Seitse risti meenutavad Leedu vabaduse hinda

1991. aasta 31. juuli hommik, kui Leedu seisis silmitsi Nõukogude eriväelaste julmima piiripunktile korraldatud rünnaku tulemustega Medininkais. Foto: ELTA/SCANPIX

Kui inimesed Valgevenest ületavad piiri ja tunnetavad siinset vabadust, näevad nad ka seitset risti, mis sümboliseerivad elusid, millega maksti meie vabaduse eest, osutab Tomas Šernas monumendile, mis asub kunagise Medininkai piiripunkti kohal.
 

Eespool kirjeldatud ristide kohal seisis 20 aastat tagasi konteinervagun, mis nüüdseks on liigutatud mõned meetrid eemale ja kaetud klaaskupliga. «See oligi kõik. See oligi tollipunkt,» näitab Šernas vaguni poole, selgitades, millised aknad jäid kontori- ja millised puhkenurga ossa.

«Suvel oli selles vagunis väga palav,» märgib Šernas. Üks tema kolleeg öelnud toona, et nagu Aafrikas.

Palav on ka nüüd. 20 aastat pärast sündmusi, mille tulemusel istub Šernas, 1991. aasta 31. juuli esimestel tundidel selles vagunis viibinuist ainus ellujäänu, ratastoolis. Näoga ristide, kunagise piiripunkti ja teel Valgevenesse järjekorras ootavate veokite poole. Seljaga metsa poole, kust astusid välja Riia OMONi võitlejad.

Äsja taasasutatud Leedu tolli otsustas kümmekond aastat Vilniuse loomaaias veterinaarina töötanud Šernas tööle minna 1991. aastal. «Ma langetasin otsuse Soome pärast,» selgitab ta oma karjäärimuutust. «Minu vanemad töötasid toona Soomes – Soome ajalugu avaldas mulle muljet.»

Veelgi sügavamat muljet avaldas Šernasele samal aastal tema kodumaa ajalukku läinud sündmus – 13. jaanuaril Vilniuse teletorni juures toimunu, kus NSVLi mundrikandjad valasid relvitult vabaduse eest välja astunud leedulaste verd. 16. jaanuaril esitas ta avalduse tolli tööle asumiseks, 23. veebruaril see avaldus rahuldati.

Leedu tollil oli toona hoopis teine tähendus. «Nõukogude ametnikud pidasid Läti ja Leedu tollipunkte ebaseaduslikeks kohtadeks,» märgib Medininkai veresauna uuriv prokurör Rolandas Stankevičius. See tähendas, et Nõukogude valitsus kiitis heaks Riia ja Vilniuse baasidest otse Moskvale alluvate OMONi eriväelaste rünnakud piiripunktidele.

OMONi rünnakute algus

Esimest korda läksid OMONi võitlejad piiripunktile kallale 1990. aasta 17. detsembril Eišiškėsis, kus peksid teadvusetuks tollipunkti vahetusvanema.

Pärast jaanuarikuist Vilniuse teletorni vallutamist põletas OMON Medininkai ja Lavoriškėsi piiripunktid lihtsalt maha. 21. märtsil avasid Nõukogude eriväelased tule Vilniusesse naasva piirivalvurite bussi pihta, vigastades kolme selles sõitnut.

Sama aasta maiks olid OMONi rünnakud piiripunktidele muutunud pea igapäevaseks. Pärast 19. mai rünnakut Krakūnais pidid leedulased Vilniuse Antakalnise surnuaiale lisaks 13. jaanuaril hukkunutele sängitama ka esimese piiril langenu – tolliametnik Gintaras Žagunise.

Kui Leedu toonane peaminister Gediminas Vagnorius rünnakute kohta Moskvast aru päris, vastasid nii Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov kui siseminister Boriss Pugo, et ei tea neist midagi ja OMON tegutseb omapäi.

«Me ei olnud hirmul, me olime vihased,» ütleb Šernas. «Kui verd valati, ei kartnud keegi, lihtsalt mindi tolli, lihtsalt mindi parlamenti kaitsma. Keegi ei kartnud midagi.»

Et tolliametnikud olid relvastamata, otsustasid Leedu võimud 1991. aasta suvel paigutada teatud piiripunktidesse – nende seas Medininkaisse – toetuseks politseinikud. «Kaks liikluspolitseinikku ja kaks politseinikku Arase eriüksusest igasse posti. Politseinikud olid relvastatud, tolliametnikud mitte,» selgitab Stankevičius. «Kui politseinikud Medininkaisse läkitati, peatusid rünnakud sellele postile. Ja siis 31. juulil 1991 umbes kell 2.45 öösel toimus plahvatus Vilniuses sisevägede 42. divisjonis, millele Riia ja Vilniuse OMON allusid.»

