Intervjuu: Saksamaa ühinemine tõi idasse uued lõhnad

«Berliin. Saksa Vabariigi pealinn» ütleb see plakat 1990. aasta 3. oktoobril välja tulnud rahva ees.

FOTO: arhiiv

Omal ajal Ida-Saksa opositsiooni ridadesse kuulunud ja nüüd Bundestagis töötava Kerstin Liesegangi hinnangul on Saksa Demokraatliku Vabariigi nostalgia tänaseks, kui möödub 21 aastat Saksamaa taasühinemisest, tagaplaanile jäänud.


Mida tähendab teile Saksamaa taasühinemise aastapäev?

Saksamaa taasühinemise aastapäev on minu jaoks uuestisünni päev. Päev, mis toob kaasa väga erilisi mälestusi sündmustest, mis idasakslaste elu fundamentaalselt ümber pööras.

See päev on tihedalt seotud müüri langemisega 9. novembril 1989. Aastapäev on lõpp-punktiks ühele fantastiliselt eufoorilisele ajale. See oli siiani kõige ilusam aeg minu elus.

Mida mäletate mõlemast sündmusest?

9. novembril istusin oma köögis ja vihastasin ennast ogaraks. DDRi dissidendina kandsin rikkumiskeeldu ja töötasin pool aega juurvilja- ja puuviljamüüjana, kuigi olin lõpetanud gümnaasiumi ja soovisin lõpetada kõrgkooli.

Kogu oma elu olin mänginud mõttega minna Lääne-Berliini elama. Kas ametlikult või mitteametlikult, seda polnud ma veel lõpuni otsustanud. Igal juhul kroonis neid aastatepikkusi ahistamisi ja pingutusi müüri langemine.

Mu mõlemad pojad olid väga väikesed, 4,5- ja 6-aastane. Mina istusin kodus ja ei julgenud väljuda, sest teadsin, et lapsed on üksinda kodus, ja DDRi režiimis tähendanuks laste üksinda koju jätmine, samal ajal kui ema demonstratsioonil osaleb, kohe nende lastekodusse saatmist. Ema oleks mõistagi arreteeritud.

Mul polnud mingit võimalust välja minna, müürile minna, Lääne-Berliini minna ja see vihastas mind kohutavalt. Pärast võttis võimust täielik rõõm, aga sel hetkel olin täis kahtlusi.

Ja taasühinemise päevast, 3. oktoobrist 1990?

Ma ei tajunudki seda esimest päeva väga tugevalt. See oli minu jaoks justkui üks vahepeatus millegi äärmiselt toreda juurde. Saksa DVd polnud enam, võis meelt avaldada, kõike osta, Berliin muutus puhtaks. See oli üks peatus.

Kujutasin sel hetkel endale ette, kuidas kõik edasi läheb – kuidas minu elu fundamentaalselt muutub, kuidas minu lastest toredad kodanikud saavad. Ja see kõik sai teoks. Mu mõlemal pojal on kõrgharidus, mina töötan Bundestagis. Seega see saigi olla vaid üheks peatuseks.

Kui nüüd võrdlete päeva enne ja pärast müüri langemist – mis oli muutunud?

See päev oli eelkõige väga külm. Sellele vaatamata oli igal pool kuidagi soe, igal pool lõhnas hästi, sest paljud läksid pärast müüri langemist kohe Lääne-Berliini, ostsid apelsine ja banaane, tulid tagasi kohvi ja uute sigarettidega. Ja need uued lõhnad levisid seega Ida-Berliini.

Meeleolu oli hullunud, aga ka pingeline. Paljud kartsid sarnaselt eelnevatel aastatel toimunuga, et algab jälitamislaine. Ehk siis hirm segunes rõõmuga. Kõik mõtlesid, mida järgmisena küll tegema peaks, sest sellist olukorda polnud meist siiani keegi kogenud.

