Norra peaminister: tragöödia õpetas, kui tähtis on märgata inimest

Jens Stoltenberg möödunud kolmapäeval oma kodukontoris Oslos. Juba 22. juuli õhtul muudeti peaministri kodu täiesti toimivaks riigivalitsemise keskuseks. Magamistubasid kasutatakse kontoritena, esimesel korrusel asuvat diivanikomplekti koosolekute kohana. Foto: Sigurd Fandango

Norra peaminister Jens Stoltenberg rääkis intervjuus ajalehele Aftenposten ühiskonda kuu aja eest vapustanud massimõrvast ning  selle tagajärgedest – nii süütundest
kui ka tagantjärele tarkusest. Kirja pani Thomas Boe Hornburg.

Kell 8.00, 23. juuli 2011, pressikonverents, peaministri residents. Jens Stoltenberg on kõhklev. Hoiab kõvasti ettekirjutatud tekstidest kinni, tundub eemalolev. Ta pole maganud, on stressis öötundidel politseidirektor Øystein Mælandilt saadud teatest.

Kella poole kolme paiku teatas Mæland telefoni teel, et vähemalt 80 inimest on Utøyal surma saanud. «See on nagu õudusunenägu,» ütleb Stoltenberg telekaamerate ees.

Tänaseks on sellest möödunud neli nädalat. Neli pikka nädalat, mis moodustavad kõige raskema eriolukorra, mida ükski Norra peaminister on alates Teisest maailmasõjast kogenud.

Stoltenberg on osalenud seitsmel matusel. Pidanud kuus suurt kõnet. Kohtunud mitmesaja Utøyal ellu jäänuga ning hukkunute õdede-vendade, kallimate, emade-isadega – enamasti eraldi kohtumistel, kus ta peamiselt kuulab ja kuuleb lugusid noortest, kes ei tulnud enam koju.
Kuid ka eriolukorral on oma etapid, oma areng – ja peagi oma lõpp.

Möödunud teisipäeval avas Jens Stoltenberg uue kooliaasta Põhja-Norras Nordlandi ülikoolis. Terrorirünnak heidab pikki varje külaskäigule – kuigi see on Stoltenbergi esimene korraline visiit peaministrina pärast 22. juulit. Stoltenberg peab kõnet rünnakutest demokraatiale. Kohtub noortega, kes elasid üle Utøya veresauna. Kuid tekkinud on midagi uut.

Ta lubab endale kõnes mõne väikse nalja sellest, kuidas ta ise oli väga usin üliõpilane. Ja kuigi ta ülikond on musta värvi, on ta valinud lipsu – esimest korda pärast 22. juulit –, millel on musta põhja peal väikesed valged täpid. See on justkui väike märk sellest, et eriolukord hakkab lõppema. Valik on tehtud läbimõeldult ja seda on arutatud peaministri büroo töötajatega.

Aftenposten on viimase nädala jooksul jälginud pidevalt Stoltenbergi ja tema meeskonna tegemisi. Eelmisel nädalal võttis ta osa viimasest 22. juuli ohvri matusest. Hoolikalt valmistunud rahvuslikuks mälestamisminutiks Oslo Spektrumis. Ja siiski väljunud, väikeste sammudega, kõige sügavamast leinafaasist.

«Me oleme sellele liiga kitsalt lähenenud. See lõppeb peagi,» sõnab üks Stoltenbergi kaastöölistest.
Peaminister räägib esimest korda omaenda leinast, Anders Behring Breivikist, süütundest ja tagantjärele tarkusest. Sellest, kuidas Norra ja tema erakond, Tööpartei, muutuvad.

Ja oma meeskonnast, kes on tema enda kodu esimesel korrusel neil viimasel neljal nädalal juhtinud valitsust.

Kuid meeskond on rahul – suuresti ka sellega, et juba 22. juuli õhtul, mõni tund pärast seda, kui peaministri büroo plahvatuses tugevalt kannatada sai, muudeti Stoltenbergi kodu, mis asub kuningalossi taga, täiesti toimivaks riigivalitsemise keskuseks. Magamistubasid kasutatakse kontoritena, esimesel korrusel asuvat väikest diivanikomplekti koosolekute kohana.

