Leedu kaitseminister: ajalugu ei lõpe kunagi

Rasa Juknevičienė Foto: SCANPIX

Maailm ei ole nii turvaline koht nagu mõnikord väidetakse ning ajaloo lõppu ei tule mitte kunagi, hoiatab Leedu kaitseminister Rasa Juknevičienė, kes nimetab kaitsekulutusteks lisaraha leidmist oma suurimaks peavaluks.

Kuidas vaatate teie kui Leedu valitsuse liige Mihhail Golovatovi vahistamisele ja vabastamisele Austrias ning sellele järgnenule?

Minu jaoks on see väga tundlik teema. Mitte ainult seetõttu, et olen praeguse parlamendi ja valitsuse liige, vaid ka seetõttu, et olin 1991. aasta jaanuarisündmuste ajal parlamendi liige ning valmis parlamendihoones surema Nõukogude vägede rünnakute ajal oma kodumaa, rahva ja iseseisvuse vastu.

See on väga isiklik asi iga leedulase jaoks. Me mäletame kõiki meie maa kaitsmises osalenud inimesi, mistõttu pole juhtunu meie jaoks vastuvõetav ja meil on väga raske austerlasi mõista.

Minu jaoks on ainus selgitus – ja me saame nüüd aina enam kinnitusi Austriast ning sealsest meediast –, et Venemaa avaldas Austriale selle isiku vabastamiseks survet.

Kas te enne seda intsidenti oleksite suutnud ette kujutada, et ükskõik milline meie partner ELis annaks järele Venemaa survele sellise isiku puhul?

Ei. Minu jaoks oli see arusaamatus, šokk.

Loomulikult ma arvan, et väga paljud austerlased mõtlevad samamoodi nagu meie. Mul pole midagi austria rahva vastu. Kuid mõned isikud langetasid valesid otsuseid, mille tagajärgedega me nüüd silmitsi seisame.

Me peame olema väga ettevaatlikud, et mitte tõmmata uusi piire rahvaste ja riikide vahele. Aga selle teo teinud ametnike ja poliitikute tegevusele tuleb anda hinnang. Sellele sündmusele tuleb anda hinnang, vältimaks samasuguste asjade kordumist tulevikus. Euroopa solidaarsus, nagu ka NATO solidaarsus, on meie jaoks kõige tähtsam.

Mõned vaatlejad arvasid pärast Golovatovi vabastamist, et ehk pole Baltimaad oma ajalugu – eriti seda, mis puudutab taasiseseisvumisaega – piisavalt palju laiemale avalikkusele selgitanud. Äkki me peaksime muutma lähenemist oma ajaloo näitamisele?

Jah. Ma tean, et paljud eurooplased jätkuvalt alles saavad teada siin pärast Teist maailmasõda juhtunust. Nende jaoks lõppes maailmasõda 1945. aastal. Aga mitte meie jaoks. Ja neile on meie ajalugu jätkuvalt tundmatu. Mis tähendab, et me peame selles vallas palju ära tegema.

Külastasin paari kuu eest Iisraeli, mistõttu ma tean, kui palju seal tehakse selleks, et näidata ülejäänud maailmale natsismi brutaalsust. Ma mõistan Iisraeli ja jagan nende arusaama, et see oli kohutav osa ajaloost.

Teisalt peame palju õppima, kuidas teha enam oma ajaloo näitamiseks, kuidas ise seda mitte unustada ja kuidas tagada, et Euroopa ajalugu sisaldaks ka meie ajalugu.

See sündmus näitab, et Venemaa-sugused riigid ei mõista minevikureaalsust. See on ohtlik tulevikule.

2008. aasta detsembris asusite Leedu kaitseministriks olukorras, kus teie sotsist eelkäija oli ajateenistuse peaaegu kaotanud, ning varsti pärast seda pidite asuma majanduskriisi mõjul kärpeid tegema. Kuhu on Leedu riigikaitse nüüdseks jõudnud?

