Aleksius II sidus end võimudega
5. detsember 2008, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moskvas täna hinge heitnud patriarh Aleksius II oli võimudega lähedalt seotud isik, kes taastas õigeusukiriku autoriteedi pärast aastakümneid kestnud Nõukogude repressioone.
Kiriklikku karjääri alustas ta juba kommunistliku süsteemi tingimustes ning jõudis kõrgeimasse tippu vana korra kokkuvarisemisel, misjärel ta sõlmis liidu Vene Föderatsiooni esimese presidendi Boriss Jeltsini ja seejärel ka Vladimir Putiniga, vahendas AFP.
Aleksius II oli miljonitele venelastele muljetavaldav moraalne liider ning võttis sõna ka välispoliitikas, järgides tavaliselt Kremli ametlikku liini. Patriarh kritiseeris muu hulgas näites NATO rünnakuid endise Jugoslaavia vastu ja USA sõda Iraagis ning kaitstes venekeelse elanikkonna õiguse endise Nõukogude Liidu aladel.
Rahvusvahelisel areenil oli ta aga ülimalt ettevaatlik katoliikluse suhtes ning keeldus korduvalt kohtumast paavstide Johannes Paulus II ja Benedictus XVI-ga, samas kui pingete silumiseks alustatud läbirääkimised nurjusid. Samas jääb tema aega revolutsiooni järel lahknenud vene õigeusukirikute taasühendamine.
Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Mihhailovitš Ridiger, pärines baltisaksa aadlisoost (von Rüdiger) ning ta sündis õigeusu preestri pojana 23. veebruaril 1929 iseseisva Eesti pealinnas Tallinnas. Nõukogude okupatsiooni alguse järel töötas ta kahes Eesti katedraalis ning astus Stalini ajal teoloogiaseminari.
Ridiger isegi abiellus, kuid lahutas hiljem, et saada mungaks, kui olid alanud Hruštšovi usuvastased kampaaniad. 1961. aastal tõusis ta Tallinna piiskopiks ja kolm aastat hiljem peapiiskopiks. Ta tegi edukalt karjääri Brežnevi ajal, kui kirik oli tugeva KGB kontrolli all ning dissidendist preestrid heideti üldjuhul vanglatesse.
Tulevane patriarh aga kohanes ning kerkis kiiresti õigeusu hierarhias, tõustes varsti tähtsuselt teiseks meheks patriarhaadi mõjukas välissuhete sektsioonis. Hoolimata seotusest võimudega, tegi ta ka pingutusi kiriku represseerimise piiramiseks ning suutis näiteks Eestis avatuks jätta Kuremäe kloostri.
Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks tõusis Aleksius veidi enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1990. aastal. Siis nähti temas natuke reformimeelsemat kandidaati kui metropoliit Filaretis, keda peeti kommunistlikule režiimile veel lähemalseisvaks.
Patriarhina tõrjus ta pärast kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist igasugused plaanid uurida kirikuametnike tausta Nõukogude salateenistustega. Kremliga lähedast koostööd tehes kasvatas ta samas jõudsalt kiriku autoriteeti, taastas seminare ja ehitas uuesti üles katedraale, milleks andis riik raha tollimaksudest.
Aleksius II ei olnud kiriku sees kunagi innovaatiline liider ning ta oli vastu liberaalsele poliitikale, ent mõistis samas karmilt hukka ka antisemiitluse ja natsionalismi religioosses mõtlemises.
Patriarh suri ajal, mil õigeusukirik pole Venemaal veel lõplikult valinud, kas olla tulevikus poliitiliste võimudega lähedalt seotud või hoopis rahva meeleolude järgi juhinduv institutsioon, tõdes kokkuvõtlikult agentuur AFP.