Enamasti kõik toimib – välja arvatud see, et pidevalt on järjekord kahe printeri juures, mis asuvad elutoa põrandal. Paljud magavad esimese nädala jooksul töö juures. Peaministri büroo juhataja Karl Eirik Schjøtt-Pedersen tegeleb enamiku peaministri tavaliste ülesannetega. Avalike suhete juht Hans Kristian Amundsen kirjutab kõik tekstid kõnede ja järelehüüete jaoks, mida pärast 22. juulit tuleb kui konveierilindilt. Referent Nina Frisak hoolitseb selle eest, et kõik toimiks. Ka selle eest, et diivaninurgas oleks olemas kauss pähklite ja Marylandi küpsistega.

Ühtsus meeskonnas, mida peaminister ise nimetab täiesti erakordseks, aitab kaasa sellele, et Stoltenberg tuleb esimesel kümnel päeval toime tõsise kriisiolukorraga. Järgmises faasis, neil pikkadel nädalatel pärast 2. augustit, käib Stoltenberg pea iga päev matustel. Kui paljud norralased neil kahel nädalal liiguvad vaikselt oma eluga edasi, on Stoltenberg peaaegu täielikult uppunud leina.

Ühe matuse lõpus tunnistab ta, et on ebareaalne, et valimiskampaania algab vaid mõne nädala pärast. 12. septembri kohalikud valimised tunduvad olevat väga kaugel.

Kuid lõppenud nädalal, 13 päeva hiljem, on mustale lipsule ilmunud valged täpid. Küsimuse peale, kas ta on rahul valimiskampaaniaga, ütleb Stoltenberg nüüd vastuseks, et tal on segased tunded.

Ning nüüd, kui terrorirünnakutest on veidike aega mööda läinud, söandab ta veidike rääkida sellest, kuidas mõjutab terror Norrat, Tööparteid ja teda ennast. Kuid vastused ei tule kohe, veel endiselt. Üks tema kaastöötaja võtab selle kokku nii: «Teised erakonnad arutlevad, millist Jens Stoltenbergi me tulevikus näeme. Aus vastus on see, et me ei tea. Ja ma arvan, et ta ise ka ei tea seda.»

Leinakohtumistest

Sügisel rääkis sinu avalike suhete juht sinust kui jäigast poliitikust. Viimastel nädalatel oled sa nutnud, kallistanud ja lohutanud leinajaid. Kas see üllatab ka sind ennast?

Ei. Mulle tundub, et see on see külg minu juures, mida on nüüd vaja näidata, kuid selleks pole varem vajadust olnud. Ma tegelen endiselt majanduspoliitika ja töökohtadega. Kuid neil nädalatel on inimlik hoolivus ja soojus olnud kõige tähtsamad. See on olnud väga loomulik.

Oled olnud väga isiklik paljudel matustel, oled nutnud ja rääkinud sellest, et ka sina oled isa. Miks?

See on minu jaoks väga isiklik. See on mulle mõjunud nagu kõigile teistele. Ma olen tahtnud seda välja näidata. Mulle tundub, et hukkunute lähedased hindavad seda.

Sa mõjud teinekord, kohtudes inimestega, keda sa ei tunne, ujedana. Kuid kohtudes leinavate inimestega, kellest paljud meist pigem eemale hoiavad, oled sa tundunud väga kindlameelsena.

Minu arvates on väga tähtis kohtuda leinajatega. Minna nende juurde. Rääkida isiklikest asjadest. Seda pole kunagi vale teha. Mõned võivad tunduda veidike enesessetõmbunud, kuid nad on siiski rõõmsad, kui neid kallistada, rääkida paar sõna. Sellistel kohtumistel on oma tähendus, oma eesmärk.

Jõuvarudest

Alates 22. juulist oled sa käinud seitsmel matusel, pidanud kümneid kõnesid, palju töötanud. Kust sa selleks jõudu leiad?

Pärast esimesi öid, kui sai vähe magada, olen ma saanud üsna korralikult magada.

Oled sa jõudnud trenni teha?

Jah. Olen käinud paar korda rattaga sõitmas. See, et ma saan magada ja trenni teha, on minu jaoks oluline. Eriti nüüd. Aga ma saan palju energiat ka hukkunute omastega kohtumistest. Ma saan inimlikku soojust sealt vastu. Jõudu saan ka oma perekonnalt.

