NATO lennukiprogramm tõstab Eesti sõdurite kojutoomise hinda

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Üks kolmest strateegilise õhutranspordi programmiga ostetud C-17 lennukist Pápa lennuväljal.
Üks kolmest strateegilise õhutranspordi programmiga ostetud C-17 lennukist Pápa lennuväljal. Foto: Evelyn Kaldoja

Koos veel 11 riigiga võib Eesti end juba mitmendat aastat tunnistada kolme uhiuue Boeing C-17 sõjaväe transpordilennuki kaasomanikuks. See osalus sööb meie kaitse-eelarvest ligi 1,2 miljonit eurot aastas, mille eest saab vastu 45 lennutundi neil läikivatel hiiglastel, mille kodubaas asub Ungaris Pápas. Eesti pole siiani oma sõjaväe veoks kasutanud neist ühtki tundi.


Üle 60 aasta hävitajate koduks olnud ja 2001. aastal lennukiteta reservi arvatud Pápa õhuväebaasi uuele noorusele pandi alus 2008. aasta sügisel, kui õhutranspordi nappuses vaevleva NATO riigid leppisid kokku ühises lennukiostus.

Esimene lennuk, mille kaasosanikeks said USA, Holland, Rumeenia, Poola, Leedu, Ungari, Bulgaaria, Sloveenia, Norra ja Eesti ning alliansivälistest riikidest Soome ja Rootsi, jõudis Pápale 2009. aasta juulis. Kohaliku linnapea rõõmuks maandus transpordilennuk üllatavalt vaikselt. Veelgi suuremat rõõmu valmistab talle ilmselt tõsiasi, et C-17 hooldusmeeskond Boeingist on nüüd linna suuruselt teine maksumaksa kohaliku salaamivabriku järel.

Rõõmu on lennukist tundud ka mitme programmis osaleva riigi sõjaväed, kellest osad on lausa teistelt lisatunde ostnud. Eesti aga võõrandas esimesed kaks aastat oma osa Hollandile, saades selle eest odavamalt kaitseväe sõidukeid, ning peaks alles tänavu ise oma lennutunde kasutama.

Tänu C-17 programmis osalemisele peaks praegu Afganistanis teeniv kompanii tavapärase Küproselt või Inglismaalt Brize Nortoni baasist tsiviillennukile ümberistumise asemel saama otse Tallinnasse. Samas maksab see reis Postimehe andmeil Eesti riigile aga tavapärase kuni 40 000 euro asemel üle 200 000 euro.

Pikemalt loe Postimehe paberversioonist.

Tagasi üles