Vene politoloog: kohtu alla tuleks anda Gorbatšov, mitte Golovatov

BNS
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1991. aasta jaanuarisündmused Vilniuses.
1991. aasta jaanuarisündmused Vilniuses. Foto: SCANPIX

Venemaa kunagine asevälisminister Fjodor Šelov-Kovedjajev ei näe mõtet Vilniuse teletorni hõivanute tagaajamises, leides, et kohtu ette tuleks tuua hoopis käsuandjad.
 

«Ma ei näe käsutäitjate üle kohtu mõistmisel suurt mõtet. Tol
ajal ei olnud niisugust mõistet nagu «kuritegelik käsk». Inimene pidi lihtsalt täitma ükskõik millise käsu. Ma ei arva, et need inimesed täitsid käske küüniliselt. Nad täitsid neid nii, nagu oskasid,» ütles Šelov-Kovedjajev reedel Leedu parlamendis toimunud arutelul.

Praegu Venemaa ühiskonna- ja poliitikakeskuses uurimistöö direktorina töötav Šelov-Kovedjajev leiab, et tapmiste eest tuleb kohtu alla anda Nõukogude Liidu toonane riigipea Mihhail Gorbatšov.

Samas tunnistas ta, et ka seda stsenaariumi ei saa ta üheselt hinnata.

«Minul isiklikult käsi ei tõuse, sest kui Gorbatšov ei oleks
käivitanud seda, mida ta 1985. aastal käivitas, ei istuks me
ilmselt siin saalis, vaid vestleksime kusagil köögis salakesi,» ütles Šelov-Kovedjajev.

Tema veendumuse järgi tuleb kunagisi otsustajaid panna tehtut kahetsema.

Samuti ütles ta, et saab aru Austria otsusest mitte vahistada
kunagist KGB-last Mihhail Golovatovit, keda Leedu prokuratuur kahtlustab 1991. aasta 13. jaanuari rünnaku juhtimises.

«Ma saan Austria kohtu otsusest aru. See on tõesti väga
keeruline küsimus, kellele te tahate süüdistust esitada? Mulle tundub, et pole mõtet ka apelleerida Venemaa praeguse võimurežiimi poole, et ta võtaks enesele vastutuse ja mõistaks sellised sündmused hukka. Ent teisalt tuleb seda küsimust muidugi üleval hoida, et asjad areneksid soovitud suunas, et inimesed näeksid, mis juhtus,» ütles omaaegne asevälisminister.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles