Surmasaarelt pääsenu kirjeldab põrgut Utøyal

Prableen Kaur Utøyal Foto: Erakogu

Mõtlesin: «Nüüd on kõik. Ta on siin. Ta tulistab mind. Nüüd ma suren.» Nii kirjeldab Norra ­surmasaarelt pääsenud ­Prableen Kaur Utøyal ­toimunut.
 

Me lohutasime end pärast Oslos toimunud pommirünnakut, et me oleme saarel kindlas kohas. Keegi ei teadnud, et põrgu pääseb lahti ka meie juures.

Ma olen ärkvel. Ei suuda enam magada. Istun elutoas. Tunnen kurbust, viha, õnne, jumal teab mida. Liiga palju on tundeid. Liiga palju on mõtteid. Ma olen hirmul. Ma reageerin igale väiksemale häälele. Ma tahan kirjutada sellest, mis juhtus Utøyal. Mida mu silmad nägid, mida ma tundsin, mida ma tegin. Sõnad tahavad minust välja saada, aga austamaks oma sõpru, ei taha ma nimesid avaldada.

Meil oli pärast Oslos toimunud plahvatust kriisikohtumine peahoones. Seejärel oli eraldi Akershusi ja Oslo piirkonna liikmete kohtumine. Pärast kohtumisi olid väga paljud peahoones ja selle ümbruses. Me lohutasime end, et oleme saarel kindlas kohas. Keegi ei teadnud, et põrgu pääseb lahti ka meie juures.

Ma seisin koridoris, kui tekkis paanika. Ma kuulsin laske. Ma nägin teda tulistamas. Kõik hakkasid jooksma. Esimene mõte oli: «Miks politsei meid tulistab? Mida põrgut?!» Jooksin väiksesse saali. Inimesed jooksid. Karjusid. Ma olin hirmul. Mul õnnestus minna ühte maja tagumises osas asuvasse ruumi. Meid oli seal palju. Me kõik lamasime põrandal. Kuulsime mitmeid laske. Hakkasime üha enam kartma. Ma nutsin. Ma ei saanud millestki aru. Nägin läbi akna oma parimat sõpra ning mõtlesin, kas  peaksin minema välja, et ta enda juurde tuua. Ma ei jõudnud seda teha. Ma nägin hirmu tema silmades.

Me jäime mõneks minutiks ruumi põrandale lamama. Me leppisime kokku, et ei lase kedagi sisse, kuna mõrvar võib tulla. Kuulsime mitmeid laske ja otsustasime aknast välja hüpata.

Meie seas tekkis paanika.

Kõik ruumisolijad kiirustasid akna juurde ja proovisid välja hüpata. Ma olin viimane ning mõtlesin: «Ma olen viimane, kes aknast välja hüppab. Nüüd ma suren. Ma olen selles kindel, aga see on ehk isegi hea, kuna ma siis tean, et kõik teised pole ohus.» Ma viskasin oma koti aknast välja. Proovisin alla ronida, aga libastusin. Kukkusin valusalt vasakule küljele. Üks poiss aitas mind püsti. Me jooksime metsa. Vaatasin ringi. «On ta siin? Kas ta tulistab mind? Kas ta näeb mind?»

Üks tüdruk oli murdnud hüppeliigese. Teine oli raskelt vigastatud. Ma proovisin veidike aidata, enne kui jätkasin teed allapoole vee juurde. Proovisin leida varju mingisuguse kiviseina taga. Meid oli palju.
Ma palvetasin, palvetasin, palvetasin. Ma lootsin, et jumal nägi mind. Ma helistasin emale ning ütlesin, et pole kindel, et me enam kohtume, aga et ma teen kõik, et pääseda. Ma ütlesin talle mitu korda, et ma armastan teda. Ma kuulsin hirmu tema hääles. Ta nuttis. See tegi haiget. Ma saatsin isale sõnumi. Ütlesin, et ma armastan teda. Saatsin sõnumi veel ühele inimesele, kes mulle väga-väga meeldib. Me hoidsime veidike kontakti. Ma saatsin oma parimale sõbrale sõnumi. Ta ei vastanud.

Me kuulsime mitmeid laske. Roomasime üksteise juurde. Tegime kõik, mis võimalik, et sooja saada. Mõtteid oli nii palju. Ma olin nii hirmul.

