/nginx/o/2018/07/24/11033580t1h24e9.jpg)
Venemaa on küll tuumajõud, aga mitte majandusjõud. Riigi sisemajanduse kogutoodang on 1,6 triljonit dollarit, mis on väiksem kui USA naftaosariigi, Texase majandus. Venemaa jõukus ka ei kasva: püsihindades arvestatuna oli Venemaa SKT 2017. aastal väiksem kui 2013. ja 2014. aastal.
Venemaa peaks olema rikas riik, sest sellel on hiiglaslikud loodusvarad – eelkõige nafta ja gaas, aga ka kivisüsi, teraviljad mereannid, ja väga suur valik metallilisi ja mittemetallilisi maavarasid. Nõukogude režiimi ajal eksporditi loodusvarasid vähe, aga see muutus järsult pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal. Ajavahemikul 1993 kuni 2015, kasvas Venemaa eksport igal aastal 10 protsenti rohkem kui import, kirjutavad prominentsed ökonomistid Filip Novokmet, Thomas Piketty ja Gabriel Zucman hiljuti avaldatud raportis «Soviettidest oligarhideni: ebavõrdus ja omandus Venemaal aastatel 1905-2016».
Arvestades üle kahe aastakümne kestnud rasvast ekspordiülejääki, peaks Venemaa välisinvesteeringute maht ulatuma 230 protsendini rahvuslikust sissetulekust - seda ilma investeeringutest saadud tulu arvesse võtmata, mistõttu peaks kogusumma olema alginvesteeringust märkimisväärselt suurem. Igatahes suur osa sellest varast ametlikes näitajates ei kajastu. Ökonomistide kalkulatsioonide järgi oli ametliku statistika kohaselt Venemaa neto välisvarade maht (Venemaa varad välismaal, miinus väliskapitali varade maht Venemaal) 2015. aasta seisuga 26 protsenti rahvuslikust sissetulekust.
Analüütikud kirjutavad, et lihtne matemaatika näitab, et väliskaubanduse akumuleeritud ülejäägist on üle 200 protsendi kadunud. Arvestades, et need investeeringud oleks pidanud andma stabiilset tootlust, on kadu umbes 300 protsenti rahvuslikust sissetulekust või isegi rohkem.
Kuhu see raha kadus?
Analüütikute arvates läks suur osa kadunud summades ilmselt läbi offshore-ülekannete välismaale. Sellele liikumisele pani aluse Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kiire privatiseerimine. Protsess oli äärmiselt korrumpeerunud, sest riigile kuulunud varad müüdi ära liiga odavalt ja hiiglaslikud varad läksid väga vähestesse erakätesse.
Siiski läks väga suur hulk varadest offshore-arvetele ka järgnevatel aastatel. Ametlikult kättesaadavate andmete alusel on hinnatud, et välismaal varjatud vara suurus oli 2016. aasta seisuga kolm korda suurem kui Venemaa ametlik välisvarade netoväärtus. Teisisõnu, rikkad venelased hoiavad Suurbritannias, Šveitsis, Küprosel ja teistes sarnastes offshore-keskustes sama palju finantsvara kui on vara kogu Venemaa rahval kokku.
Osa välismaiste offshore-kontodel olevast rahast on investeeritud isegi Venemaale tagasi. Ökonomistid spekuleerivad, et märkimisväärne osa riigi väliskohustustest kuulub tegelikult läbi offshore-ettevõtete venelastele.
Uuritud ajavahemikul kasvas järsult inimeste ebavõrdsus Venemaal ning asi ei ole mitte kommunistlku režiimi pärandis, sest seal kasvas ebavõrdsus märkimisväärselt enam kui teistes Ida-Euroopa riikides ja Hiinas.
Raportis täheldatakse, et president Vladimir Putinil, kes valitseb Venemaad alates 2000. aastast, ei ole selles, et suur osa offshore ja riigisisesest varast on kontsentreerunud vähestesse kätesse, väike osa. Kui vaadata rahva käekäiku, on Putini juhtimine olnud katastroofiline, kirjutavad analüütikud.
«Ekstreemne ebavõrdsus näib olevat Venemaal aktsepteeritav niikaua kui miljardärid ja oligarhid paistavad olevat Vene riigile lojaalsed,» kirjutavad ökonomistid. «Aga see on rabe tasakaal,» lisavad nad.