:format(webp)/nginx/o/2018/07/17/10795235t1h85fe.jpg)
Ööl vastu tänast 100 aastat tagasi tapeti Jekaterinburgis Venemaa viimane tsaar Nikolai II, tema perekond ning viimased teenijad. Verises tapatöös läksid käiku nii kuulivalangud kui püssitäägid, sest laskekomando oli purjus ja neil ütlesid närvid üles.
Petrogradi revolutsiooninõukogu nõudmisel arreteeriti troonist loobunud Nikolai II 1917. aasta märtsis (ukj). Tsaari ja tema perekonda hoiti koduarestis kolm kuud Tsarskoje Selos, misjärel saadeti nad augustis Tobolski linna Uuralites.
Väidetavalt soovis Aleksandr Kerenski ajutine valitsus kaitsta tsaariperekonda revolutsioonimeeleolude eest ning Tsarkosje Selo ei olnud selleks piisavalt kauge paik.
/nginx/o/2018/07/16/9885546t1hc99f.jpg)
Tobolskis elasid nad võrdlemisi lahedalt endises kubernerihäärberis. Pärast enamlaste riigipööret karmistati vangistustingimusi ning üha rohkem kõlas hääli, mis soovisid kodanik Nikolai Romanovi kohtu alla saatmist.
Iga tsaariverd isik oleks pretendeerinud troonile ning enamlased ei saanud sellist ohtu endale jätta.
Enamlaste võimu tugevnedes viidi Nikolai 78 päeva enne oma surma koos naise Aleksandra Fjodorovna ja tütre Mariaga Jekaterinburgi, kus nad elasid riigistatud Ipatjevi majas. See nimetati ümber eriotstarbeliseks majaks ning ümbritseti mitmemeetrise müüriga.
Igasugune kokkupuude välismaailmaga oli tsaariperekonnale keelatud, nii kaeti ajalehepaberiga kõik maja aknad. Mais ühinesid vanematega tütred Olga, Tatjana ja Anastassia ning poeg Aleksei, kelle haiguse tõttu oli laste sõitu edasi lükatud.
Perekonna käsutusse anti neli ruumi: magamistuba, tualett ja kaks saali. Pere pidi helistama kella iga kord, kui nad soovisid kasutada tualetti või lahkuda oma ruumidest. Vangidel lubati aias käia pool tundi hommikul ja õhtul, kuid sealjuures ei tohtinud nad vahtkonnaga rääkida.
Tsaariperekonda kinni hoidnud nõukogude revolutsionäärid jagunesid sise- ja välisvalveks.
Algselt kuulus siseruumide vahtkonda 16 meest, kes vahetuste väliselt magasid keldris ja koridoris. Õues valvasid 56 meest, kes elasid vastas asuvas Popovi majas. Järjepanu suurendati valvajate hulka ning tsaari hukkamise ajaks kuulus vahtkonda üle 300 inimese.
Maja sees ja ümber oli kümme valvepunkti ning õues liikusid patrullid ööpäev läbi kaks korda tunnis ringi.
Üles seati neli kuulipildujat. Üks neist oli linna katedraali kellatornis ning sihtis eriostarbelist maja. Teised paigutati Ipatjevi maja keldrisse, rõdule ja pööningule ning ning nendega võeti sihikule ümbritsev aed ja tänav.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
Vahtkonnal oli lubatud laaberdada Popovi majas ja Ipatjevi maja keldris, kus viinajoomise kõrvale toodi ärakasutamiseks noori naisi.
Mais liigutati varem perekonna käsutuses olnud klaver söögisaalis komandandiruumi, kus Romanovite magamistoa kõrval joodi, suitsetati ja lauldi revolutsioonilaule. Maja tualeti seinad kaeti poliitiliste loosungite ja kritseldustega.
Kui algselt oli vahtkonnal võimalik igal ajal sisse marssida tsaariperekonna ruumidesse ja neid läbi otsida, siis see luba kadus juuli alguses vahtkonnaülema vahetusega.