Ka sinu nõuandjad on suuresti sinu kodus elanud...

Jah, mu kontor asub nüüd mu kodu esimesel korrusel. Kui ma lähen hommikul kaheksa paiku alla, siis on seal töö täies hoos, ja see on nii ka siis, kui ma magama lähen.

Mida need neli nädalat on teinud peaministri büroo meeskonnaga?

Need on loonud ühtsuse, mis on erakordselt hea. Oleme ka füüsiliselt üksteisele väga lähedale tulnud. Varem asusime neljal korrusel, pidime kasutama sisetelefoni ja muud sarnast. Nüüd on kõik siin koos.

Kui ta olnuks moslem

Norra-somaali päritolu naisterahvas Kadra Yusuf on üks paljudest, kes on kirjeldanud, kuidas Norra sisserännanuid neil paaril tunnil pärast plahvatusi valitsuskvartalis taga kiusati. Mida sa sellest arvad?

Olen kuulnud mitmeid lugusid selle kohta, et moslemid tundsid end tol reedel olevat kahtlusalused ja mõned ka tagakiusatud. See on hoiatus. Need on meie eelarvamused. See annab tunnistust stereotüüpsest mõtteviisist, mille vastu me peame võitlema. Tegusid ei pane toime grupid, vaid inimesed.

Oled sa kindel, et Norra oleks vastandanud end terrorile hoolivuse, armastuse ja mitmekesisusega, kui selle taga oleks olnud moslem?

Ei, päris kindel ma selles ei ole. Ma loodan, et see oleks nii olnud, aga pole selles kindel. Stereotüüpne mõtlemine on väga ohtlik. Ma usun, et
22. juuli sündmuste järel sai ilmsiks, kui oluline on märgata inimest.

Paljud on öelnud, et nad tundsid kergendust, kui selgus, et kurjategija on rahvuselt norralane. Kas sa tundsid samuti?

Sel õhtul olin ma nii sügavalt mures ning mõjutatud kõigest sellest, mis juhtus, et kergendustunne pole õige sõna. Aga kui saime teada, et suure tõenäosusega on kurjategija rahvuselt norralane, sain aru, et me pääseme sellest, mis muidu oleks kergesti võinud juhtuda – Norras elavate moslemite vastu suunatud vihkamise suurenemine ja konfliktid.

Anders Behring Breivikist

Sa pole senini kasutanud ametlikus kõnepruugis terroriaktides süüdistatava Anders Behring Breiviki nime. Miks mitte?

Asi pole selles, et ma pidevalt hakkan tema nime kõikvõimalikel juhtudel boikoteerima...

Kas sa tahaksid tema nime kasutada nüüd, selles intervjuus?

Ma ei ole seadnud endale minisugust absoluutset keeldu tema nime kasutamise osas. Ma võin öelda: Anders Behring Breivik. Oleks liialt jäik teha sellest absoluutne keeld. Aga mulle on oluline, et tema, ja kõik, mille eest ta seisab, ei saaks rohkem tähelepanu kui vaja. Mulle on esimesest õhtust alates olnud oluline, et minu väljaütlemised ei puudutaks kättemaksu ja karistust, vaid näitaksid kõike head, mis meis on.

Anders Behring Breivik oli näiliselt üks tavaline poiss Smestadi linnaosast Oslos. Kuidas võis temast saada massimõrvar?

Ma olen selle peale mõelnud. Seda on raske mõista ja see on ilmselt mitmete asjade kokkulangevus. Kuid peaministrina ei tahaks ma spekuleerida.

Oled sa mõelnud rääkida tema emaga, kes on samuti ohver?

Ei. Seni pole ma selle peale mõelnud. Ma pole ka mõelnud, kas see muutub aktuaalseks tulevikus.

Oma populaarsusest

Norra ajaleht VG nimetas sind kolm päeva pärast terrorirünnakut meie uueks ühendavaks juhiks. See ei meeldinud sulle üldse. Miks?

