus on. See on tegelikult see, mida ta tahab, see on tema eesmärk.

Teiseks on küsimuse püstituses vale see, et kes teab, kas ta lahkub kuue aasta pärast. Venemaa ajalugu on näidanud, et alati on võimalikud poliitilised üllatused. Vaadates viimase sajandi suuremaid poliitilisi muutusi Venemaal, siis iga kord tulid need kiirelt ja ootamatult isegi osaliste endi jaoks. Ei maksa eeldada, et Putin on veel kuue aasta pärast oma kohal. Me ei tea, kuidas või millal Putini režiim olemast lakkab, kuid ma tean, et see juhtub. Miski ei ole igavene.

Me arvame, et vastutustundliku opositsioonina on meie ülesanne tänasel Venemaal valmistuda muutusteks, mis saavad teoks Putini režiimi kadudes. Tehakse palju vigu ja seda mitte halbade kavatsuste pärast, vaid seetõttu, et keeruline on valmis olla.

Arvan aga, et me ei tohi lubada endal asja tuksi keerata ja me ei saa mitte valmis olla, kui saabub järgmine võimalus. Me ei tegele ennustamisega. Meie Avatud Venemaa fondi töö põhifookus on laduda vundament Putini-järgsele võimumuutusele. Teeme seda peamiselt kahel viisil.

Esiteks töötame tulevaste reformide spetsiifiliste ettepanekute ja kavandite kallal. Teiseks aitame koolitada ja harida noort põlvkonda kodanikuaktiviste, et anda neile oskus ja kogemus poliitilises elus ning kampaaniategevuses, et neid kasvõi natukenegi ette valmistada.

Avatud Venemaa asutati 2014. aastal ja sellest ajast oleme seadnud üles kandidaate nii kohalikel kui ka riiklikel valimistel üle kogu Venemaa. Loomulikult ei ole meil Venemaal tegelikult valimisi – nagu te hästi teate, ei ole need vabad ja demokraatlikud. Kuid me tahame ikkagi kasutada teavet inimeste koolitamiseks.

Milline on Vladimir Putini pärand?

Ma arvan, et sellele küsimusele on palju vastuseid, kuid peamine pärand on minu arvates see, et oleme kaotanud võimaluse areneda. Kahe aastakümnega õnnestus Putinil kihva keerata meie suhted liitlasriikidega, Euroopa ja läänemaailmaga üldiselt. Tal on õnnestunud hävitada peaaegu kõik demokraatlikud institutsioonid Venemaal.

Kui ta ligi kaks aastakümmet tagasi võimule tuli, oli Venemaal kahtlemata probleeme, kuid sellegipoolest oli olemas toimiv demokraatia. Meil oli tegelik parlament, päris meedia, vabad valimised. Tänapäeval ei ole meil ühtegi neist.

Seega ei hävitanud ta mitte ainult Venemaa demokraatiat, vaid tema suurim kuritegu Venemaa ja vene inimeste ees on vägivaldse propagandaga rahva mõistuse mürgitamine.

Venemaal ei lähe hästi, kui kogu võim on ühe inimese käes. Isegi kui tegu on korraliku inimesega nagu Boriss Jeltsin.

Õnneks ei tööta see täielikult, sest viimase aasta jooksul on hoolimata ohtudest, vahistamistest ja peksmistest Venemaal tänavatele tulnud kümned tuhanded inimesed, et avaldada meelt režiimi korruptsiooni ja ülbuse vastu.

Putini režiimi traagiline pärand ükskõik millisele järgmisele valitsusele on väljakutse taastada meie positsioon maailmas ja meie liitlaste seas. Ei maksa unustada, et Putini tõttu visati meid välja G8st ja nüüd Euroopa Nõukogust ning tema režiim on teinud meie riigist põhimõtteliselt paariariigi.

Seega seisab iga Putini-järgse valitsuse ees ülesanne taastada riigi positsioon maailmas, taastada riigis demokraatia ja usk valitsuse usaldusväärsusesse, mis on kadunud, ning võidelda uskumatult lokkava korruptsiooniga, mis oli ja on Vladimir Putini režiimi absoluutselt defineeriv faktor. Korruptsioon pole Putini Venemaal enam probleem, vaid osa süsteemist, mille ta on ehitanud, ja nüüd seisab meie ees hiiglaslik ülesanne neid asju muuta.

Te ütlesite, et küsimus pole selles, kas Putini režiim langeb, vaid millal see juhtub. Mis märgid sellele viitavad?

Esimene ilmselge fakt on see, et miski pole igavene. Putin võib arvata, et ta on [igavene], ja mõnikord ta ka käitub nii, nagu oleks.

Nagu rääkisime, võivad suured poliitilised muutused Venemaal toimuda väga kiiresti. Ma arvan, et kui kellegi käest oleks 1991. aasta augustis küsitud, millal Nõukogude režiim kokku variseb, poleks keegi vastanud, et see juhtub selle kuu lõpus. Just nii aga läks.