Asemele tulnud Jakov Jurovski arvates olid vahid muutunud tsaariga liiga lähedaseks ning see viga tuli parandada. Kohalike tšekistide seast valis ta välja uued mehed, kes vaikusevandega andsid lubaduse olla valmis tsaari hukkama.
Jurovski mehed olid peamiselt välismaalased. Nii märkis Nikolai päevikusse 8. juuli sissekandes, et vahis on uued mehed, kasutades mõistet «letts», mis toonases vene keeles tähendas euroopa päritolu mittevenelast. Uute vahtide juht oli leedukas Adolf Lepa.
/nginx/o/2018/07/16/9940106t1hae68.jpg)
Algselt oligi enamlaste sooviks korraldada Nikolai üle kohtumõistmine. Kuid kodusõda kestis edasi ning suvel lähenes Jekaterinburgile vene valgete armee. Enamlased ei saanud lubada, et kukutatud tsaar või tema perekonnaliikmed läheksid valgete kätte.
Esiteks oleks see andnud valgetele propagandahoova populaarsuse kergitamiseks. Teiseks oli tsaar Euroopa riikide silmis riigi ametlik valitseja ning kui ta oleks valgetega ühinenud, oleksid nad saanud küsida suuremat välisjõudude sekkumist.
Enamlased uskusid, et linnale liginevad tšehhoslovakkide väed on võtnud eesmärgiks tsaariperekonna vabastamise. Sama palju või sellest enamgi soovisid valged kaitsta enda kontrolli all olnud Siberi raudteed, kuid enamlaste leeris puhkes paanika.
Ettekääne hukkamiseks olemas
Tsaari hukkamise ettekääne oli revolutsionääridel olemas, sest juuni lõpus oli Nikolai langenud valmisseatud lõksu. Ta vastas tšekistide võltsitud kirjadele, kus tehti plaane tsaari vabastamiseks. Nikolai osalemine kontrrevolutsionäärilises vandenõus andis põhjenduse tema maha laskmiseks.
29. juunil langetas Uurali oblastinõukogu Romanovite perekonna hukkamisotsuse. Mõned päevad hiljem saadi sellele toetus Moskvast, kus Lenini juhtimisel viibisid kohal üksnes seitse kesktäitevkomitee 23 liikmest. Hukkamise detailide paikapanek jäi Uurali nõukogu presiidiumi ülesandeks.
/nginx/o/2018/07/16/9951457t1h48e6.jpg)
Ühtlasi tehti otsus perekonnaliikmete maha laskmiseks, kuid see varjati riigisaladuse kattega. Välismaised diplomaadid tundsid huvi perekonnaliikmete käekäigu vastu ning kardeti, et naise ja laste surmadele järgnevad poliitilised tagajärjed.
Nii öeldigi pärast, et hukati üksnes Nikolai II ning tema naine ja poeg on saadetud turvalisse kohta. Kuid iga tsaariverd isik oleks pretendeerinud troonile ning enamlased ei saanud sellist ohtu endale jätta.
Tsaari viimased päevad
Moskva vastus saabus Jekaterinburgi 12. juulil koos juhistega, et Leninile otse ei tohi edastada mitte mingisugust teavet nende surmade kohta.
13. juulil korraldasid enamlased Jekaterinburgis lavastatud meeleavalduse ning Punaarmee avas tule mässajate vastu. Tsaar ja tsarinna kuulsid proteste ja laske magamistoa aknast. Võimud kirjeldasid meeleavaldust kui monarhistlikku mässu ning kasutasid seda ära tsaari hukkamise õigustamiseks.
/nginx/o/2018/07/16/9882492t1h88e5.jpg)
14. juuli veetis Jakov Jurovski hukkamispaiga ja tõendite hävitamise ettevalmistamisega. Jurovski plaaniks oli tappa tsaar, tema perekond ja järelejäänud teenijaskond samaaegselt.
