Joomise, suitsetamise ja ilmselt ka heroiini süstimise halvale teele meelitab inimese esimest korda enamasti hea sõber. Minul läks nii härjavõitlusega: kogu armastuse juures hispaania kultuuri vastu polnud ma kunagi tundnud kiusatust saada osa vaatemängust, mille sisu on – kui asi kiretult kokku võtta – looma kurnamine, vigastamine ja hukkamine. Aga kui reisikaaslane mullu sügisel Madridis teatas, et kavatseb igal juhul härjavõitluse ära näha, ei tahtnud ma ka jänespüks olla.
Härjavõitlus: süütundega segatud spektaakel (1)
Las Ventas, Madridi linnale kuuluv 1931. aastal valminud kultuurirajatis, on maailma suuruselt kolmas härjavõitlusareen ja Hispaania härjavõitlusskeene süda. Astusin sinna päikesepaistelisel oktoobri õhtupoolikul sisse mitte just kõrgete ootustega, pigem küsimusega, kas suudan lõpuni olla või mitte.
Teadsin mõnd inimest, kes olid härjavõitlusel käinud. Üks eestlane, kes käib küll ise kalal ja jahil, hindas vaatepildi ebameeldivaks. Teine eestlane oli seda vaadates vist kaunis purjus. Üks hispaanlane on käinud vaatamas mitu korda, aga ütleb, et see pole päris tema teema. Ja siis täpselt üks hispaanlane, kes ütleb, et talle härjavõitlused hirmsasti meeldivad.
Eri statistika järgi huvitub tänapäeval härjavõitlusest üks kuni 9,5 protsenti hispaanlastest. Mis arvestades tõsiasja, et selles riigis elab ligi 46,6 miljonit inimest, tähendab siiski vähemalt ligi poolt miljonit afecionado’t.
Oma kohad Las Ventasel valisime tänu sellele esimesele hispaanlasele. Kui vestluse alguses hoidis ta corrida küsimuses üsna leiget tooni, siis kuuldes, et kaalume vaatama minekut, lõid tal silmad särama: «Oi, korra peate te seda kindlasti nägema!» Minu paheline sõber uuris seepeale kohe, kuidas valida areenil parimad kohad. Ja hispaanlane juhatas asjatundlikkusega, mis viitas rohkemale kui «üks kord juhtus», et tuleks sihtida «sol y sombre»- ehk «päike ja vari»-sektorit.