Loomulikult ei ole kriis aidanud kahe viimase aasta jooksul rohkem teha. Keskenduti ellujäämisele. Ma olen väga tänulik selles süsteemis töötavatele inimestele ja meie sõjaväele, kes mõistsid olukorda ning aitasid meil ellu jääda. Me säästsime palju raha ja täitsime meile seadustega määratud kohustusi varasemast palju väiksemate summadega. Selle kogemuse positiivne õppetund on see, et vähem kulutamine on võimalik.

Teisalt on meie riigikaitse rahastamine muidugi minu jaoks põhiline peavalu ning olen kindel, et varem või hiljem – ma usun, et alates järgmisest riigieelarvest – alustame kaitsekulutuste suurendamist.

Mullu suurendasime kaitsekulutusi pisut, kuid kui majandus kasvab, jääb riigieelarve kasv sellest maha, mis tähendab, et kaitsekulutuste osa moodustab sisemajanduse kogutoodangust (SKTst) jätkuvalt vähem, kui me tahaksime. Aga minu põhiline soov ja kohustus on jääda valitsuses kindlaks sellele, et meie kaitsekulutuste osakaal ei langeks alla praeguse protsendi SKTst.

Majanduskasv ilmselt tähendab ka seda, et riigikaitse alal töötavad inimesed tunnevad taas rohkem kiusatust liikuda kiiremini kasvavate palkadega erasektorisse?

See tendents pole veel väga tugev, kuid me juba tunnetame seda. Seetõttu me ka suurendasime juulist oma sõdurite palku, eriti esimese aasta reameeste omi. Ja ma usun, et me suudame tulevast aastast tõsta ka ülejäänud sõjaväelaste palku.

Aga loomulikult peame oma struktuuri edasi moderniseerima. See tähendab, et me vajame palju rohkem raha, kui me praegu kulutada saame.

See arusaam oli mul ka opositsioonis, kui ma arvustasin eelmisi valitsusi selle pärast, et nad ei kulutanud riigikaitsele piisavalt. Kahjuks sain ise ametisse kriisi ajal, mistõttu polnud mul võimalik kaitsekulutusi suurendada.

Igal juhul arvan ma, et praegune valitsus on teinud väga head tööd. Me suutsime kriisi peatada. Me oleme väga heal kursil võrreldes ELi lõunaosa riikidega. Ning sõjaväelased mõistavad, et kaitsevaldkond sõltub väga paljus meie majanduse üldisest tervisest. Kui meie majandus on terve, tähendab see, et on ka rohkem võimalusi anda rohkem raha meie sõjaväele.

Mäletan üht teie esinemist Tallinnas üsna pea pärast seda, kui olite saanud kaitseministriks. Te olite väga kriitiline selle osas, et teie eelkäija oli peaaegu juba kaotanud ajateenistuse. Kuidas olete te selle probleemi nüüdseks lahendanud?

Ma olen ajateenistuse kaotamise suhtes jätkuvalt kriitiline. Minu arvates polnud aeg selle tegemiseks küps. Ma olen mõneti kade Eesti ja Soome arusaamale riigikaitsest, ajateenistus on teatud mõttes väga tähtis ühiskonnasisestele suhetele.

Aga tagasi ajateenistuse juurde minemine on loomulikult väga raske. Selleks on vaja poliitilist kokkulepet parteide vahel. Kahjuks pole selle saavutamine ilmselge ning ka ühiskond on teisel arvamusel.

Seepärast on praegu meie lahenduseks uus sõjaväelise kohustuse seadus. Sõjaväeline kohustus on jätkuvalt meie põhiseaduses ja teistes seadustes olemas, praegu on see vaid peatatud, sest meil pole otseseid ohte. Kuid me alustame sügisel väga aktiivset vabatahtliku sõjaväelise kohustuse täitmise reklaamimist.

See kõlab küll pisut kummaliselt – «kohustus» ja «vabatahtlik» –, kuid minu arvates on see võimalik. Samamoodi nagu Taanis ja teistes riikides, kus inimestel on see võimalus ning nad isegi ootavad kutset, sest kohti sõjaväes on vähem kui sinna tulla soovivaid noori.