Selleks valiti Ipatjevi maja keldriruum, mille trellitatud aken naelutati laskude ja karjumise vaigistamiseks kinni. Kaaluti ka võimalust tulistada või pussitada perekonda une pealt või tappa nad metsas ning seejärel heita metallraskustega laibad Iseti tiiki, kuid kummaski plaanis ei saanud piisavalt kindel olla.
Hukkamispaik valmis, jäeti see ootama sobivat aega. Kaks päeva hiljem sai Jurovski teate, et Punaarmee tõmbub tagasi ning maha laskmisega ei ole enam võimalik viivitada. Lõpliku kinnituse küsimuseks saadeti salakirjas telegramm Moskvasse, kuid vastus sellele pole säilinud.
Õhtusöögil teatati perekonnale, et 11-aastane köögipoiss Leonid saadetakse minema onuga kohtuma. Poisi onu oli selleks ajaks juba maha lastud, kuid Leonid oli ainus kaaskondlane, kes pääses hukkamisest.
Tulevalangud ja suits
Kesköösel lasi Jurovski Romanovite arstil perekonna äratada. Ettekäändel, et perekond viiakse uude turvamajja, kästi neil riietuda ja viidi alla keldrisse veokit ootama. Varem olid vahid saadetud laibaauto järele, mille mootorimürinat sai kasutada laskude summutamiseks.
Tsaar palus toole keisrinna ja poja istumiseks. «Kui pärija tahab surra toolis, siis palun väga, andke talle see võimalus,» oli öelnud Jurovski abiline Grigori Nikulin.
Mõned minutid hiljem tuli sisse laskekomando ja Jurovski luges ette Uurali täitevkomitee otsuse.
Keisrinna ja Olga proovisid risti ette lüüa, kuid enne tabasid neid kuulid. Kui esimesed valangud olid sihitud ohvrite pähe ja rindu, siis kiiresti tõusis kaos ning vahid tulistasid valimatult üle üksteise õlgade. Ruum mattus suitsu ja tolmu, kuni polnud enam midagi näha ega kuulda.
/nginx/o/2018/07/16/9881978t1hd0eb.jpg)
Hoolimata ettevaatusabinõudest oli lärm äratanud kõik lähedalasuvad majapidamised. Suitsu hajudes selgus, et kõik tsaari lapsed on elus ning üksnes Maria oli haavatud.
Nii anti hukkajatele ülesandeks viia oma töö lõpule täägilöökidega, kuid see ei osutunud efektiivseks. Laste riietesse oli õmmeldud kilode viisi juveele, mis andis neile mõningase kaitse rünnakute eest.
Lõpuks tapeti tsaari lapsed ükshaaval laskudega pähe. Kuniks Jurovski kontrollis ohvrite pulssi, moonutati surnukehi täägilöökidega, et raskendada nende identifitseerimist. Kokku lasti 20-minutilise hukkamise ajal kuni 70 kuuli. Vahid riietasid surnukehad lahti, et otsida juveele, kuid Jurovski käskis mahalaskmise ähvardusel kogu vara endale üle anda.
Laibad tõsteti veoki kasti ning ülekoormatud autoga sõideti läheduses asuvasse Koptjaki metsa. Selgus, et hauakaevamiseks on toodud ainult üks labidas.
Veokit ootav meestesalk oli purjus ja maruvihane, et vangid polnud toodud neile elusalt. Nad olid soovinud oma osa saada kalliskividest ja pere naisliikmete ründamisest.
Raskustega sõideti rappa Gorno-Uralski raudtee ääres. Laipadelt eemaldati kõik riided ning need põletati. Kehad visati mahajäänud kaevandusšahti ning kaeti väävelhappega, et muuta laibad lõplikult äratundmatuks.
Siis aga selgus, et auk oli vähem kui 3 meetrit sügav ning selle põhjas olnud vesi ei kata jäänuseid täielikult. Jurovski proovis edutult käsigranaatide abil šahti täita. Seejärel kuhjati auku kokku mulda ja oksi ning Jurovski naasis 8 kilo kalliskividega Jekaterinburgi.
