«Ma ei valmistunud [näljastreigiks] kuidagi ja mingeid teadmisi mul ka eriti ei olnud. Kui ma väike olin, siis isa rääkis mulle, kuidas ta oli lugenud 20-päevasest ravinälgimisest. Sellest mäletasin, et nälgides tuleb pidevalt vett juua, et happelised maomahlad ei hakkaks mao seinu seestpoolt hävitama. Veel mäletasin, et esimesel päeval peaks olema tohutu nälg, aga pärast peaks järgnema apaatia. Tegelikkuses ei olnud üldse nii. Esimesel päeval polnud mul absoluutselt mingit näljatunnet. Ega ka teisel ja kolmandal päeval. See oli väga ootamatu, sest kui sa sööd ega saa mingil põhjusel süüa, siis sul tekib tühja kõhu tunne, aga mul seda ei tekkinud,» kirjeldas Krivov. «Ma ise seletan seda nii, et organism on ikka nii kaval mehhanism oma peaga, kes sai aru, et süüa ei anta, järelikult pole mõtet ka nõuda. Mul ei tekkinud kummagi nälgimise ajal kordagi sellist teravat näljatunnet.»