Liibüa pole mitte ameeriklaste tagaistmelt juhtimine, vaid näide sellest, kuidas USA sai toetust pakkudes teised maad endale järgnema, väitis Ühendriikide NATO suursaadik Ivo Daalder, vastates Postimehe ja mitme teise riigi ajakirjanike küsimustele.
Ühendriikide suursaadik NATO juures: USAta süsteem ei toimiks
17. september 2011, 08:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas lahendada rahapuuduse probleem NATO sees, mida on värskelt näidanud Liibüa operatsioon ning mille tõttu on liitlasi arvustanud USA eelmine kaitseminister Robert Gates ja praegune Briti kaitseminister Liam Fox?
Usun, et kõik NATO liikmed saavad aru, et praegusel kärbete ajastul muutub üksikute riikide jaoks enda kaitseks vajalike ressursside kogumine raskemaks.
Üks esimesi tähtsaid asju on see, et püüaksime kõik võimaluste piires anda oma parima. Näiteks Eesti on hoolimata kõigist majandusraskustest pingutanud selle nimel, et täita [NATO poolt kaitsekulutusteks soovitatavat sisemajanduse kogutoodangust] kahe protsendi kriteeriumi. Isegi olukorras, kus kärbiti kõike muud, otsustas Eesti, et see on oluline kohustus nii enda kaitseks kui ka alliansile. Ja on teisi liitlasi, kes on samal seisukohal.
Kahe protsendi siht osutus oluliseks ka Ühendkuningriigi kärbete arutelus. Nende uus konservatiivide ja liberaalide valitsus jäi kaitsekulutuste vähendamist kaaludes kindlaks, et need peavad siiski jääma kahe protsendi piirist ülespoole.
Teine asi on piltlikult öeldes see, kuidas saada olemasoleva raha eest suurem pauk. Üks võimalus on mõelda rohkem koos kulutamisele. NATO annab riikidele ühise katuse, mille all on võimalik osta julgeolekut koos.
Selle kohta on mitu näidet. Üks puudutab Balti riike – NATO leppis kokku, et meil on liidus palju hävitajaid, millest mõned otsustasime panna valvama Balti õhuruumi. Selle tulemusel peavad Baltimaad oma õhuruumi kaitsele vähem kulutama ja saavad raha kuhugi mujale paigutada.
Teine näide on see, et 12 riiki (sh Eesti – toim) – nende seas NATOsse mittekuuluvad Soome ja Rootsi – ostsid koos kolm C-17 transpordilennukit. Nad panid raha ühte potti ning sõltuvalt sellest, kui palju raha keegi pani, saab ta ka päevi, nädalaid või kuid õhkutõusmise võimekust.
Näiteks Rootsi ostis pool ühest C-17st. Niisama poolt C-17 osta ja sellega lennata ei saaks. Aga kui kolm riiki ostavad ära ülejäänud poole, siis saab. Mistap kuus kuud aastas on Rootsil C-17, teised kuus kuud pole.
See on see, mida NATO peasekretär kutsub targaks kaitselahenduseks: eri riikide ressursside kokkupanek selleks, et osta rohkem ja paremaid asju.
Mõned nimetavad praegust USA lähenemist Liibüale tagaistmelt juhtimiseks. Kas see on soov anda eurooplastele rohkem juhtimisvõimalusi või sügavam probleem Barack Obama välispoliitikas?
Fraas «tagaistmelt juhtimine» on täiesti ebaõnnestunud viis iseloomustada seda, mida mina nimetaksin väga strateegiliseks juhtimiseks. Ja nii Liibüa kui ka Obama välispoliitika puhul.
Üks Obama esmaseid pingutusi presidendiks saades oli meie partnerluste tugevdamine, need olid eelnevatel aastatel mõnevõrra atrofeerunud. Nende liitude tugevdamise põhjus polnud mitte see, et Obama usuks mitmepoolsusesse paljalt selle enda pärast, vaid see, et praeguses maailmas ei saa Ühendriigid oma soove partneriteta saavutada.
Liibüa puhul leppisime kokku eesmärgis, mille USA tegelikult ette pani. Mäletate, et alguses arutati lennukeelutsooni kehtestamist? Liibüas polnud probleem aga mitte see, et tsiviilisikuid pommitataks paljudelt lennukitelt ja kopteritelt, vaid et tsiviilisikute ründamiseks kasutati tanke, suurtükke ja rakette, mille vastu lennukeelutsoon poleks aidanud.
Sestap panime ÜROs brittide ja prantslaste toetusel ette resolutsiooni, mis lubaks mitte ainult lennukeelutsooni, vaid ka liikmesmaadel ja piirkondlikel liitudel kaitsta tsiviilisikuid kõigi vajalike vahenditega, muu hulgas õhujõuga.
Selle teostamiseks pidime esmalt rivist välja lööma Liibüa üsna ulatusliku õhutõrjesüsteemi. Ainult USA-l on võimekus seda teha kiirelt ja laialdaselt ning president lubas, et anname oma unikaalsed võimed selle kasutusse, et operatsioonis saaksid osaleda võimalikult paljud riigid.
Operatsiooni Odyssey Dawn kolme esimese päevaga lõime Liibüa õhutõrjesüsteemid rivist välja. Umbes 85 protsenti tol perioodil Liibüale heidetud pommidest olid USA omad.