Järgneval päeval lasin lastel päeval magada ja õhtul kella 22 paiku läksin nendega piiri juurde ja astusime Lääne-Berliini. Siis ostsime apelsine. Seejärel helistasime mu isale, kes sõidutas meid oma laia Mercedesega läbi linna. Olin täielikus eufoorias. Istusime hüpnotiseeritult selles autos, nn selles kapitalistlikus Mercedeses ja nautisime nahkistmete lõhna.

Kuid juba enne müüri langemist saite Lääne-Berliini külastada?

Jah. Aasta enne müüri langemist sain oma bioloogilist isa külastada. Mu isa oli pärit Lääne-Berliinist ja ema Ida-Berliinist. Alates 1987. aastast kehtis esimese ringi sugulastele reisilihtsustus.

Isa 50. sünnipäevaks sain loa üle piiri minna. Reis kestis kokku kolm päeva. Kui tagasi jõudsin, toimus Alexanderplatzil Saksa Vaba Noorsoo (Freie Deutsche Jugend, Ida-Saksa riiklik sotsialistlik noorteorganisatsioon – toim) kogunemine. See kujunes keeruliseks, sest kandsin käes igasuguste kapitalistlike ettevõtete kilekotte.

Ma nimelt ei täitnud idasakslase kohustust kotid ümber pöörata nõnda, et märke poleks näha. Nii oleks neid isegi võinud kanda. See viis selleni, et platsil istunud ja pikutanud FDJ-lased mind jõllitasid ja ühtlasi küsiti küsimusi, näiteks: «Kas sa tuled kapitalistlikust läänest? Kas sa leiad, et lääs on nii tore, ja kas sa end siin üldse enam hästi tunned?» Selle 70 meetrit läbisin umbes kümne minutiga.

Kui erinevad toona ida ja lääs ikkagi olid? Mis oli esimene asi, mida piiri ületades märgata võis?

Erinevusi oli lihtsalt nõnda palju, et sellest võib raamatuid kirjutada. Esimene asi oli lõhn. See oli nõnda erinev, et täna võib öelda, et varasem elu moodustas umbes 30 protsenti, ja elu, mida praegu elan või mida idaberliinlased praegu elavad, moodustab sada protsenti.

See on tunne, nagu sa seisaksid mere ääres liivaluidetel. Ida puhul seisad sa liivaaugus ja vallidelt langeb järjest enam liiva auku. Kui üritad üles joosta, jõuad tagasi alla koos liivaga. See on pidev liikumine, millel pole midagi pistmist terroriga, ja aeglaselt harjud sellega ära, et liiv muudkui langeb ja langeb. Ühel hetkel on nõnda, et liiv ulatub sulle kõrini ja siis märkad, et istud lõksus.

Minu jaoks olulisim erinevus oli, et selline dikteerimine lõppes. See ahistamine, et igaüks DDRis arvas, et on tähtis. Iga politseinik, iga Stasi (Saksa DV julgeolekuteenistus – toim) ridadesse kuuluv inimene, iga funktsionäär, iga ettevõttejuht arvas, et inimestest võib üle sõita.

Ahistamisaktsioonide vastu polnud ühtegi mõjusat vahendit. Pealekaebamine oli väga suur mood. Seeläbi võis endale tõeliselt hea elu korraldada, kui neid, kes sisse ei sobitunud, ahistasid. Tõesti fantastilist elu võis elada. Need, kes olid ohvrid, nendele oli see mõistagi problemaatiline.

Ning muidugi see lõhn! DDRi ajal polnud ju prügikotte. Prügi oli mõnikord niiske ja prügiämbri põhja pandi seetõttu ajaleht. Kui prügi viimas käidi, raputati kogu soga konteinerisse ja leht kõige peale, et haisu vähendada. See oli ikka erakordselt rõve!

