/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/03/7168235t1he26b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/05/8115650t1h2309.jpg)
Euroopa Parlament lükkas täna tagasi vastuolulise autorikaitseseaduse selle praegusel kujul. Küsimuse arutelu jätkatakse Parlamendis septembris.
Euroopa Parlament hääletas vastuolulise autorikaitseseaduse maha (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parlamendiliikmed lükkasid tagasi Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni ettepaneku alustada läbirääkimisi ELi Nõukoguga autoriõiguse kaitse eeskirjade muutmiseks. Hääletusel oli direktiivi vastu 318 ja poolt 278 saadikut, erapooletuks jäi 31.
«Mul on kahju, et parlamendiliikmete enamus ei toetanud õiguskomisjoni seisukohta. Aga see on osa demokraatiast. Pöördume nüüd selle küsimuse juurde tagasi septembris, et luua digitaalajastu jaoks sobilikud autoriõiguse kaitse eeskirjad, mis arvestavad kodanike huve,» ütles Euroopa Rahvaparteisse kuuluv Saksamaa eurosaadik Axel Voss.
Seaduse eesmärk on tagada internetis sisutootjatele õiglane autoritasu, kuid ettepanekut laitsid häälekalt nii Ameerika Ühendriikide tehnoloogiahiiud kui ka internetivabaduse aktivistid, kelle hinnangul tähendanuks selle heakskiitmine olulisi piiranguid sõnavabadusele.
Parlamendi neljapäevane otsus ei ole aga veel lõplik ning sellele järgnevad kõnelused liikmesriikidega seaduse lõpliku vormi üle. Euroopa Liidu praegune eesistujariik Austria on teatanud, et tahab seadusega ühele poole saada aasta lõpuks.
«See on väga keeruline küsimus,» ütles Austria tehnoloogiaminister Norbert Hofer. «Proovime leida hea lahenduse, kuid see pole väga kerge.»
Kõige teravamaid vastuolusi tekitas autoriõiguse reformi kaks punkti: artikkel 11 ja 13. Protestimärgiks sulges näiteks kogu eestikeelne Vikipeedia ajutiselt oma lehe, teatades, et autoriõiguse direktiivile rohelise tule andmine sellisel kujul oleks tõsine oht vabale ja avatud internetile.
«Kui direktiiv kavandatud kujul vastu võetakse, võib muutuda võimatuks uudisteportaalide artiklitele viitamine ning ka nende jagamine sotsiaalmeedias, samuti võivad otsingumootorid kaotada õiguse neid tulemuste hulgas näidata,» kirjutati Vikipeedias.
Uue autorikaitseseaduse pooldaja, eurosaadik Tunne Kelam toonitas, et kaalul on ajakirjanduse jätkusuutlikkus ning ajakirjandusliku töö kvaliteedi kaitsmine. «Tänasel digiajastul on üha rohkem autoriõigustega kaitstud teoseid ilma omaniku nõusolekuta ebaseaduslikult saadaval. Pooldan uut autoriõiguse määrust, mis peegeldab digitaalajastu uut reaalsust ja ärimudeleid,» selgitas Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam. Autoriõiguse direktiivi pooldajate hulgas oli ka muusik ja helilooja Paul McCartney, kes saatis eile eurosaadikutele vastavasisulise pöördumise.
Direktiivi vastaste hulgas oli näiteks Euroopa Parlamendi liige, Reformierakonna esimees Kaja Kallas, kes toonitas, et autoriõiguse direktiivi artiklid 13 ja 11 piiravad loominguvabadust ja uudiste jagamist.
Loe lisaks:
KOMMENTAAR
Ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar: mis saab edasi?
/nginx/o/2018/06/27/7923839t1h6af5.jpg)
Euroopa Liidu otsustusprotes on pikk ja keeruline, tänane otsus ei tähenda selgust ega lõppu, vaid on ühe pika konsultatsiooniprotsessi üks vaheetapp.
Kui Parlamendilt oleks tulnud täna teistsugune otsus, oleksid jätkunud konsultatsioonid Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu ehk liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahel fookusega, mismoodi täpsemalt muudatust jõustada. Parlamendi õiguskomisjonis oli 20. juulil saavutatud põhimõtteline kompromiss.
See, mis nüüd juhtus, toob kaasa selle, et asja hakkab europarlament põhjalikumalt menetlema saadikute tasemel, mis omakorda tähendab, et saadikud võivad sinna lisada igasuguseid ettepanekuid.
Mida see väljaandjate jaoks tähendab? Me peame hakkama põhimõtteliselt nullist pihta. See ei ole katastroof, see tähendab palju tööd ja selgitamist. Ilmselgelt on selle teema käsitlemine avalikkuses on selle pärast väga keeruline, sellest ei saada aru.
See kipub olema juriidiline teema, mida on väga lihtne käsitleda nõnda, et «nüüd kaob ära vaba Internet ja selle tõttu paneme protestiks Vikipeedia kinni». Tegelikult on Vikipeedia veebientsüklopeedia ning 20. juuli direktiivi kavandi seisuga on entsüklopeediatel erand, et neid keegi maksustama ei hakka. Siin kasutatakse kodanikuühiskonna entusiaste käepikendusena oma lobiks.
Varem oli nii, et ajalehed ilmusid paberil. Kes tahtis lugeda, ostis selle. Tänapäeval on ajaleht substantsist lahus, ta on elektrooniline. Uudis võib olla elektrooniline, mis tähendab, et seda on väga lihtne edasi saata, ka tuhandetes eksemplarides.
Kui räägime uudise agregaatoritest, lehekülgedest, mis koguvad erinevate väljaannete uudiseid ja pakuvad tasuta, müües sinna juurde reklaami (mingisugune ärimudel seal taga enamasti on), siis see tähendab, et väljaande tööga teenib keegi endale raha. Me ei saa olla vastu sellele, kui keegi tahab mingit lisa meile pakkuda, aga lihtsalt teenida meiega raha meile mitte midagi maksmata – see ei ole õiglane.
Kuna elektroonilised võimalused võimaldavad materjale edasi saata kiiresti, paljudele ja kontrollimatult, siis see tekitab probleeme, kuna leib jääb lauale tulemata nendel, kes muusikapalasid teevad või lugusid tulevad.
Aga selle direktiivi kontekstis ei räägime me tavakasutajatest, me räägime massiivsest kommertskasutusest. Kui teie või minu sõber laeb alla mingi teose või saadab mingi lingi kellelegi, siis sellest see direktiivi parandus ei räägi. See räägib kommertskasutusest: kui keegi tõmbab alla sadu ja tuhandeid materjale iga päev.
Kui näiteks Eesti valitsus pöörduks Facebooki või Google´i poole, nad tõenäoliselt isegi ei vastaks. Tegemist on multinatsionaalsete kompaniidega, mida on võimalik reguleerida Euroopa Liidu tasemel, sest mingisuguse väikese rahvusriigi hammas ei hakka siia peale. Samas nemad tegutsevad meie turul ja teenivad siin tegutsedes reklaamiraha, aga Eesti riigile sentigi makse ei maksa.
Meil oleks vaja selgeks teha, kui suur on see käibemaht, mida suured kompaniid Eesti turult koguvad. Põhjamaades on antud eri hinnanguid, et see võib olla 40–60 protsenti. Seda tuleks Eestis uurida ning siis on võimalik täpsemalt edasi rääkida.