Tankidele pommide heitmine on midagi, mida saavad teha ka paljud teised riigid. Mistap ütlesime, et pakume võimekusi, mis lasevad teistel oma panuse anda.
Meie poolt tuleb kolm asja: esiteks õhukaitse, mida juba mainisin, teiseks luure-, jälgimis- ja radarvõimekus, lennukid, millega saab uurida, mis toimub sihtmärkidel, kus on inimesed ja kus on sõjalised asjad, ning kolmandaks tankerid. Tankeriteta võid sa Itaaliast korra Liibüasse lennata, pommi heita ja tagasi lennata. Aga sa ei saa jääda paigale ja vaadata, mis toimub. Meie õhust tankimise võimekus lasi teistel oma operatsioone teha.
Ameerika pakkus oma unikaalseid võimeid, mis võimaldasid NATO liitlastel ja teistel riikidel – Kataril, Araabia Ühendemiraatidel, Jordaanial – osaleda. See pole tagaistmelt juhtimine, see on targalt juhtimine. Alati on parem juhtida nii, et rahvas järgneb sulle, mitte et sa vaatad selja taha ja seal pole kedagi.
Kui me ainult üksi vastutame, siis me mitte ainult ei pea seda üksi kinni maksma, vaid tõenäoliselt ka ei saavuta edu.
Sama kehtib Afganistani kohta. Kui USA otsustas sinna vägesid juurde saata, siis kindral Stanley McChrystal andis hinnangu, et vajab 40 000 lisasõdurit. President ütles talle, et strateegia sobib, aga sa ei saa 40 000, vaid 30 000 sõdurit ja me leiame ülejäänud 10 000 liitlastelt. Saimegi vägesid Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Hispaaniast, Leedust, Lätist, Sloveeniast ja Austraaliast – suurematest ja väiksematest riikidest.
Kui USA poleks keskel, siis süsteem ei toimiks ja me ei saaks asju tehtud. Aga me ei tee neid asju üksi.
Kas tänu araabia kevadele võiks kümme aastat pärast 11. septembri rünnakuid saada võimalikuks uus vastastikune mõistmine läänemaailma ja islamimaailma vahel?
Nagu Obama ütles tükk aega enne araabia kevadet Kairos esinedes ning nagu president George W. Bush kinnitas pärast 11. septembrit, ei käi meie võitlus usu või rahvusrühmaga. Me võitleme terrorismi ja seda taktikat rakendavate inimestega. Nagu president ütles, on seal võimalus alustada dialoogi inimeste vahel selle asemel, et pidada seda riikide, rahvuste või uskude vahel. Hoolitsemaks meie kõige fundamentaalsemate vajaduste eest.
Araabia kevad on selle põlvkonna väljendus, kes kasvas üles ajal, kui neil kui noortel oli aina vähem lootust. Nad ütlesid, et aitab, me tahame võtta oma saatuse enda kontrolli alla.
Tuneesia, Egiptuse, Jeemeni, Süüria ja Liibüa inimesed võtsid oma saatuse enda kätesse.
Nii USA kui ELi poliitika on olnud mõelda välja, kuidas võimaldada seda nii, et see vastaks nende inimeste ootustele. Siiani oleme seda Liibüa juhtumi puhul võimaldanud väga piiratud sõjalise sekkumise abiga, mida palusid liibüa rahvas ja Araabia Liiga.
NATO sekkumisele oli kolm eeltingimust: kindel õiguslik alus, piirkondlik toetus ja ilmselge vajadus meie sekkumise järele. Need tingimused olid Liibüas täidetud, kuid ei pruugi saada täidetud teistes kohtades.
Teatud määral on meil ka võimalus viia uuele kursile NATO ja selle maailmajao inimeste suhted. Usun, et liibüalased näevad NATOt nüüd teises valguses kui 280 päeva tagasi.
Siiani on NATO tegevust seal väga vähe arvustatud ja väga palju tervitatud. Osaliselt seetõttu, et tegime seda koos oma Araabia sõpradega. Araabia Ühendemiraadid, Katar ja Jordaania võtsid osa Gaddafi-vastastest missioonidest. Maroko avas meile oma õhuruumi.
Näen, et siin on meile võimalus, kuni me mõistame, et küsimus pole meis ja lääne ideaalides, vaid selle piirkonna inimestes. Peame välja mõtlema, kuidas saame neid aidata, aga ainult nende eesmärke ja soove esikohale seades.
Praeguses Liibüas ei palu keegi NATO-lt abi tulevase arengu mõttes. Isegi ÜRO ütleb, et nad ei soovi muud kui tehnilist toetust. See sobib meile hästi. Viimane asi, mida me vajame, oleks veel üks koht, kuhu peaksime vägesid saatma.
Kuivõrd mõjutab ELi ja eurotsooni kriis samade riikide koostööd NATOs?
See ei mõjuta. Finantskriisil – mitte ainult eurotsooni kriisil – on mõju NATO-le laiemas plaanis, sest see raskendab meie kaitseks vajalike ressursside kokkupanemist. Kuid eurotsooni kriis iseenesest ei mõjuta otseselt NATOs toimuvat.