Medininkai ainus ellujäänu usub, et mälestusüritused hääbuvad

Tomas Šernas möödunud neljapäeval Medininkais. Foto: Evelyn Kaldoja

Medininkai veresauna ainus ellujäänu – 1991. aasta 31. juulil seal tolliametnikuna tööl olnud Tomas Šernas – usub, et tänavu, kui täitus 20 aastat sellest traagilisest sündmusest, oli ka viimane kord, kui seda nii suurelt meenutati.

«Mina isiklikult seda ei tee, kuid valitsus teeb seda igal aastal,» ütles Šernas neljapäeval Postimehele antud intervjuus vastuseks küsimusele, kas ta isiklikult mälestab 20 aasta tagust veresauna. «Aga, et jaanuarikuine veresaun Vilniuse teletorni juures on tähtsam, kogunevad inimesed talvel ning juulis puhkuste ajal kipuvad Medininkai unustama.»

1991. aastal Vilniuse teletorni sündmuste mõjul tolliametnikuks läinud Šernas oli ainus, kes elas üle Riia OMONi eriväelaste rünnaku Medininkai tollipunktile. Ülejäänud seitse meest - kaks politsei eriüksuslast, kaks liikluspolitseinikku ja kolm tolliametnikku - said surma. Kuigi sarnaselt tol õhtul temaga Leedu-Valgevene piiril tööl olnud kolleegidele sai ka Šernas kuuli pähe ja ka tema vigastused olid rasked. Juhtunu tulemusel jäi ta ratastooli.

Šernase jaoks on Medininkai sümboolne koht selle poolest, et seal asub tegelikult kolm tollipunkti. Esimene neist on Medininkai linnus. Sinna asutas suurvürst Kazimieras, kes tänaseks on tuntud kui Poola ja Leedu kaitsepühak Kazimieras, omal ajal Leedu esimese tollipunkti. Teine on koht, kus Nõukogude Liidu OMONi eriväelased 1991. aastal Šernast ja tema kolleege tulistasid. Ning kolmas praegune piiripunkt Euroopa Liidu ja Valgevene vahel.

Praegu töötab Šernas Vilniuse kalvinistikirikus pastorina. Šernase sõnul pole see, et ta 1997. aastal Klaipeda Ülikooli teoloogiat õppima läks, 1991. aasta 31. juulil Medininkais toimunuga seotud. Ka ei olnud katoliiklasest ema ja kalvinistist isaga peres kasvanud Šernas ajal, kui ta õpinguid alustas, üldse veendunud, et temast kristlane saab, pigem imponeeris talle hoopis krišnaiitlus.

«Kuid hiljem leidsin ma tee kirikusse, usk kutsus mind. Samamoodi nagu ma tundsin enne kutset minna piirivalvuriks, tundsin ma kutset ka teha seda tööd,» ütleb ta.

«Mul olnuks palju lihtsam nii siis, kui ma poleks praegu nii aktiivne kirikus, kui ka siis, kui ma poleks läinud tööle tolli,» tunnistab Šernas. «Sellest hoolimata ei saa ma ära öelda oma kodumaale, oma tollile või oma kirikule. See on väga raske, kuid ma ei anna alla, sest mind on kutsutud.»

Pikemalt loe Medininkai veresauna 20. aastapäevast homsest Postimehest.