Meie soovime inimesi samm-sammult veenda tulema. Sestap on meil seaduses ka seda soosiv süsteem – toetused pärast sõjaväes käimist, näiteks ülikoolis õppimiseks, tööandjatele, et nad võtaksid tööle sõjaväes käinuid.

Ma usun, et see tekitab uue olukorra, mis julgustab inimesi kaks-kolm kuud vabatahtlikuna teenima. Ning see omakorda veenab ja motiveerib neid hiljem jätkama meie kutselises kaitseväes. Meie sõjaväkke tuleb selle tulemusel rohkem motiveeritud inimesi – rahvast, kes teab, kuhu nad tulid, mitte lihtsalt suvalisi tänavalt.

Milliseks hindate te praegu Leedu kutseliste kaitseväelaste värbamise olukorda?

Me muutsime ka seda süsteemi. Varem oli meil 250 töötajaga värbamissüsteem ning loomulikult oli see liiga kulukas ja mitte piisavalt efektiivne. Eelmisel kevadel võttis sõjavägi selle töö vabatahtlike osas üle ning me läheme edasi, võttes eeskujuks USA, kus iga sõdur on seotud ka inimeste värbamisega. Tavaliselt on sõjaväelased ise parimad värbajad.

Me veel mõtleme selle üle ja vaatame, kuidas süsteem tööle läheb. Sellest võib saada edulugu, aga see on alles algus.

Me ei lähe tagasi ajateenistuse juurde, kuid meil saab noortele olema midagi uut arenenud vabatahtlike hariduse süsteemiga.

Kolm Balti riiki moodustavad sisuliselt ühe julgeolekusüsteemi. Kui kaitstavad me praegu oleme ja kuivõrd meie erinevad süsteemid klapivad?

Loomulikult on meie julgeoleku vundament NATO liikmelisus. On ilmselge, et selleta oleks väga keeruline tunda, et meie siin Euroopa osas oleme praegu turvatud. Kuid NATO pole midagi meie selja taga, vaid NATO on iga tema liikmesriik. See tähendab, et me peame ise ja koos olema piisavalt tugevad.

Praegu räägime tarkadest ja säästlikest kaitselahendustest nii NATOs kui ELis. Balti- ja Põhjamaad on sellest hea näide. Üritades jagada omavahel võimekusi ja ressursse, oleksime isegi veel tugevamad. Ma olen meie kaitsekoostöö tugev toetaja.

Ja mitte ainult koostöö, vaid praegu räägime ka aina rohkem integratsioonist. See pole veel reaalsus, kuid me peame sellega kahtlemata edasi minema ja rohkem koos tegema.

Kust võiks see integratsioon alguse saada?

Parim näide on õhuturve. NATOga teeme palju vastuvõtjamaa toetuse parandamiseks. Me suurendasime, isegi kahekordistasime oma panust õhuturbemissiooni, et see oleks atraktiivne ka teistele NATO liikmetele, mitte ei tähendaks ainult nende ressursside kasutamist. NATO peasekretär Rasmussen on seda korduvalt toonud välja kui nutika kaitselahenduse parimat näidet.

Ka Balti Kaitsekolledž Tartus on väga hea näide sellest, kuidas kolm Balti riiki suutsid sellise sõjakooli rahvusvahelise personali abiga rajada.

Mis puudutab tulevikku, siis moodustasime kolme maa ühise asjatundjate rühma, kelle ülesandeks on esitada meile – poliitikutele – väga konkreetsed näited integratsiooni ja nutikate kaitselahenduste võimalustest.

Viis kuni kümme aastat tagasi ei teinud me minu arvates piisavalt oma süsteeme – näiteks radarisüsteeme – iseseisvalt arendades. On võimatu selgitada, miks on need meil erinevad. Me kulutame palju raha ning ma arvan, et me saanuks teha paremini. Miks mitte jagada tulevikus oma võimekusi?

Näiteks lätlastel on Adažis Baltimaade parim polügoon. Ma ei arva, et eestlased ja leedulased peaksid arendama oma polügoone, vaid pigem peaksime kasutama paremini Läti polügooni. Ja seda me teemegi.