Ma arvan, et mõttetu on üritada paika panna täpset aega, millal see juhtub. Võib-olla viie aasta pärast, võib-olla järgmisel kuul, Venemaal käivad asjad niimoodi.

Alati on ju võimalus, et Putin võib tagasi astuda, aga määrata enda asemele kellegi teise.

Jah. Ning on võimalus, et kui see juhtub, koguneb Moskva tänavatele sadu tuhandeid inimesi. Mäletatavasti tõi see viimati 2011. aastal kaasa suurimad meeleavaldused Vladimir Putini valitsusajal. Sest valimisi oli nii häbitult võltsitud. Ja jällegi: kui keegi oleks mulle seda enne öelnud, oleksin arvanud, et ta on peast segi. Täpselt nii aga juhtus.

Taas polnud me valmis, opositsioon tegi palju vigu ja lasi käest palju võimalusi, kuna me ei arvanud, et sellised massimeeleavaldused on võimalikud.

Kas opositsioon on praegu paremas seisus kui 2011. aastal?

On veel palju teha. Anname endast haridus- ja koolitusprogrammide korraldamisel parima, kuid peame õppima koalitsiooni ehitamist ning seda, kuidas teha koostööd kolleegidega teistest gruppidest ja organisatsioonidest. Me oleme seda vaikselt õppinud ja saanud selles paremaks kui varem.

Vene opositsioon on aastaid olnud kurikuulus erimeelsuste ja omavahelise kisklemise tõttu. Kui aga vaadata viimase kahe kuu jooksul toimunud meeleavaldusi, siis on näha, et väga erinevad inimesed seisavad tänavatel õlg õla kõrval. Inimesed Avatud Venemaast, Aleksei Navalnõi organisatsioonist, Jablokost ja teistest opositsioonirühmitustest.

Samuti lähevad tänavatele meelt avaldama inimesed, kes ei kuulu ühessegi ühendusse, nad on tavalised Vene kodanikud, kellel on kõrini korruptsioonist ja režiimi ülbusest. See on ainus viis väljendada oma rahulolematust valitsuse suhtes.

Meil pole vabu valimisi, meie parlament pole koht mõttevahetuseks. Nagu ütles parlamendispiiker, on kogu suur meedia riigi kontrolli all.

Ajaloolaste ja mõtlejate seas on mõnikord levinud idee, et venelased armastavad koonduda suure juhi selja taha. Stereotüüp, et venelased vajavad tsaari.

See on üks kõige tavalisemaid stereotüüpe Venemaa kohta. Samas on see stereotüüp vale. Viimasest sajandist lähtudes ilmneb, et iga kord kui venelased said vabalt valida diktatuuri ja demokraatia vahel, on nad alati valinud demokraatia.

1906. aastal, mil valiti esimene Vene riigiduuma, ei võitnud tsaarivõimu toetajad seal ühtegi kohta. 1917. aastal põhiseaduskogu valimistel – pärast bolševike võimupööret – kaotasid nad valimised esseeridele. 1991. aastal alistas demokraatlik presidendikandidaat Boriss Jeltsin kommunistliku partei kandidaadi 57 protsendi häältega 17 vastu. Need on faktid, mitte stereotüübid. Nii juhtub, kui Vene inimesed saavad võimaluse valida, mitte ei ole sunnitud ütlema, kui väga neile meeldib elada tugeva tsaarivõimu all.

Seega on tähtis silmas pidada, et Vene autoritaarsed valitsused on tekkinud rahva tahte allasurumisest, mitte selle väljendusena. See pole olnud Vene inimeste vaba tahe.

Ma arvan, et opositsiooni jaoks ongi oluline silmas pidada, et meie eesmärk pole asendada Putin Navalnõi, [Mihhail] Hodorkovski või kellegi teisega. Meie eesmärk pole vahetada välja inimene, vaid süsteem. Me ei taha vahetada halba tsaari n-ö hea tsaari vastu. Pole olemas sellist asja nagu hea tsaar. Me ei taha Venemaale tsaari.

Seetõttu on Venemaal praegu selge arusaam, et mis tahes pärast Putinit saama hakkab, peab see oleme parlamentaarsem süsteem või presidentaalne parlamentaarne süsteem, igal juhul paremas tasakaalus, demokraatlikum ja mitmekesisem kui see, mida näeme praegu.

Ajalugu on näidanud – isegi üheksakümnendatel, kui meil oli demokraatia, kuid süsteem oli ülimalt presidentaalne ja kõik sõltus ühest mehest –, et Venemaal ei lähe hästi, kui kogu võim on ühe inimese käes. Isegi kui tegu on korraliku inimesega nagu Boriss Jeltsin, ei lõpe see ikkagi hästi, sest süsteem on vale.