Õde Veronika Komorová meenutab leebe naeratusega unistusi, mis olid tal enne, kui ta ellu tuli pööre: «Ma tahtsin väga suurt peret, lapsi.» Nüüd elab slovakitar hoopiski Tartus kloostris.
Ungari piiri lähedal Rimavská Sobota linnas sündinud naine ei meenuta oma lapsepõlve kui eriliselt usuküllast. Ta oli küll ristitud, võtnud vastu esimese armulaua ja ka kinnitamise sakramendi, aga lõpetas 14-15-aastaselt kirikus käimise. «Meil oli sel ajal ka sotsialistlik kord,» lisab ta.
Komorová ema käis kirikus. Isa ei käinud toona ega käi ka nüüd. Koos sotsialistliku korra lagunemisega hakkasid ka tema linnaosa usklikud pered taas oma kodudes teisega kokkusaamisi korraldama. Tema ema võttis osa.
«Ükskord küsis keegi mult teel tööle, kas ma usun Jumalat või mitte. Ütlesin ausalt, et ei oska öelda, aga mulle tundub, et midagi suuremat peab olemas olema,» meenutab õde Veronika. «Olin juba vastu võtnud esimese armulaua ja kinnitamise sakramendi. Ma olin kristlane, aga usku polnud.»
Bussis kuuldud küsimus pani Komorová endale küsimusi esitama. «Ma ei olnud küll üheski sektis, aga lugesin erinevaid raamatuid,» ütleb ta. Esoteerikat. Näiteks kohvipaksu pealt ennustamise ja reiki teemadel.