Madalapõhjalise sportautoga ükski Lääne-Ungaris Pápa õhuväebaasis teeniv sõjaväelane või Boeingu töötaja tõenäoliselt ei sõida. Selle järelduse tegemiseks ei pea välja arvutama nende võimalikku palka, piisab, kui rappuda korra mööda sinna viival auklikul teel.
Kuulu järgi on viisaka tee ehitamine kavas, aga selleni pole veel jõutud, sest ligi kümme aastat polnudki vajadust eriti tihedaks liikluseks selle õhuväebaasi ja muu maailma vahel – ümberkorraldused Ungari õhuväes tegid üle 60 aasta hävitajatele koduks olnud Pápast 2001. aastal oma lennukiteta reservbaasi.
Uus lootus tekkis Pápal 2008. aasta sügisel, kui Afganistani sõja tulemusel oma lennuki- ja kopterinappusest aru saanud NATOs lepiti kokku vabatahtlikes programmides, millega innustati liikmesmaid kamba peale kalleid õhusõidukeid ostma.
Kolme suure Boeing C-17 Globemaster III tüüpi transpordilennuki ostu tähistava akronüümi SAC ehk strateegilise õhutranspordivõime programmi peale tõstis käe 15 NATO liiget, nende seas ka Eesti, neile lisaks kaks alliansi põhjapartnerit – Soome ja Rootsi.
Viis algul huvi ilmutanud riiki – Läti, Tšehhi, Slovakkia, Itaalia ja Taani – hindasid programmi liiga kalliks ja loobusid osalusest. Järele jäi 12 maad: USA, Holland, Rumeenia, Poola, Leedu, Ungari, Bulgaaria, Norra ja Eesti ning alliansivälistest riikidest Soome ja Rootsi.
Kõik liitunud on programmiga seotud vähemalt 26 aastat. Eestile, kes sarnaselt Leeduga on ostnud kõigist osanikest kõige vähem ehk 45 lennutundi, läheb see igal aastal maksma vastavalt 1,6 miljonit USA dollarit (1,2 miljonit eurot) ehk siis tänavusest kaitse-eelarvest umbes 0,43 protsenti.
Lisaks peab Eesti täitma kaks allohvitseri ametikohta Pápa baasis, kellest üks tegeleb lendude administreerimisega seotud ülesannetega ja teine lennukite tehnilise ettevalmistusega. Praegu on neist kohtadest täidetud üks, teisele saadetakse kaitseväelane detsembris.
Kaitseministeeriumi pressiesindaja Peeter Kuimeti sõnul on täpseid SACiga seotud personalikulusid keeruline komakoha pealt kokku lüüa. «Üldjoontes saab aga öelda, et aasta jooksul kulub ühe Pápasse lähetatud allohvitseri peale koos palga, pikaajalise välislähetusega seotud lisatasude, eluruumi rendi ja lähetuskuludega umbes 60 000 eurot,» lausus ta.
Innukad kasutajad
Lahkuda programmist ei saa, küll aga võib iga riik oma lennutunde teistele maha müüa või, kui vajadus peaks tekkima, juurde osta. Lennutunde saab osta nii teistelt osalevatelt riikidelt kui ka nende 335 lennutunni arvelt, mis praegu on veel reservis juhuks, kui mõni osanik peaks neid juurde soovima või veel mõni riik programmiga liituda tahtma. Juhul kui keegi kasutamata lennutunde ei soovi, peaks kolme lennuki eluiga lihtsalt selle kasutajate rõõmuks mõne aasta võrra pikenema.
Mõned SACiga liitunud riigid on oma lennutunde asunud kohe täiel rinnal kasutama. Näiteks ühe maa suursaadik NATO juures kurtis möödunud nädalal pressilõunal, et kui ta soovis mullu oma kodumaa lennutundide arvelt C-17ga teiste maade kolleegid Kosovosse lennutada, selgus, et kõik nende riigi lennutunnid – mida on mitu korda rohkem kui Eestil – on juba kasutatud.
Ka Pápas teeniv Bulgaaria õhuväe kolonelleitnant Todor Golakov kiidab võimalusi, mida siiani veel värskelt lõhnavad lennukid nende kaitseväele annavad. «C-17 lennukitel on pikem lennukaugus ja suurem kiirus kui propellerlennukitel nagu C-130,» jutustab ta. «Need ei pea sageli tankimiseks maanduma ja nende meeskonna teenistusaeg ei ületa ohutuspiiranguid.»
Golakov toob selle tähtsust selgitades Afganistanis vigastada saanud sõdurite näite. Iga tõus ja maandumine ning sellega seotud õhurõhkude muutumine võivad vigastatu seisundit halvendada.
Õhutransport on Afganistanis teenivate NATO vägede jaoks piiratud kättesaadavusega kaup ning tihtipeale peab stabiilses seisundis haavatu, kes on otsustatud sealt Euroopasse tuua, tegema läbi mitu tõusu ja maandumist ega jõua ka siis kohe esmajärgus kodumaa haiglasse.