See aga ei jäänud tsaariperekonna viimaseks puhkepaigaks. Jurovski naasis õhtupoolikul ning ükshaaval tiriti laibad üles. Järgnes kaost täis öö, kus purjus ja omavahel tülis revolutsionäärid proovisid leida sobivamat asupaika.
Vastu hommikut tehti otsus matta nad sinnasamma soosse, kuhu veok oli järjekordselt kinni jäänud.
Mehed kaevasid vähem kui 60 sentimeetrit sügava haua, kuhu heideti laibad ning veelgi väävelhapet. Tsaari ja tema kaaskonna haud täideti ning jälgede peitmiseks sõitis veok edasi-tagasi mulla kinni. Aleksei ja ühe õe põletatud jäänused maeti teistest eemale, lootuses, et kui massihaud avastatakse, viib see uurijad valejälgedele. Nende luutükid leiti pea 90 aastat hiljem.
:format(webp)/nginx/o/2018/07/16/9876738t1h6d34.jpg)
Valged Jekaterinburgis
Valgete väed jõudsid linna nädal hiljem, 25. juulil. Seejärel korraldati ka esimene juurdlus tsaari saatuse väljaselgitamiseks. Esimeses matmiskohas olid purjus komandolased teinud lohakat tööd tõendite hävitamisel, nii leiti sealt perekonna isiklikke asju, kehajäänuseid ja kuule. Kuid valgete uurimine ei leidnud surnukehi.
Aasta hiljem langes Jekaterinburg uuesti punaste kätte ning juurdlus lõpetati. Aastaid ümbritses enamlaste valitsus tsaari hukkamist valeväidetega, mille jooksul jõuti nii süüdistada mahalaskmises vasakpoolseid bolševikevastaseid kui ka kogunisti täielikult eitada tsaari surma.
1926. aastal tunnistati Romanovite hukkamist, kuid öeldi, et Lenini valitsus ei ole selle otsuse taga olnud. Järjepanu ilmus välja erinevaid Romanovite teesklejaid, eriti populaarne oli Anastassia ja Aleksei identiteedi ülevõtmine.
/nginx/o/2018/07/16/9879951t1hdcea.jpg)
Massihaud avastati 1979. aastal, kuid selle avalikustamisega oodati veel kümme aastat. Jäänused tuvastati DNA-testidega ning tsaar ja tema perekond maeti ümber Peterburi Peeter-Pauli katedraali.
Samasugused proovid tõendasid Aleksei ja Anastassia leitud luutükke, kuid vene õigeusu kirik pole neid ametlikult tunnustanud. Küll aga kuulutati kogu tsaariperekond 2000. aastal märtriteks, kes Jeesus Kristuse nimel surid.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist avati ka kriminaaljuurdlus Romanovite hukkamise üle, kuid kõik süüalused olid selleks ajaks surnud. Kümme aastat tagasi rehabiliteeris Venemaa peaprokuratuur Romanovite perekonna kui poliitiliste repressioonide ohvrid, kuid sellele eelnes pikk õiguslik vaidlus.
Tsaariperekonna hukk on osa tundlikust veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni pärandist, kus korraga on omavahel segunenud õõvastav vägivald ja hiilgavale Nõukogude Liidule aluse pannud sündmused. Nii ei teagi venelased, kuidas Romanovite dünastia saatusesse suhtuda.
2015. aastal taasavati Romanovite hukkamise juurdlus õigeusukiriku palvel, kes tahtsid veel kord jäänuseid tõendada. Anastassia ja Aleksei luid ei ole ümber maetud ning neid hoitakse Venemaa riigiarhiivis.
Viimaste kiriku soovil tehtud DNA-uurimuste tõendid avaldati eile ning need kinnitavad, et leitud on tõepoolest tsaar perekonnaga.
Ipatjevi maja lammutati 1977. aastal ning hiljem ehitati selle asemele kirik, millest nüüdseks on saanud palverännaku sihtkoht.
/nginx/o/2018/07/16/9876592t1hea41.jpg)