Sest mulle meeldiks, kui tähelepanu saaksid need, keda see puudutab. Me ei tohi sekundikski unustada, et see puudutab neid, kes hukkusid, kes on raskelt vigastatud, kes kogesid jubedaid asju, ja kõiki nende lähedasi. Tuhandeid inimesi.

Oled sa üllatunud tähelepanust sinu enda vastu?

Ma olen tänulik selle soojuse ja hoolivuse eest, mida rahvas minu suhtes üles näitab. Aga taas kord: asi pole minus.

Tööparteist

Mida sa arvad sellest, et su oma erakond, Tööpartei, on saanud pärast 22. juulit suure poolehoiu osaliseks?

Ma olen sellele palju vähem tähelepanu pööranud kui võiks arvata. Järgmisel (alanud – toim) nädalal alustan ma valimiskampaaniaga. Siis jääb veel kolm nädalat. See on pikk aeg ja kolme nädalaga võib palju juhtuda.

Kuidas 22. juuli rünnakud Tööparteid pikemas plaanis mõjutavad?

See saab osaks meie identiteedist ja meie ajaloost. See jääb meiega. Alatiseks. Ja see on loonud organisatsioonis väga tugeva läheduse ja ühtekuuluvustunde. Kuid üldiselt on vara veel midagi öelda.

Viimastel aastatel on Tööpartei sisserände- ja integratsioonipoliitika vaadete osas lähenenud Progressiparteile. Kas sa kahetsed seda nüüd?

Ma pole nõus sellega, et oleme lähenenud Progressiparteile. Debatis aetakse tihti segi kaks valdkonda. Meil peab olema järjekindel, kuid õiglane sisserändepoliitika ja heldekäeline integratsioonipoliitika. Lisaks pole probleemipüstitus uus. Mäletan seda hästi sellest ajast, kui olime valitsuses 1990ndatel.

Kas see on probleemiks, et Tööpartei sümbolid roos ja sõnad «ühtsus» ja «solidaarsus» on viimase kuu aja jooksul muutunud kogu rahva jaoks terrorist distantseerumise sümboliteks?
Ei. Ma arvan, et need sümbolid on suuresti Norra hüvanguks.

Turvalisusest ja politseist

Tunned sa end pärast 22. juulit vähem turvaliselt?

Ei. Ma tunnen end turvaliselt, kuna me elame maal, mis on üks maailma turvalisemaid ja kuna politsei hoolitseb mu turvalisuse eest.

Politsei tegevuse kohta 22. juulil on tõstatatud väga kriitilisi küsimusi. Kas on midagi selle kriitika osas, mida sa saaksid praegu kommenteerida – enne kui uurimiskomisjon on asja uurinud ja järeldused teinud?

Ei. Tegemist on nii tõsiste küsimustega, et oleks vale seda teha. Kuid me ei hakka komisjoni lõppraportit ootama, kui on kiiresti vaja muudatusi teha.

Kas Norra peab tulevikus olema kõrgendatud turvalisuse tasemega?

See on muutuv hinnang. Kuid me peame meeles pidama, et alates sellest ajast, kui ma olin 11 aastat tagasi esimest korda peaminister, on üleüldine turvalisuse tase tõusnud. Tookord mul ei olnud turvameest. Kui Gro Harlem Brundtland oli peaminister, hõivasid teda külastavad saamid tema kontori. Ja isegi riigid, mis rakendavad tunduvalt suuremaid turvameetmeid, pole suutnud end terrori eest kaitsta – näiteks London, New York ja Madrid.

Norra pärast 22. juulit

Sa ütlesid nädal pärast terrorirünnakut, et on Norra enne
22. juulit ja Norra pärast 22. juulit 2011. Kuidas see Norrat muudab?

Halvast tuleb midagi head. Me oleme juba näinud inimesi, kes astuvad välja mõningate põhiväärtuste eest. See on iseenesest suur jõud, mis paneb kogu rahva minema tänavatele ja näitama välja soojust ja inimlikku hoolivust ning toetama Norrat kui avatud, demokraatlikku maad, kus keegi ei pea kartma, ja avaldama oma arvamust.

Kuid kuidas see pikemas plaanis muudab poliitikat?