Isa helistas mulle. Ma nutsin, ütlesin, et ma armastan teda. Ta ütles, et on koos mu vennaga teel, et mind vastu võtta, kui ma jõuan maismaale või kui nad saarele tulevad. Tundeid oli nii palju. Ja nii palju oli mõtteid. Palusin kõike, mis võimalik. Läks üksjagu aega. Kõik teised helistasid oma vanematele. Mõne aja pärast hakkasid kõik sõnumeid saatma, kartes, et mõrvar võib meid kuulda. Mõtlesin oma õele, kes on reisil. Kuidas ma peaksin talle rääkima, mis toimus? Mis minuga juhtus? Kirjutasin Twitterisse ja Facebooki, et ma hetkel olen elus ja et ma olen «kindlas kohas». Kirjutasin, et ootan politseid. Inimesed hüppasid vette, hakkasid ujuma.

Ma jäin lamama.  

Otsustasin, et kui ta tuleb, mängin surnut. Ma ei hakanud jooksma ega ujuma. Ma ei suuda kirjeldada hirmu ja kõiki mõtteid, mida ma tundsin.

Üks mees tuli. «Ma olen politseist.» Jäin paigale. Keegi tagapool hüüdis, et ta peab seda tõestama.

Ma ei mäleta täpselt, mida ta ütles, aga mõrvar hakkas tulistama. Ta laadis relva. Tulistas veel. Tulistas inimesi minu ümber.

Ma jäin lamama. Mõtlesin: «Nüüd on kõik. Ta on siin. Ta tulistab mind. Nüüd ma suren.» Inimesed karjusid. Ma kuulsin, et teisi tulistati. Teised hüppasid vette. Ma lamasin seal. Telefon käes. Ma lamasin ühe tüdruku jalgade peal. Kaks teist inimest lamasid minu jalgade peal. Ma jäin lamama. Sõnumid tulid. Mobiil helises mitu korda. Ma jäin lamama. Ma mängisin surnut. Ma lamasin seal vähemalt tund aega. Oli täiesti vaikne. Ma pöörasin ettevaatlikult pead, et vaadata, kas näen kedagi elus olevat. Ma nägin laipu. Ma nägin verd. Hirm.

Otsustasin püsti tõusta. Olin lamanud ühe laiba peal. Kaks laipa olid minu peal. Mul oli kaitseingel.

Ma ei teadnud, kas ta tuleb tagasi. Ma ei julgenud vaadata, kes mulle on helistanud ja sõnumeid saatnud. Kiirustasin vee poole. Võtsin kampsuni seljast ära. See oli suur. Mõtlesin, et sellega on raske ujuda. Mõtlesin, et kas peaksin mobiili kaasa võtma või jätma selle maha. Panin selle tagataskusse ja hüppasin vette.

Nägin paljusid teisi vees. Nad olid kaugele ujunud. Nägin, et paljud olid kogunenud kummipaadi või millegi sarnase ümber. Paljud korjasid üles neid, kes ümbruses ujusid. Ma ujusin, ujusin ja ujusin selle kummipaadi suunas. Ma karjusin. Nutsin. Mul hakkas külm. Mõtlesin, millal ma upun. Läks raskemaks ja raskemaks. Ma palvetasin. Ma jätkasin. Käed väsisid ära. Otsustasin keerata selili ning kasutada vaid jalgu edasi ujumiseks. Hakkasin põhja vajuma. Hakkasin taas tavapäraselt ujuma.

Hetkeks tundus mulle, et need, kes kummipaadi ümber olid kogunenud, hakkasid eemale minema. Ma karjusin. Anusin, et nad mind ootaksid. Ma nägin vist nägemusi. Ma ujusin igatahes mitusada meetrit, enne kui nendeni jõudsin. Rääkisime veidike. Ütlesime oma nimed, kust pärit oleme. Kui paadid mööda sõitsid, palusime abi. Aga nad korjasid esmalt üles need, kes niisama ujusid. Üks paadis olev mees tuli meie juurde. Ta viskas meile mitu päästevesti. Ma sain ühe endale. Panin selle selga. Hoidsin kaua kõvasti sellest kummipaadist kinni, seni kuni seesama mees tuli meid üles korjama.

Kõik said paadi peale. Ta hakkas maismaa suunas sõitma. Veidikese aja pärast hakkas see väike paat veidike vett sisse laskma. Tegin kõik, mis sain, et võimalikult palju vett välja saada. Kasutasin üht ämbrit. Ma väsisin ära. Üks teine paadis olev tüdruk võttis selle tegevuse üle.

Jõudsime maale. Saime tekid. Pisarad tulid silma. Ma nutsin veel. Üks naine kallistas mind. See oli nii hea. Ma nutsin kõvasti. Ma nuuksusin. Üks mees laenas mulle oma telefoni. Ma helistasin isale: «Ma elan. Ma sain hakkama. Nüüd olen ma kindlas kohas.» Panin toru ära. Nutsin veel.