Tarbimise seisukohalt olin prügikottidest taasiseseisvumise järel kõige enam vaimustunud, sest lõpuks ometi enam ei haisenud. Ja siis veel see lai valik toiduaineid, ja reisivõimalused. Kõik tundsid seda uskumatut elu mitmekesisuse küllust.

Pisiasjade hulka kuulub see, et 1980ndate lõpus tekkis olukord, kus inimesed üritasid seepi, parfüümi, šampooni või kehakreemi lõhnaga asendada. Aga lõhnasid oli vaid üks – roheline õun! See tähendas, et kogu Saksa DV, ehk siis Rostockist Maagimäestikuni, lõhnas rohelise õuna järele, lõpuks ka pastakad ja käekotid. See oli päris hirmus, isegi kui rohelise õuna lõhn väga meeldis.

Te olite ka Stasi jälgimise all?

Elasin koos kirjanik Kurt Bartschi pojaga. Ta kirjutas alla DDRi kirjanike 1976. aasta avalikule kirjale Erich Honeckeri vastu. See allkiri tähendas, et kõik, kes temaga koos opositsioonis olid, sattusid tagakiusamise alla. Ta ise siirdus Lääne-Berliini, aga tema poeg jäi. Stasi tahtis seega rohkem teada.

Seetõttu võtsid nad ühendust ühe mu hea koolikaaslasega ja temast sai minu agent. Ta sõi end meie sõpruskonda sisse. Ta ei saanud õpinguid jätkata, tahtis aga Ida-Berliinis siiski hea töökoha saada. Seeläbi, et ta minu taga nuhkis, sai ta sisse Teaduste Akadeemiasse. Seal tegi ta karjääri ja töötab nüüd Saksa õhu- ja kosmoselennu ametis.

Mingit kontakti temaga seejärel pole olnud?

Ei! Ma ei lähe ju ometigi oma Stasi ohvitseriga kohvile. Ta pole ka selle eest vabandanud, ta ei näinud siin isegi probleemi. Ehitas endale ilusa maja, sai tõeliselt hea töökoha. Ja mina olin hinnaks – läbi minu ostis ta endale koha.

Mida arvavad ühtsest Saksamaast need, kes toona Saksa DVs karjääri tegid? On teil nendega kontakte?

Käisin gümnaasiumis, kus 90 protsenti õpilastest olid Saksa DV funktsionääride lapsed. Seetõttu oli see klass väga DV-meelne, ja nad on seda siiani. Nad on siiani tänulikud, et neil oli selline võrratu Saksa Demokraatlik Vabariik ja et nad seal elada võisid.

On väga vähe neid, kes tõepoolest opositsiooni läksid, ja seetõttu ei osale ma klassikokkutulekutel. Ma kohtaksin seal ju iga kord oma Stasi ohvitseri. Tema käib meeleldi kokkutulekutel. Nad käivad paadisõitudel, teatris jne. Ma ei lähe ju ometi nende inimestega loodust imetlema, meenutamaks, kui tore toona oli...

Kui palju on Ida-Saksamaal veel üldse sellist suhtumist, et kapitalistlik Saksamaa on äärmiselt paha ja tahame ilmtingimata tagasi Saksa DVsse?

See sõltub ilmselt sissetuleku suurusest. Olen täheldanud, et need, kes kõrgetel kohtadel töötasid ja ka hiljem vastutusrikkad kohad said, on vaikselt. Nad ei näita oma toonaseid tõekspidamisi välja, valivad meeleldi sotsiaaldemokraate või vahepeal isegi kristlikke demokraate. Nad on väga hästi sisse elanud. Teavad oma õigusi, oma pensionide suurust.

Samas pean seda vastuvõetamatuks, et nii palju vanast kaadrist ja vanadest funktsionääridest taas vastutusrikastel positsioonidel istub. Näiteks lähed tööbüroosse ja leiad seal oma vana Stasi ohvitseri istumas. Ma pole seda küll ise kogenud, aga selliseid juhtumeid ja inetuid olukordi on palju.