«Hilisem juurdlus plahvatuspaigal näitas, et selle plahvatuse eesmärgiks polnud mitte kahjustusi tekitada, vaid pigem diversioon, et anda alust väita, et Vilniuse sõjalisi objekte rünnatakse,» märgib Stankevičius.

Šernas oli tol ööl taas Medininkai palavas konteinervagunis tööl. «Inimesed karjusid ja hüüdsid, et on mingisugune rünnak,» meenutab ta. «Metsast tulid relvastatud sõdurivormis mehed ja käskisid kõigil põrandale heita.»

«Nad hakkasid inimesi pähe tulistama. Nad kasutasid summuteid ja ma kuulsin, kuidas kuulid tungisid läbi kehade põrandasse,» jätkab Šernas. «Viimane asi, mida ma kuulsin, oli hääl, mis ütles, et nad tulistavad meid.»

Järgnevat kirjeldab prokurör Stankevičius uurimismaterjalidest: «Umbes 5.25 hommikul tulid Valgevene ja Leedu piiri Medininkais ületanud inimesed tollihoonesse ja leidsid sealt maast kaheksa meest.»

Politsei eriüksuse Aras liikmed Mindaugas Balavakas ja Algimantas Juozakas, liikluspolitseinikud Juozas Janonis ja Algirdas Kazlauskas ning tolliametnikud Antanas Musteikis ja Stanislovas Orlavičius olid surnud. Kolmas tolliametnik Ričardas Rabavičius suri 2. augustil haiglas.

Samal hommikul uurimist alustanud politseinikud said sedastada, et varastatud olid ka nende tapetud kolleegide relvad, liikluspolitsei kiirusemõõtja ja auto. «Ekspertiis näitas, et kõik isikud tapeti kahest summutiga automaadist,» jätkab Stankevičius.

Tapmiseks kasutati erirelvi, erilaskemoona ja summuteid. Ühelgi Leedu oma jõustruktuuril sellist varustust polnud. Kahtlusaluste ring vähenes veelgi, kui selgus, et ka NSVLi relvajõududes leidus selliseid vahendeid üsna vähestel.

Järgmisena palusid uurijad üksustelt, kellel vastavad relvad olid olemas, dokumente selle kohta, kas nad on neid kasutanud ning kui, siis kus ja millal. «Selgitati välja, et Riia OMONil oli selline relvastus ja nemad ei suutnud tulla välja dokumentidega nende relvade kasutamise kohta,» jutustab Stankevičius. «Uurimine näitas ka, et Vilniuse OMONil polnud laskemoona, mida Medininkais kasutati.»

«Hiljem selgitati välja, et päev enne Medininkai intsidenti saabus 11 Riia OMONi ohvitseri Vilniuse OMONi baasi. Neli neist läks hiljem tagasi Riiga ja seitse jäi Vilniusse,» jätkab ta, märkides, et tulijad olid parimas füüsilises vormis ning jagunesid omakorda kaheks allüksuseks. Neist esimene sai Riia OMONi komandörilt käsu rünnata Medininkaid, teine aga korraldada plahvatus Vilniuses.

«Ma mainiksin ka ära, et otse pärast Leedu ametnike mõrva saadeti NSVLi peaprokuratuurist Vilniusesse uurijate rühm, kes viis läbi oma iseseisva uurimise,» ütleb Stankevičius. Selleks ajaks oli juba Leedu uurijatel andmeid, et jäljed viivad Riia OMONini. Sestap palusid leedulased Moskva uurijailt, et nood kuulaksid üle Riia ja Vilniuse OMONi võitlejad, viiksid läbi nende relvade ja laskemoona auditi, tegemaks kindlaks, kas neid kasutati või mitte, ning võtaksid neilt sõrmejäljed, mida saaks võrrelda piiripunktist leitutega.

«Põhimõtteliselt keeldusid NSVLi peaprokuratuuri uurijad neid asju tegemast,» tõdeb Stankevičius. «1992. aastal peatas Vene Föderatsiooni peaprokuratuur Medininkai uurimise, väites, et tänu muutustele poliitilises ja territoriaalses olukorras, ei minda uurimisega edasi.»

Ärkamine Kaunases

Šernase järgmised mälupildid pärinevad Kaunase kliinikumist, kus meedikud rääkisid talle, et teda tulistati ja kõik teised on surnud. Ning sealt edasi mäletab ta teravamalt seda, kuidas Moskvas toimus augustiputš.

Kui Šernaselt küsida, kas ta arvab, et ta jäi pärast nii ränka rünnakut ellu selleks, et oleks keegi, kes saaks seda lugu rääkida, kõlab vastus: «On parem selle üle mitte fantaseerida. See on lihtsalt fakt.»