Aina tavapärasemad on ka meie ühisõppused. Ja loomulikult aitab liikmelisus ELis ning NATOs meil mõista, et peame aina rohkem koos olema.

Kuidas istub sellesse süsteemi koostöö Põhjamaadega – eriti Rootsi ja Soomega –, kes ei kuulu NATOsse?

Väga hästi. Mõnikord isegi unustame nendega suheldes, et nad ei kuulu NATOsse. Viimati toimus sõjaline õppus Amber Hope Leedus ning siia tuli üle 200 Soome sõjaväelase oma ajateenijate, varustuse ja suurte SISU soomukitega mööda raudteed ja Via Balticat.

Nii Soome kui Rootsi osalevad Afganistanis NATO rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes, nad on väga seotud ühise kaitsesüsteemiga. Loodan, et meil saab olema võimalus õnnitleda neid NATOsse astumise puhul. Ma ei taha loomulikult sekkuda nende siseriiklikesse otsustesse, kuid pole saladus öelda, et meie huvides on see, et nad kuuluksid NATOsse. Ei tohi unustada ka seda, et ELis oleme koos.

Ütlesite, et NATO on meie julgeoleku vundament. Millise tervise juures allianss teie hinnangul praegu on? Teie endine USA kolleeg Robert Gates tegi enne ametist lahkumist üsna tõsiseid märkusi liidu nõrgenemise kohta.

Loomulikult peame tema sõnadele tähelepanu pöörama ning märkama, et lõhe NATO Euroopa liitlaste ja USA vahel on suur ning et koostoimimine pole hea. 75 protsenti NATO võimekustest on USA-l ehk siis ülejäänud allianss sõltub ameeriklastest. Loomulikult pole see hea ja me peame sellele rohkem mõtlema.

Kahjuks on Leedu nende riikide seas, kes ei tee piisavalt oma riigikaitse rahastamiseks. Ma kordan, et see on minu kui kaitseministri jaoks suurim peavalu. Ma püüan veenda meie ühiskonda, meie poliitikuid, meie valitsust ja kõiki teisi oma suhtumist muutma ning ma üritan seda teha pea iga päev.

Pisut on see suhtumine ka muutunud. Kaks aastat tagasi polnud paljud inimesed sellest probleemist isegi teadlikud. Korraldati küsitlusi, millest selgus, et paljud inimesed arvasid, et riigikaitsele Leedus juba eraldatakse NATO soovitatav kaks protsenti SKTst. Keegi ei öelnud neile tõtt.

Mistõttu minu ülesanne polnud kerge. Ühelt poolt tahaksid kõik rääkida rahvale ainult häid asju ja saada endale hea maine. Kuid minu arusaamine oli väga selge: me peame rääkima ühiskonnaga väga avatult ja muutma vähemalt osa inimeste arusaamist.

Loomulikult on enamikule inimestest tähtsaim küsimus nende enda palk või pension, mitte kaitsekulutused, millest rääkimine ei saa kunagi olema väga populaarne. Kuid minul pole teist võimalust.

Teisalt, nagu me ka Lissaboni tippkohtumisel nägime, jagavad meie riigid ühist arusaama, et tänapäeva maailmas pole edukamat kaitseliitu kui NATO. Loomulikult on alliansil probleeme, nagu mainis ka Robert Gates, kuid see on edukaim allianss, millele pole alternatiivi.

Aga millisel määral võiksid NATO vajalikkusest ja vajadusest kulutada riigikaitsele rohkem raha aru saada teie kolleegid Lääne-Euroopas?

See erineb riigiti. Igas demokraatlikus riigis on väga erinevaid inimesi. Mõned poliitilised grupid saavad aru, et sellega on probleem, mõned teised mõnes teises riigis sellest aru ei saa. Igas riigis on erinevaid arusaamu.