Õhustik saab olema veidike ettevaatlikum – vähemasti siis, kui arutame sisserände ja mitmekultuurilise Norra teemadel. Pealegi, me oleme pidanud demokraatiat iseenesestmõistetavaks. Ma arvan, et paljud hakkavad demokraatiat väärtustama ja sellest osa võtma.

Kas 22. juuli on muutnud sinu nägemust poliitilistes aspektides?

See on tugevdanud arusaamist, kui oluline on meie demokraatia, et võime julgelt öelda, mida soovime, ka vastuolulisi asju, ilma et peaksime kartma.

Kas seepärast peaks väljendusvabadust suurendama?

Piirangutel on olnud väga väike praktiline tähendus. Asi pole paragrahvides, vaid neis piirangutes, mis iseendale seatakse. Arvan, et inimesed võiksid julgelt öelda, mida nad arvavad, kuid igaüks vastutab selle eest, kui teistele haiget teeb.

Vastutusest ja süüst
Internetis on Utøyalt pääsenuid süüdistatud teiste väheses abistamises. Kuidas me peaksime sellesse suhtuma?

Ma pole seda ise näinud, aga paljud on sellest rääkinud. Arvan, et eelkõige peaksime olema õnnelikud nende üle, kes ellu jäid. Meie, kes me seal ei olnud, ei suuda kunagi endale ette kujutada, kui keeruline oli olla sellel saarel ning kui vähe oli võimalik midagi teha neil, kes seal olid.

Tahaksid sa ütelda midagi neile, kes Utøyalt pääsesid ning nüüd tunnevad ennast süüdi...

Süüdi on vaid üks – kurjategija. Kõik katsed süüd osaliselt teiste kaela veeretada vähendavad tema vastutust. Me ei tohi kunagi unustada, et kurjategija on süüdi ja vastutab kõigi hukkunute eest.

Kas sa tunned isiklikku vastutust, kuna see juhtus ajal, kui sina peaminister olid?

Ma tunnen vastutust kõige selle eest, mida me teeme, ja selle eest, mida me teinud pole, püüan kaitsta meid seda laadi rünnakute eest, kuna olen Norra peaminister.

Seepärast olen ma nii palju kui võimalik olnud olemas nende jaoks, keda see on puudutanud, vahendanud kogu rahva leina, kuid võtnud enda kätte ka initsiatiivi, et saaksime teada ausa ja ilustamata tõe selle kohta, mis juhtus 22. juulil.

Olite te enne terroriakti mõningal määral naiivsed?

Seda on veel liiga vara öelda, kuid pärast nii verist rünnakut oleks kummaline, kui me ei leiaks midagi, mida me tulevikus peame teisiti tegema.

Kolm päeva pärast terrorirünnakut lubasid sa Raekoja platsil 200 000 inimese ees, et «22. juulit» enam kunagi ei juhtu. Kuidas sa saad seda lubada?

See on tõsine eesmärk, mis ühel kokkuhoidval rahval on. Ma ei saa välistada tulevasi terroriaktsioone Norras. Sellist garantiid ma anda ei saa. Kuid me peame tegema kõik, mis võimalik, vältimaks, et see võiks juhtuda. Seda nii turvameetmete kasutamise kui ka ühtsuse ja hoiakute abil.

Norra keelest tõlkinud Kai Timmusk. Artikkel ilmus üleeile Norra ajalehes Aftenposten. Postimees avaldab selle väljaande loal.

4 mõtet
•    «Olen kuulnud mitmeid lugusid selle kohta, et moslemid tundsid end tol reedel olevat kahtlusalused ja mõned ka tagakiusatud. See on hoiatus. See annab tunnistust stereotüüpsest mõtteviisist, mille vastu me peame võitlema. Tegusid ei pane toime grupid, vaid inimesed.»
•    «Ma olen tänulik selle soojuse ja hoolivuse eest, mida rahvas minu suhtes üles näitab. Aga taas kord: asi pole minus.»
•    «See saab osaks meie identiteedist ja meie ajaloost. See jääb meiega. Alatiseks.»
•    «Ma ei saa välistada tulevasi terroriaktsioone Norras. Sellist garantiid ma anda ei saa. Kuid me peame tegema kõik, mis võimalik, vältimaks, et see võiks juhtuda. Seda nii turvameetmete kasutamise kui ka ühtsuse ja hoiakute abil.»