«SAC teeb isikkoosseisu, varustuse, varude ja eriti Afganistanis vigastatud sõdurite transpordi ohutumaks, sest lennud sellega Euroopa haiglatesse on kaks-kolm korda lühemad kui propellerlennukitega,» lausub Golakov.
Eestiga sama palju lennutunde ostnud Leedu kaitseministeeriumi pressiesindaja Laimonas Brazaitise sõnul annavad SACi lennutunnid neile võimaluse Leedu sõdurite kiireks transpordiks, kui nad on parajasti NATO kiirreageerimisjõududes (NRFis).
«NRFi transport on kõige tähtsam, kuid ajal, mil seda pole, kulutatakse kõik SACi lennutunnid Leedu sõdurite ja varustuse transpordiks rahvusvahelistele operatsioonidele, Afganistani,» lisab Brazaitis. Et leedulased siiani NRFi raames sõdureid välja saatnud pole, ongi kõik nende lennutunnid Afganistanile kulunud.
Brazaitis lisab, et Leedu teeb ka teiste SACi maadega koostööd, et oma lennutunde võimalikult säästlikult kasutada. «Näiteks kui Leedu peab varustust ainult Afganistanist tagasi tooma, otsib ta liitlast, kes tahaks viia varustust Afganistani,» märkis ta.
Eesti kasutamata tunnid
Leedu on siiani kasutanud ära kõik oma lennutunnid. Eesti kohta ütleb Kuimet: «Seni pole Eesti puhtalt omaenda logistiliste vajaduste rahuldamiseks neid lennutunde veel kasutanud, kuna pole olnud vajadust kiiresti ja ootamatult transportida Eesti kaitseväelasi või nende tehnikat mõnda kriisipiirkonda või sealt välja.»
Et Eesti oma lennutunde ei vajanud, võõrandati need Kuimeti sõnul nii 2009. kui 2010. aastal Hollandile. Ise SACi projektist 500 tundi ostnud riigil oli Kuimeti sõnul nende järele kiire ja tungiv vajadus. Võõrandamine ei toimunud siiski tasuta – vastutasuks vähendas Holland lennutundide hinna võrra ühe hankelepingu suurust, millega Eesti kaitseväele hangiti Hollandist sõjaväeveokeid.
Oma tänavusest 45 lennutunnist 15 on Eesti Kuimeti sõnul broneerinud ELile juhuks, kui too peaks soovima teha humanitaarlende Liibüasse. «Ülejäänud 2011. aasta tunnid kasutatakse aasta lõpus Eesti kaitseväe Afganistani kontingendi rotatsiooniks,» lisab ta.
Jäme arvutus annab ühe lennutunni hinnaks SACis 26 667 eurot.
Siiani on Eesti kompaniid Afganistani toimetatud tavaliselt nii, et kõigepealt viiakse sõdurid tsiviillennuga, mille teeb enamasti Estonian Air, Inglismaale või Küprosele, kust edasi lendavad nad Brize Nortoni õhuväebaasist startiva Briti õhuväe Tristariga Afganistani.
Suunal Tallinn – Brize Norton on ühe kompanii Afganistani viimise hind kaitseväe pressiohvitseri nooremleitnant Marek Kohvi sõnul kuni 40 000 eurot sõltuvalt vedajast. Lend Brize Nortonilt Briti lennukil Kandahari või Camp Bastioni baasi Lõuna-Afganistanis ei maksa Postimehe andmeil Eesti kaitseväele midagi.
Lend «oma» C-17ga Afganistanist otse Eestisse kestab Kohvi sõnul sõltuvalt pardal olevast kaubast kaheksa kuni kümme tundi ehk Postimehe jämedate arvutuste kohaselt maksaks Eestile 213 336 – 266 670 eurot.
Ehk paistab, et kuna tänavu pole Eestil õnnestunud oma SACi lennutunde ühelegi teisele riigile müüa, maksab praegu Afganistanis teeniva kompanii kojutoomine jämedalt arvutades tavapärasest üle 170 000 euro rohkem ja et teine kompanii viiakse ka nende asemele, võib selle summa korrutada kahega.
• Pikkus: 53 meetrit
• Kõrgus: 16,8 meetrit
• Mahutavus: kuni 77 519 kilogrammi kaupa või kuni 134 tavareisijat või kuni 54 haavatut.
• Lennukit, mille esialgne täisnimi oli McDonnell Douglas C-17 Globemaster III, hakati arendama 1980ndail USA õhuväe jaoks. Esimese lennu tegi see õhusõiduk 1991. aastal.
• Praegu kasutavad C-17t peale SACi projektis osalevate riikide ka Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Araabia Ühendemiraadid, Kanada, Katar ja Suurbritannia. Sama tüüpi lennukeid plaanib osta ka India õhuvägi.
• Seda tüüpi lennukiga on juhtunud üks inimohvritega õnnetus. See leidis aset mullu juulis Alaskas Elmendorfi õhuväebaasis, kui lennuk treeninglennu käigus alla kukkus ja kõik neli pardal olnut surma said. Õnnetuse põhjustas piloodi viga.