Kuid arvan, et me peame oma mõtteviisi muutma. Maailm pole nii turvaline koht, nagu me mõnikord mõtleme. Me pole kahjuks jõudnud Francis Fukuyama mõne kümnendi eest kirjeldatud ajaloo lõpuni. Ajaloo lõppu ei tule kunagi. Keegi ei tea, mis võib 10–20 aasta pärast juhtuda, milline mõtteviisi muutus võib leida aset Euroopas või Euroopa naabruses.

Kui te vaatate Afganistani sõjale, siis mida on see NATO-le õpetanud?

Paljud inimesed arvavad, et see on NATO-le lootusetu tegevus ja et lääneriigid ei suuda olukorda muuta, kuid mina olen ettevaatlik optimist. Sest ka seal pole muud teed.

Olen seal meie sõdureid külastamas käinud vist viis korda. Ka enne kaitseministriks saamist, NATO parlamentaarse assamblee liikmena. Ja ma näen erinevust tänase ning varasema vahel.

Väljapoole jõuab tavaliselt vaid info pommidest, suitsiidirünnakutest ja pahadest asjadest. Tegelikult on Afganistanis ka häid uudiseid. Piisab sellest, kui me näeme koolis käivaid tüdrukuid, keda varem polnud. Kümme aastat tagasi ei lubatud neil isegi kooli minna. Täna on haridusega algust tehtud.

Nad vajavad aega. Võib-olla 10–20 aastat. Asjad ei hakka juhtuma homme, see on väga pikaajaline protsess. Loomulikult on kohe lääneliku demokraatiani jõudmine võimatu, kuid peame minema samm-sammult edasi. Isegi leedulaste vastutusalal Chagcharanis Ghori provintsis näeme väga aeglast edasiminekut politseis ja administratiivvõimekuses ning aina enam optimismi.

Jah, neil on probleeme valitsusega, arusaamaga valitsemisest ja korruptsiooniga. Suuri probleeme. Aga kui me ei tee seal seda, mida teeme praegu, siis mis on alternatiiv? Alternatiiv on see, et Afganistan jäetaks taas ripakile nagu kümne aasta eest ja temast saaks taas terroristide varjupaik. Mina seda ei soovi ja arvan, et see on peatanud mitmeid samasuguseid tegusid nagu 2001. aasta 11. september.

Inimestel on raske mõista asju, mida ei juhtunud. Aga võinuks juhtuda isegi hullemaid asju, kui me poleks teinud Afganistanis seda, mida me seal teiste riikidega teeme.

Kas teil on juba mõttes, millal võiksid Leedu väed Afganistanist lahkuda?

Loomulikult koos NATOga. Me ei langeta otsuseid üksi. Muidugi mõtleme üleandmisele, sest see on välja kuulutatud ja esimene laine on juba alanud. Me loodame, et meie provints kuulutatakse välja teises või kolmandas laines, mistõttu me peame olema selleks valmis. Usume, et Ghoris võib julgeolekuvastutuse kohalikele üle andmine saada võimalikuks 2013. aastal. Loomulikult on see keerukas protsess, aga me ei taha jääda sinna igaveseks.

Mõned inimesed arvavad, et see saab olema samamoodi nagu Nõukogude ajal. Aga NSVL tahtis jääda sinna igaveseks, selle riigi koloniseerida ja endale võtta. Praegune missioon on totaalselt teistsugune, sest meie arusaam on, et peame viima kohalikud julgeolekujõud tasemele, et neil oleks võimalik ise oma riigi eest hoolitseda ja me saaksime lahkuda.

Muidugi on praegu väga raske mõelda Afganistanist kui ühtsest helge tulevikuga riigist, aga ma siiski usun, et neil on tulevik.

Endise arstina pean tooma näite meditsiinist: ma näen tänast Afganistani kui reanimatsioonipatsienti kunstliku toitmise ja hingamisega, see patsient ei suuda välise abita elada. Kuid usun siiski, et see patsient jääb ellu. Seetõttu peame erakorralise toitmise ja abistamisega edasi minema, võttes sihiks selle, et mõne aasta pärast võib patsient pääseda reanimatsioonist teise haiglasse ning tulla toime kunstliku toitmise ja hapnikuaparaadita.