Me pidime minema veidike maad edasi. Täiesti võõrad inimesed võtsid meid oma autode peale ja viisid meid Sundvolleni hotelli. Jooksin sisse, et näha, kas mu parim sõber on seal. Ma ei näinud teda kuskil. Nägin ühte sõbrannat. Ma nutsin valjult. Me kallistasime kaua. See oli hea. Käisin ringi, otsisin sõpru. Süda peksis. Ma nutsin. Registreerisin end politsei juures, vaatasin läbi kõik nimekirjad. Ma ei teadnud, kas mu parim sõber elab. Ma vaatasin läbi kõik nimekirjad. Ma ei suutnud leida tema nime kusagilt. Ma kartsin. Sain ühe teki. Võtsin märjad sokid jalast ära. Ma olin poolalasti. Sain ühe jaki.

Püüdsin ennast koguda. Võtsin taas oma vanematega ühendust. Isa ja vanem vend olid teel mulle järele. Jõin veidike kakaod. Istusin. Mõtlesin. Nutsin. Nägin mitmeid sõpru. Kallistasin neid. Nutsin. Laenasin arvutit. Kirjutasin taas Facebooki ja Twitterisse, et olen turvalises kohas. Olin hotellis mitu tundi, enne kui mu vanemad tulid. Otsisin tuttavaid. Rääkisin ühe kirikuõpetajaga. Rääkisin talle kõigest, mida olin näinud. See oli meeldiv vestlus. Üks mees Punasest Ristist vaatas kõik mu haavad üle. Puhastas neid.

Aeg möödus.

Olin koos mõnede sõpradega. Kõik rääkisid ühest ja samast asjast. Kuidas me olime ellu jäänud. Mis oli juhtunud. Küsisin paljudelt, kas nad on mu parimat sõpra näinud. Keegi polnud teda näinud. Ma muutusin murelikuks. Mõtlesin, et see oli minu süü, kuna me ei suutnud kokku hoida. Üks sõbranna sai hotellitoa võtme. Läksime sinna, vaatasime uudiseid. Tundsime viha, kurbust, nii paljusid tundeid. Isa helistas, nad olid kohale jõudnud. Läksin liftiga alla. Jooksin nende juurde. Kallistasin kaua oma suuremat venda ja isa. Nutsin kõvasti. Ka mu vend nuttis. See oli tore hetk.

Ma nägin üht poissi, kes oli mu parima sõbra sarnane. Ma hüüdsin ta nime. Ta pööras end ringi. See oli tema. Mõlemad nutsime, küsisime üksteiselt, kuidas olime pääsenud. Mõne aja pärast registreerisin end välja ja me läksime koju. Mõned teised tulid meiega kaasa. Mu parim sõber tuli minuga koos koju. Tema vend koos oma parima sõbraga oli tulnud minu juurde. Paljud olid tulnud minu juurde koju. Nad ei tahtnud enne koju minna, kui nägid, et minuga on kõik korras. Me rääkisime veidike. Jõin klaasi mahla. Sõin jogurtit. Rääkisin veidike ema ja teiste pereliikmetega. Helistasin parimale sõbrannale. See oli väga meeldiv kõne. Ta ütles: «Ma polnud kindel, et see kõne tuleb.» Pisarad tulid silma. Rääkisime pisut. Pärast seda heitsin magama. Kell oli kolm. Ema ei lubanud mul üksinda magada, nii et me magasime koos.

Sellest on möödunud mõned tunnid, kui kõik see juhtus. Ma olen endiselt šokis. Kõik ei ole kohale jõudnud. Olen näinud oma sõprade laipu. Mitmed mu sõbrad on kadunud. Mul on hea meel, et ma oskan ujuda. Mul on hea meel, et ma elan. Et jumal valvas mind. Nii palju on tundeid, nii palju mõtteid. Mõtlen kõigi sugulaste peale. Kõigi peale, keda enam pole. Mõtlen sellele põrgule, mis on ja mis oli saarel. Suve kõige ilusam seiklus on muutunud Norra kõige hullemaks ­õudusunenäoks.

Prableen Kaur on Norra Töölispartei noorteorganisatsiooni Grorudi piirkonna juht, Oslo Töölispartei naiste võrgustiku liige ja ta on Aftenpostenis püsikommentaator. Postimees avaldab kirjutise autori ja esmase väljaandja loal.

Tõlkis Kai Timmusk.