Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/08/23/225190t1h46dd.jpg)
/nginx/o/2008/02/10/17901t1h0d0e.jpg)
Ligi aasta eest Jokelas kaheksa inimest ning ka iseenda tapnud Pekka-Eric Auvineni vanemad tunnistasid kolmapäeval Soome televisioonis antud intervjuus, et koolitulistamistes ei ole süüdi relvad, vaid see, mis toimub noortega.
Pekka-Ericu ema Mikaela Vuorio ja isa Ismo Auvinen võtsid Jokela koolitulistamise esimese aastapäeva eel ise ühendust Soome telekanali MTV3 saate «45 minutit» toimetusega ning avaldasid soovi rääkida juhtunust oma versioon.
Vanemad, kelle viimane aasta on möödunud süütunde ja vihkamise keskel, soovisid rääkida oma pojast, et tulevikus selliseid tragöödiaid ära hoida.
«Kõiges olen end süüdistanud. Inimene on nii ehitatud, et kui juhtub midagi sellist, käiakse oma minevik läbi ja otsitakse, kas oleks saanud midagi teisiti teha,» tunnistas ema ning puhkes nutma.
Jättis talvesaapad ostmata
Saatusliku 7. novembri hommik oli peres tavaline. Esmalt läks kooli noorem poeg ja seejärel Pekka-Eric. Umbes kella viie paiku said vanemad teada esmalt vaid sellest, et poeg on üritanud endalt elu võtta.
Ema sõnul hoiti neid esialgu teadmatuses ning hiljem on ta lugenud, et paljudele oli juhtunust räägitud enne vanemaid.
«Alles hiljem saime teada, et olid ka teised,» tunnistab ema. «Käisin surnuaial. Ma ei suutnud mõista, et ohvreid oli nii palju. Miks ei võtnud ta vaid endalt elu.»
Isa sõnul ei olnud vanema poja käitumises märgata tol hommikul viha või vägivalla ilminguid.
«Pekka oli rahuliku loomuga, rõõmsameelne. Koolist ka aina öeldi, et ta on eriti tubli ja andekas ning käitub hästi,» räägib ema, kuid tunnistab, et siiski oli poja käitumises midagi, millest oleks võinud kahtlustada saabuvat tragöödiat.
Näiteks tahtis Pekka endale uusi talvesaapaid, kuid ei ostnud neid. Ema ei saanud siis aru, miks poeg saapaid ei osta, kuid mõistab nüüd, et poeg ei plaaninudki saabuvale talvele enam vastu minna.
Ema, kas ma saaksin endale sõpru Anttilast tellida?
Vanemate sõnul soovisid nad oma pojale rahulikumat elu ning seetõttu oli ka elukohta vahetatud. Pekkat hakati kiusama juba algkoolis. Tema kallal tarvitati vägivalda. Nii füüsilist kui vaimset.
Ema meenutab, et poeg oli kunagi küsinud, miks tal sõpru ei ole ning kuidas ta endale sõpru saaks. Pekka küsis emalt, kas sõpru ei saaks näiteks postimüügikataloogist tellida.
Vanemate soovitatud harrastused Pekkat ei huvitanud ning nii veetis ta ka vanemana palju aega arvutis.
Miks Pekka siis ikkagi nii tegi? «Ta oli pettunud inimestes. Ta nägi oma tulevikku mustana, tal ei olnud tulevikuks mingeid plaane,» räägib ema.
Aasta varem olid vanemad poja pärast eriti mures, sest Pekkal diagnoositi paanikahäire ja sotsiaalfoobia. Depressiooni arstid siis Pekkal ei tuvastanud. Kirjutati välja ka ravimeid, kuid nendest ei olnud palju abi.
Ema küsis arstilt, kas ei oleks võimalik saada saatekirja noorte psühhiaatriakliinikusse, et poeg saaks psühhoteraapiat. Arst aga ütles, et seal on pooleaastane järjekord ning Pekka haigus on kergemat laadi.
Et Pekka ka ise kodus ei rääkinud, et ta võiks endale või teistele viga teha, uskusid vanemad arsti.
Elu justkui vati sees
Ema sõnul oli alguses raske kogu süüdistamine meedias, mida ta ei suutnud ise lugeda. «Vihagi oleme tundnud. Pekka tegu oli nii vägivaldne, et see äratab raevukaid tundeid. Väga raske ja teistmoodi aasta on olnud,» räägib ema.
Naabrid on leinavatesse vanematesse suhtunud rahulikult. Vähe tuli ette sellist suhtumist, nagu nad kartsid.
Isa sõnul elasid nad esimesed kolm kuud justkui vati sees. «Ei tundnud midagi, kus oleme või kuhu läheme.»
Nüüd hakkab elu tasapisi taas normaalseks muutuma. «Meil on häid sõpru, sugulasi ja terapeute, kes on aidanud ja kes olid meiega, kui me neid vajasime,» tunnistab ema.
Vanemate sõnul on koolitulistamisi seni uuritud valest otsast. «Ega relv polnud süüdi. See, mis eelnes, oli süüdi. Kas koolis on liiga palju pingeid? Kas nõutakse liiga palju? Kas peaks andma noortele rohkem vabadust? Kas peab olema nii palju võistlemist,» küsis Pekka-Ericu ema.