Šernas tunnistab, et talle ei meeldi Medininkais käia – üldiselt osaleb ta vaid 31. juuli mälestustseremoonial. Kui riste on seitse, siis nende vastas istuva puust Kristuse kuju taha plaatidesse on lõigatud kaheksa auku, millest seitse lähevad plaatidest läbi ja poolik kaheksas sümboliseerib Šernast.

Esimest korda pärast veresauna naasis Šernas Medininkaisse kaks aastat hiljem. Ta tunnistab, et aja jooksul on piiripunkti tulemine pisut lihtsamaks läinud: «Aeg möödub, see pole enam nii nagu vanasti.»

Juba kolm päeva enne eilset mälestustseremooniat ristide juures seisvate värskete lillede kohta selgitab Šernas, et need on sinna pannud sugulased, kes käivad tapetud lähedasi mälestamas enne 31. juulit.

«Surnute pered tulevad siia varem ja mõned neist jäävad terveks ööks, nad elavad teatud mõttes uuesti läbi selle öö sündmused enne ametlikke mälestusüritusi, kui tulevad valitsusametnikud ja sõdurid lilledega tseremooniat pidama,» räägib Šernas.

Ühe korra on ka tema tapetute lähedastega öö otsa valvanud. «See oli väga raske. Ma tundsin väga suurt ängistust ja ma ei taha seda enam uuesti teha,» annab Šernas esimest korda kogu intervjuu vältel tõsisemalt märku sellest, kui ränga koorma see õhtu temasse jätnud on.

Selle kohta, kui tähtis on see, et veretöö toimepanijad kätte saadakse, vastab Šernas: «See loeb, aga üldises mõttes mitte tohutult palju.»

Veretöös osalenutele andestamise kohta ütleb Šernas: «Ma ei taha, aga seda tuleb teha. Mina isiklikult annan andeks, aga selleks, et selle teo tegijad vastutusele võtta ja neile karistus määrata, ongi riik.»

Koostöö vaid Lätiga

Neljast kahtlusalusest on praeguseks süüdimõistva kohtuotsuse ja eluaegse vangistuse karistusena kätte saanud vaid üks. 2007. aasta novembris Lätis vahistatud Konstantin Mihhailov, teise nimega Konstantin Nikulin, keda lätlased olid karistanud tingimisi vangistusega 1991. aasta Riia jaanuarisündmuste eest.

«11. jaanuaril 2008 pöörduti Vene peaprokuratuuri poole seoses palvega anda välja kolm ülejäänud kahtlusalust, kes elasid Venemaal,» kirjeldab prokurör Stankevičius. «Vastus sellele palvele oli see, et need isikud on Vene Föderatsiooni kodanikud ja vastavalt Vene Föderatsiooni põhiseadusele ja rahvusvahelistele lepetele ei anna nad oma kodanikke teistele riikidele välja. Ehk meie palve lükati tagasi.»

Stankevičiuse sõnul on nad Vene kolleegidele saatnud hulga palveid uurimistoiminguiks. «Vene Föderatsioon on meie palvete tagasilükkamiseks kasutanud erinevaid formaalseid ettekäändeid,» kirjeldab ta saadud vastuseid. «Vene prokuratuur keeldus küsitlemast meie uurimise seisukohast olulisi inimesi. Nad keeldusid meile teatud isikute sõrme- ja käejälgede saatmisest. Vastavalt meie käsutuses olevale infole on kaht neist inimestest Vene Föderatsioonis karistatud. Kuid Vene prokuratuur keeldub meile edastamast neid isikuid puudutavaid kohtuotsuseid. Nad keelduvad ka andmast värskemat isiklikku infot nende isikute kohta. Ja nii edasi.»

Stankevičius räägib, et kui Leedu palus lõpuks Vene kolleegidel teha midagi, mis pidanuks neile kahtlemata võimalik olema – teha oma andmebaaside põhjal kindlaks kahtlusaluste aadressid –, vastasid venelased, et ka seda palvet ei saa nad rahuldada, sest see rikuks nende riiklikku julgeolekut ja Vene kriminaalprotseduuride reegleid.

Kui traagiliste sündmuste toimumispaik on üle vaadatud, palub Šernas autojuhil võtta suuna Medininkai lossi juurde. Hingelt on ta siiski jätkuvalt tollitöötaja ning sama teed pisut Vilniuse poole tagasi sõites jääb Medininkai linnus, kuhu suurvürst Kazimieras rajas omal ajal Leedu esimese tollipunkti.

Suurvürst Kazimieras on nüüdseks kanoniseeritud ning tunnistatud nii Leedu kui ka Poola kaitsepühakuks. Medininkai veresauna toimumispaigast Valgevene poole jääb aga selle küla kolmas piiripunkt, kus nüüd valvatakse Euroopa Liidu idapiiri.