Ekstreemne näide. Üks Ida-Berliini vana daam keeldub Lääne-Berliini minemast, sest see ei meeldi talle. Mida sellest arvate?

Ma ei tunne tausta muidugi. Aga eks see ole nii, et kui oled end ühes kohas väga mugavalt sisse seadnud, siis on tunne, et enda ümber saab väikese saare tekitada ja ei taha sealt enam minema.

Just vanemad inimesed elavad nii. Ostavad vanu Ida tooteid, sõidaks veel meeleldi Trabandiga, siis tunnevad end uuesti nagu toona. Samu ajalehtigi saab veel osta. Üritavad end justkui ise vanasse maailma tagasi katapulteerida, sest siis oli ju kõik rangelt paigas. Oli, mille järgi orienteeruda: see on halb, aga see hea. Värve polnud, halli ka mitte, vaid must ja valge.

Tänapäeval on elu mitmekesine ja see koormab tihtilugu vanu inimesi. Inimesed, kes toona lihtsalt ja ilma suuremate püüdlusteta elasid, olid muidugi rahul.

Teisalt kellelegi, kes mõtleb ise ja edumeelselt ning tunnetab mitmekesisust rikastavana, on muidugi mineviku ülistamine problemaatiline. Ehk siis mina ei taha küll prügikottidest enam loobuda.

Kas Berliinis ringi liikudes on nn ostalgiat veel palju tunda?

Ikka. On ju samad vanad ehitised. Vahepeal kohtab kahjuks ka inimesi, keda sellest ajast tead. Saksa DV kodanike omavaheline suhtlus on raskendatud, sest kunagi ei või teada, mil määral iga inimene uue ühiskonnakorraldusega harjunud on.

Mõned on muidugi väga traditsioonide pooldajad, väga Saksa DV poole kallutatud ning siis on nendega raske vestlusesse asuda. Samas on huvitav kohata inimesi, kellest toona ei teadnud, kuid avastad, et nad olid sinuga koos opositsioonis.

Ida- ja Lääne-Saksamaa vaheline lõhe tuleb ikka ja jälle jutuks? Kui oluline teema on see aastal 2011?

See Saksa DV pooldamine jääb järjest enam tagaplaanile. Vasakpartei võitis sellest varem kõvasti. Nüüd aga, kui Vasakpartei poolehoidjate hulk väheneb, võib näha, et vana Saksa DV tagaigatsejaid jääb vähemaks.

Aga seda esineb igal juhul veel praegugi. Oli inimesi, kelle sissetulek 1989. aastal oli veel üsna hea, kuid kes seejärel töötuks jäid… Või inimesed, kes kõrgemalt kohalt allapoole määrati. Paljud aga kasutasid oma võimalusi, töötasid end taas üles ja on nüüd taas tippu jõudnud.

Vanade inimeste hulgas on see lembus ehk suurim.

Leidub ka neid vanu betoonpäid, kes pooldasid vanu fašistlikke ühendusi. See oli punane fašism ja punane diktatuur, mis siin valitses. Ning nende abikaasad ja nende lapsed – seda esineb kõigis uutes liidumaades veidi, kus koolis vähe Saksa DVst räägitakse, kus Saksa DVd au sees peetakse, kus isegi õpetajad on Saksa DV meelsed. Neil pole tegelikkusest ettekujutust, elavad veel toonases ajas. Ei tahagi end muuta. Aga usun, et aastate jooksul kaob ka see vaimsus.

Saksamaa taasühinemise aastapäev

  • Ühtne Saksamaa kuulutati välja 3. oktoobril 1990. Lisaks sündis samal päeval viis uut liidumaad.
  • Algul kaaluti riigipühaks ka Berliini müüri langemise kuupäeva 9. novembrit, kuid samal kuupäeval oli varem toimunud Hitler-Ludenrofi putš 1923. aastal ning kristalliöö 1938. aastal.
     
Tagasi üles